Elulugu

Jehoova peab alati meie eest hoolt

JUTUSTANUD ENELESI MZANGA

Oli aasta 1972. Kümme noort meest, kes kuulusid Malawi Noorte Ühendusse, murdsid meie majja sisse, võtsid mu kinni ja viisid lähedalasuvale suhkruroopõllule. Nad peksid mind seni, kuni arvasid, et olen surnud.

Paljud Jehoova tunnistajad Malawis langesid samalaadse õela rünnaku ohvriks. Miks neid taga kiusati? Mis aitas neil vastu pidada? Lubage mul jutustada oma perekonna lugu.

SÜNDISIN 31. detsembril 1921 religioosses peres. Minu isa oli Kesk-Aafrika presbüterliku kiriku pastor. Kasvasin üles väikeses Nkhoma’i linnas Malawi pealinna Lilongwe lähedal. 15-aastaselt sai minust Emmas Mzanga’i naine.

Ühel päeval külastas meid üks isa sõber, kes oli samuti pastor. Ta oli märganud, et meie kodu ligidal elavad Jehoova tunnistajad, ja ta hoiatas, et me nendega mingit tegemist ei teeks. Ta sõnas, et Jehoova tunnistajad on deemonite mõju all, ja kui me pole hoolikad, võib see ka meiega juhtuda. See hoiatus viis meid nii suurde ärevusse, et kolisime teise külla, kus Emmas sai poodnikuna tööd. Peagi avastasime, et ka meie uue kodu lähedal elasid Jehoova tunnistajad!

Ent mõne aja pärast hakkas Emmas suurest armastusest Piibli vastu ühe tunnistajaga rääkima. Saanud oma paljudele küsimustele veenvad vastused, oli Emmas nõus  tunnistajatega Piiblit uurima. Algul uurisid nad Piiblit poes, kus Emmas töötas, aga hiljem uurisid iga nädal meie kodus. Läksin alati kodust ära, kui Jehoova tunnistajad tulid, sest kartsin neid. Sellest hoolimata jätkas Emmas Piibli uurimist. Ta ristiti aprillis 1951. aastal, ligikaudu kuus kuud pärast seda, kui oli uurimist alustanud. Kartusest, et see lõpetab meie abielu, ei rääkinud ta mulle sellest midagi.

Raskusi täis nädalad

Kuid ühel päeval sain oma sõbra Ellen Kadzalero käest teada, et minu abikaasa on ristitud Jehoova tunnistaja. Ma lausa keesin vihast! Sellest päevast alates ei rääkinud ma enam temaga ega valmistanud talle süüa. Ma ei toonud ega soojendanud talle ka pesemise jaoks vett, kuigi see ülesanne kuulus tavade järgi naise kohustuste hulka.

Talunud kolm nädalat seesugust kohtlemist, palus Emmas lahkelt, et kuulaksin ta ära, ja rääkis seejärel, miks ta oli otsustanud tunnistajaks saada. Ta luges ja selgitas mitmeid piiblisalme, nende hulgas kirjakohta 1. Korintlastele 9:16. Olin sügavalt liigutatud ja tundsin, et minagi peaksin head sõnumit teistele jagama. Niisiis otsustasin hakata Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima. Oma armsa abikaasa meeleheaks valmistasin talle selsamal õhtul maitsva eine.

Jagame tõde oma perele ja sõpradele

Kui vanemad kuulsid meie läbikäimisest Jehoova tunnistajatega, avaldasid nad meile ägedat vastupanu. Minu pere kirjutas kirja, kus palusid meil enam neid mitte külastada. Nende reageering kurvastas meid, aga me usaldasime Jeesuse lubadust, et saame palju vaimseid vendi ja õdesid, isasid ja emasid (Matteuse 19:29).

Edenesin piibliuurimises kiiresti ja mind ristiti augustis 1951, kõigest kolm ja pool kuud pärast oma abikaasat. Tundsin, et pean jagama tõde oma sõbrale Ellenile. Minu rõõmuks võttis ta vastu pakkumise Piiblit uurida. 1952. aasta mais Ellen ristiti ja temast sai minu vaimne õde, mis meie sõprussidemeid veelgi tugevdas. Oleme tänaseni ikka parimad sõbrad.

1954. aastal määrati Emmas ringkonnaülevaatajana kogudusi külastama. Meil oli sel ajal juba kuus last. Neil päevil külastasid reisivad ülevaatajad, kel oli pere, ühe nädala kogudust ning järgmise nädala olid kodus naise ja laste juures. Emmas kandis alati hoolt selle eest, et mina tema äraolekul perekondlikku piibliuurimist juhataksin. Püüdsime teha uurimist lastele meeldivaks. Lisaks rääkisime südamesttuleva veendumusega oma armastusest Jehoova ja tema Sõnas leiduva tõe vastu ning osalesime terve perega kuulutustööl. Niisugune vaimne kasvatus tugevdas laste usku ja valmistas neid ette tagakiusamiseks, mis meid ees ootas.

