Üks õige kristlik usk on tõesti olemas

JEESUS KRISTUS rajas vaid ühe kiriku ehk koguduse. See kogudus oli vaimne ühendus, vaimne perekond. Sellesse koondusid inimesed, kelle oli valinud Jumala püha vaim ja keda Jumal tunnustas oma „lasteks” (Roomlastele 8:16, 17; Galaatlastele 3:26).

Jeesus õpetas, et Jumalal on üks konkreetne viis, kuidas ta annab inimestele teada tõde, mis viib igavesse ellu. Selle tähtsa tõe illustreerimiseks ta selgitas, et igavesse ellu jõudmiseks tuleb käia piltlikult öeldes õigel teel. Ta ütles: „Minge sisse kitsast väravast; sest avar on värav ja lai on tee, mis viib hukatusse, ja palju on neid, kes sealt sisse lähevad. Ja kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad” (Matteuse 7:13, 14; Johannese 14:6; Apostlite teod 4:11, 12).

Ühtne kogudus

Me ei peaks arvama, et esimese sajandi kogudus oli „ülemaailmne, kõikehõlmav, organiseeritud ühiskond, nagu me tänapäeval mõtleme katoliku kirikust rääkides”, sõnab „The New Dictionary of Theology”. Miks mitte? Väljaanne jätkab: „Sel lihtsal põhjusel, et säärast organiseeritud, kõikehõlmavat ühiskonda polnud olemas.”

On vaieldamatu tõsiasi, et algkristlik kogudus ei sarnanenud mingil moel tänapäevaste kirikusüsteemidega. Sellegipoolest oli see organiseeritud. Üksikud kogudused ei tegutsenud üksteisest sõltumatult. Nad kõik tunnustasid juhtivat kogu, kes asus Jeruusalemmas. See kogu, kuhu kuulusid apostlid ja Jeruusalemma koguduse vanemad mehed, aitas hoida ühtsena kogudust,  mis pidi olema kui Kristuse „üks ihu” (Efeslastele 4:4, 11–16; Apostlite teod 15:22–31; 16:4, 5).

Mis sai sellest ühest õigest kogudusest? Kas sellest kasvas välja võimas katoliku kirik? Kas see arenes protestantismiks, millel on praeguseks palju usutunnistusi? Või leidis aset midagi muud?

Nisu ja luste

Vastuse leidmiseks vaadelgem hoolikalt, mis pidi juhtuma Jeesus Kristuse sõnade kohaselt. Sa võid üllatuda, kui saad teada, et Jeesus ennustas seda, et tema kogudus kaob silmapiirilt ja et säärane kurb olukord kestab sajandeid.

Seostades oma kogudust „taevariigiga”, ütles ta: „Taevariik on mehe sarnane, kes oma põllule külvas hea seemne. Aga inimeste magades tuli ta vaenlane ja külvas lustet [„raiheina”, EP 97] nisu sekka ja läks ära. Kui nüüd oras kasvas ja vili hakkas looma, siis tuli ka luste nähtavale. Aga majaisanda orjad tulid tema juurde ning ütlesid temale: isand, eks sa külvanud head seemet oma põllule, kust tuleb sellele nüüd lustet? Tema ütles neile: seda on teinud vaenulik inimene. Siis ütlesid orjad temale: kas sa nüüd tahad, et me läheme ja selle kokku kogume? Aga tema ütles: ei, et te lustet katkudes ühes sellega ei kisuks välja ka nisu. Laske mõlemad ühtlasi kasvada lõikuseks ja lõikuseajal ma ütlen lõikajaile: koguge enne lusted ja siduge vihku ärapõletamiseks, nisu aga koguge kokku mu aita!” (Matteuse 13:24–30).

Jeesus selgitas, et tema on „külvaja”. „Hea seeme” kujutab tema tõelisi jüngreid. „Vaenulik inimene” kujutab Kurat-Saatanat ja „luste” ehk „raihein” algkristlikku kogudusse poetunud võltskristlasi. Jeesus ütles, et ta laseb „nisul” ja „lustel” koos kasvada kuni „lõikuseni”, mis pidi saabuma maailma-ajastu lõpul (Matteuse 13:37–43). Mida see kõik tähendas?

Kristliku koguduse kõlbeline laostumine

Varsti pärast apostlite surma hakkasid kogudustes võimust võtma ärataganenud õpetajad. Nad rääkisid „pööraseid asju, et vedada jüngreid eneste järele” (Apostlite teod 20:29, 30). Tagajärjeks oli see, et  paljud kristlased taganesid usust ja pöördusid „tühjade juttude poole” (1. Timoteosele 4:1–3; 2. Timoteosele 4:3, 4).

