Kuidas suhtub Jumal neisse, kes on surnud

LÄHEDASE inimese surm tekitab ahastust, ääretut tühjustunnet, üksindust ja kaotusvalu. Leinaja võib tunda end abituna, sest praegu ei suuda mitte keegi maa peal, ükskõik kui palju rikkust, väge või mõjuvõimu tal ka ei oleks, surnut tagasi ellu tuua.

Ent meie Looja vaatab olukorrale hoopis teise pilguga. Teinud maapõrmust esimese inimese, suudab ta ka surnud isiku uuesti luua. Seepärast peab Jumal neid, kes on surnud, otsekui elavateks. Vanal ajal surnud ustavatest teenijatest rääkides lausus Jeesus: „Kõik elavad temale!” Teiste sõnadega, Jumala vaatenurgast võetuna nad elavad (Luuka 20:38).

Kui Jeesus elas maa peal, oli tal vägi surnuid üles äratada (Johannese 5:21). Seega suhtub ta neisse, kes on ustavana surnud, sama moodi nagu Isa. Näiteks, kui Jeesuse sõber Laatsarus suri, ütles ta oma jüngritele: „Ma lähen teda unest äratama!” (Johannese 11:11). Inimeste vaatenurgast oli Laatsarus surnud, aga Jehoova ja Jeesuse silmis Laatsarus magas.

Sel ajal, mil Jeesus valitseb Kuningana, tuleb „õigete ja ülekohtuste ülestõusmine” (Apostlite teod 24:15). Aja jooksul saavad kõik ülesäratatud Jumalalt õpetust ja väljavaate elada maa peal igavesti (Johannese 5:28, 29).

On tõsi, et lähedase inimese surm põhjustab suurt ahastust ja kurbust, mis võib kesta aastaid. Kui me aga peame meeles, kuidas Jumal suhtub neisse, kes on surnud, võib see meile palju lohutust tuua ja lootust anda (2. Korintlastele 1:3, 4).