Algab usuline tagakiusamine

Aastal 1964 sai Malawist iseseisev riik. Kui võimuloleva partei ametnikud teada said, et suhtume poliitikasse erapooletult, püüdsid nad sundida meid partei liikmepiletit ostma. * Kuna keeldusime Emmasega  seda tegemast, rüüstasid Noorte Ühenduse liikmed meie maisipõllu – peamise toiduvaru eelolevaks aastaks. Maisi maha raiudes laulsid nad: „Termiidid söövad rohelise maisi kõigil, kes keelduvad ostmast Kamuzu [president Banda] piletit, ning need inimesed hakkavad seda ise pisarsilmil nõudma.” Ent kuigi kaotasime oma toidu, ei heitnud me meelt. Tundsime Jehoova hoolt. Ta tugevdas meid armastavalt (Filiplastele 4:12, 13).

Ühel hilisõhtul, augustikuus 1964. aastal olin lastega üksi kodus. Me magasime, aga kaugelt kostva lauluhääle peale ärkasin üles. See oli Gulewamkulu, kardetud salaühing, kuhu kuulusid hõimutantsijad, kes ründasid inimesi ja väitsid, et nad on surnud esivanemate vaimud. Noorte Ühendus oli saatnud Gulewamkulu meid ründama. Äratasin kiiresti lapsed üles, ja enne kui ründajad meie majani jõudsid, põgenesime võsastikku.

Nägime oma peidupaigast heledat valgust. Gulewamkulu oli meie rookatusega maja põlema süüdanud. Maja põles kogu meie varaga maani maha. Kui ründajad suitseva majarusu juurest ära läksid, kuulsime neid ütlemas: „Tegime sellele tunnistajale enda soojendamiseks kena tule.” Kui tänulikud me küll Jehoovale olime, et eluga pääsesime! On tõsi, et nad hävitasid meie vara, aga nad ei hävitanud meie otsustavust loota pigem Jehoovale kui inimestele (Laul 118:8).

Kuulsime, et Gulewamkulu oli sedasama teinud viiele Jehoova tunnistajate perele meie kandis. Olime väga rõõmsad ja tänulikud, kui naaberkoguduste vennad meile appi tulid. Nad ehitasid meie majad üles ja varustasid meid mitmeks nädalaks toiduga.

Tagakiusamine ägeneb

Septembris aastal 1967 haaras tervet riiki kampaania, mille eesmärk oli koguda kokku kõik Jehoova tunnistajad. Matšeetedega relvastatud julmad ja kiskjalikud noored mehed – Noorte Ühenduse ja Malawi Noorte Pioneeride liikmed – käisid kodudest tunnistajaid otsimas. Leides tunnistajaid, pakkusid mehed neile parteipiletit müüa.

Meie majja jõudes küsisid nad, kas meil on parteipilet. Vastasin: „Ei, ma ei ole seda ostnud. Ma ei kavatse seda osta ei nüüd ega tulevikus.” Siis võtsid nad meid abikaasaga kinni ning viisid kohalikku politseijaoskonda, andmata võimalust midagi kaasa võtta. Kui nooremad lapsed koolist koju tulid ja meid eest ei leidnud, hakkasid nad väga muretsema. Õnneks tuli peagi meie vanem poeg Daniel koju ja kuulis naabrilt, mis oli juhtunud. Otsekohe võttis ta nooremad vennad-õed kaasa ja suundus politseijaoskonda. Nad jõudsid kohale just siis, kui politseinikud meid veoautosse panid, et Lilongwesse viia. Lapsed tulid meiega kaasa.

Politsei peakorteris Lilongwes peeti pilakohtuprotsess. Ametnikud küsisid meilt: „Kas olete edaspidigi Jehoova tunnistajad?” Vastasime „Jah!”, kuigi see tähendas automaatselt seitsmeaastast vanglakaristust. Organisatsiooni „juhtidele” oli karistus 14 aastat.

Kui olime öö puhkuse ja toiduta mööda saatnud, viis politsei meid Maula’i vanglasse. Vangikongid olid nii ülerahvastatud, et isegi põrandal polnud ruumi magada. Igas rahvast täis kongis oli käimlaks ainult üks ämber. Toiduportsjonid olid kesised ja viletsalt valmistatud. Kahe nädala möödudes mõistsid vanglaametnikud, et oleme rahumeelsed inimesed, ja lubasid meil viibida vanglahoovis. Mitmekesi koos olles saime iga päev üksteist julgustada ja anda  teistele vangidele head tunnistust. Meie üllatuseks, kui olime umbes kolm kuud karistust kandnud, vabastati meid tänu sellele, et teised riigid avaldasid Malawi valitsusele survet.

Politseiametnikud soovitasid meil koju tagasi pöörduda, aga nad lisasid, et Jehoova tunnistajate tegevus on Malawis keelatud. Keeld kestis 1967. aasta 20. oktoobrist kuni 1993. aasta 12. augustini – ligi 26 aastat. See oli raske aeg, kuid Jehoova abiga suutsime säilitada täieliku neutraalsuse.

Jahiti otsekui loomi

Oktoobris 1972. aastal päästis üks valitsuse määrus valla uue ägeda tagakiusamislaine. Määruse järgi tuli kõik Jehoova tunnistajad töökohalt vallandada ja külades elavad tunnistajad nende kodudest minema ajada. Tunnistajaid jahiti otsekui loomi.