„The New Dictionary of Theology” järgi oli meie ajaarvamise neljandaks sajandiks „katoliiklikust kristlusest saanud ... Rooma impeeriumi ametlik usk”. „Vaimuliku ja tsiviilühiskonna liit” tähendas kiriku ja riigi ühinemist, mis oli täielikus vastuolus algkristlaste uskumustega (Johannese 17:16; Jakoobuse 4:4). Sama allikas teatab, et „V[ana] T[estamendi] ja uusplatonismi veidra ja läbini ebaterve koosmõju tulemusel” muutusid peagi radikaalselt kogu kiriku ülesehitus ja olemus ning ka paljud selle põhiuskumused. Nagu Jeesus Kristus oli ennustanud, jäid tema tõelised jüngrid lokkava võltskristluse varju.

Jeesuse kuulajad teadsid, kui raske on eristada nisu mõningatest umbrohutaimedest, nagu näiteks uimastavast raiheinast, kuna kasvuperioodil sarnaneb see väga nisuga. Jeesus näitlikustas sellega, et mõnda aega on väga raske eristada tõsikristlasi võltskristlastest. See ei tähenda, nagu poleks kristlikku kogudust vahepeal eksisteerinud, kuna Jeesus tõotas, et ta juhendab oma vaimseid vendi „iga päev ... maailma-ajastu otsani” (Matteuse 28:20). Jeesus ütles, et nisu kasvab kogu aeg. Läbi sajandite on tõelised kristlased, nii üksikisikutena kui rühmiti, püüdnud järgida Kristuse õpetusi nii hästi kui võimalik. Kuid nad ei moodustanud enam selgelt eristatavat, nähtavat ühendust ehk organisatsiooni. Nad ei sarnanenud sugugi selle nähtava ärataganenud ususüsteemiga, mis ajaloo vältel on toonud Jeesus Kristuse nimele vaid häbi ja teotust (2. Peetruse 2:1, 2).

Ülekohtu-inimene saab avalikuks

Apostel Paulus ennustas veel midagi, mis pidi tähistama seda võltsi ususüsteemi. Ta kirjutas: „Ärgu ükski teid petku mingil kombel; sest see päev [Jehoova päev] ei tule mitte enne, kui on tulnud ärataganemine ja saanud avalikuks ülekohtu-inimene” (2. Tessalooniklastele 2:2–4). See „ülekohtu-inimene” pole keegi muu kui vaimulikkond, kes on tõstnud end valitsema „kristlikku” kogudust. *

Ärataganemine algas apostel Pauluse päevil ning võimendus pärast apostlite surma, kui polnud enam nende takistavat mõju. Pauluse sõnul pidid usust taganejad toimima „saatana võimu mõjustusel igasuguses valeväes ja valetunnustähtedega ja valeimetegudega ja igasuguse ülekohtu pettuses” (2. Tessalooniklastele 2:6–12). Kui täpselt see kirjeldab paljude usujuhtide tegevust läbi ajaloo!

Toetuseks väitele, et roomakatoliku kirik on ainus õige kirik, ütlevad katoliiklikud usujuhid, et nende piiskopid on seotud esimeste apostlitega ametijärgluse kaudu, mis ulatub tagasi kristluse algusaegadesse. Tegelikult pole väitel apostellikust järglusest mingit ajaloolist ega piiblilist alust. Pole mingeid usutavaid tõendeid, et pärast Jeesuse apostlite surma tekkinud kirikusüsteemi oleks kunagi juhtinud Jumala püha vaim (Roomlastele 8:9; Galaatlastele 5:19–21).

Mida arvata teistest kirikutest, mis tekkisid pärast niinimetatud reformatsiooni? Kas need võtsid eeskujuks algkristliku koguduse? Kas nad taastasid algse kristliku koguduse puhtuse? On tõsi, et pärast reformatsiooni sai palju lihtinimesi lugeda Piiblit oma emakeeles. Ajalugu aga näitab, et kirikud jätkasid valeuskumuste õpetamist (Matteuse 15:7–9).

Pööra tähelepanu järgnevale. Jeesus Kristus ennustas selgesõnaliselt, et õige kristlik  kogudus taastatakse ajal, mida ta nimetas maailma-ajastu lõpuks (Matteuse 13:30, 39). Piibli prohvetikuulutuste täitumine näitab, et see aeg on nüüd käes (Matteuse 24:3–35). Seda silmas pidades peaks igaüks meist küsima, missugune on see õige kirik. See kirik peaks saama järjest selgemini äratuntavaks.

Võib-olla sa tunned, et oled juba leidnud selle kiriku ehk koguduse. On tähtis, et veenduksid selles kindlalt. Mispärast? Kuna nii nagu esimesel sajandil, on ka praegu ainult üks õige kirik. Kas oled võtnud aega, et teha kindlaks, kas sinu kirik vastab täpselt esimese sajandi kristliku koguduse eeskujule ja kas see järgib ustavalt Jeesus Kristuse õpetusi? Miks mitte uurida seda praegu? Jehoova tunnistajad pakuvad sulle meelsasti oma abi (Apostlite teod 17:11).

[Allmärkus]

[Pildid lk 5]

Mida õpetab Jeesuse näide nisust ja lustest õige koguduse kohta?

[Pildid lk 7]

Kas sinu kirikus innustatakse Piiblit uurima ja kuulutustööd tegema, nagu tegid seda esimese sajandi kristlased?