Kord tuli meie juurde üks noor kristlik vend pakilise sõnumiga Emmasele: „Noorte Ühendus plaanitseb su pea maha raiuda, ridva otsa panna ja kohalikele pealikele viia.” Emmas lahkus kiiresti kodust, aga enne korraldas, et tuleksime talle nii pea kui võimalik järele. Kiirustades saatsin lapsed minema. Kui olin parajasti lahkumas, tulid kümme Noorte Ühenduse liiget Emmast otsima. Nad murdsid meie majja sisse, kuid avastasid, et Emmast polnud. Vihaselt vedasid mehed mu lähedalasuvale suhkruroopõllule, kus hakkasid mind jalgade ja suhkruroo vartega peksma, kuni arvasid, et olen surnud. Kui meelemärkusele tulin, roomasin koju.

Samal ööl, pimeduse varjus, riskis Emmas eluga, tulles koju mind otsima. Kui Emmas leidis mu täiesti läbipekstuna eest, pani ta koos ühe sõbraga mind õrnalt tema autosse. Sõitsime Lilongwesse ühe venna koju, kus ma pikkamööda rünnaku tagajärgedest paranesin ja Emmas hakkas tegema riigist põgenemise plaane.

Põgenikud, kel pole kuhugi minna

Meie tütrel Dinesi’il ja tema abikaasal oli viietonnine veoauto. Nad palkasid autojuhi, kes oli kuulunud kunagi Malawi Noorte Pioneeride hulka, aga kes meile meie olukorra pärast kaasa tundis. Ta oli hea meelega nõus meid ja teisi tunnistajaid aitama. Mitmel õhtul võttis see autojuht eelnevalt kokkulepitud peidupaikadest tunnistajaid peale. Seejärel pani ta selga Malawi Noorte Pioneeride vormiriietuse ja sõitis täis laaditud veoautoga mitmest politsei teetõkkest  mööda. Ta riskis paljuga, et aidata sadadel tunnistajatel üle piiri Sambiasse jõuda.

Mõne kuu pärast saatsid Sambia võimud meid tagasi Malawisse; siiski ei saanud me oma kodukülla naasta. Kogu meie maha jäetud vara oli varastatud. Isegi katuseplekk oli majalt ära võetud. Kuna meil polnud kuhugi turvalisse paika minna, põgenesime Mosambiiki ning jäime kaheks ja pooleks aastaks Mlangeni põgenikelaagrisse. Ent juunis 1975. aastal sulges Mosambiigi uus valitsus laagri ja sundis meid minema tagasi Malawisse, kus Jehoova rahva jaoks polnud olukord muutunud. Polnud muud valikut kui teist korda Sambiasse põgeneda. Jõudsime Chigumukire’i põgenikelaagrisse.

Kaks kuud hiljem jäi terve rida busse ja sõjaväe veoautosid peatee äärde seisma ning sajad üleni relvastatud Sambia sõdurid hõivasid laagri. Nad ütlesid, et meile on ehitatud kenad majad ja et nad viivad meid oma sõidukitega kohale. Teadsime, et see pole tõsi. Sõdurid hakkasid inimesi veoautode ja busside peale suruma ning puhkes paanika. Sõdurid tulistasid automaatrelvadest õhku ning tuhanded vennad-õed jooksid kabuhirmus laiali.

Emmas lükati segaduse keskel kogemata pikali ja teda tallati, kuid üks vend aitas ta jalule. Arvasime, et suur viletsus on alanud. Kõik põgenikud jooksid Malawi suunas. Olime veel Sambias, kui jõudsime ühe jõeni ja vennad moodustasid mitu inimketti, et aidata igaüht ohutult üle. Teisel pool jõge aga piirasid Sambia sõdurid meid ümber ja viisid sunniviisil Malawisse.

Jälle Malawis olles ei osanud me kuhugi minna. Teadsime, et poliitilistel kogunemistel ja ajalehtedes oli inimesi hoiatatud külla saabuvate „uute nägude” eest, viidates Jehoova tunnistajatele. Niisiis otsustasime minna pealinna, kus me ei torkaks nii palju silma kui külas. Meil õnnestus üürida väike maja ja Emmas jätkas reisiva ülevaatajana salaja koguduste külastamist.

Koguduse koosolekutel käimine

Mis aitas meil ustavaks jääda? Koguduse koosolekud! Mosambiigi ja Sambia põgenikelaagrites saime käia vabalt koguduse koosolekutel, mis toimusid lihtsates, rookatustega kuningriigisaalides. Malawis oli koosolekutele kogunemine ohtlik ja raske, aga alati pingutust väärt. Selleks et meid ei avastataks, pidasime koosolekuid tihti hilisõhtul mõnes kõrvalises paigas. Ja et mitte oma kogunemistele tähelepanu tõmmata, tänasime kõnepidajat käsi vastamisi hõõrudes, mitte plaksutades.

Ristimised toimusid hilisõhtul. Ühel niisugusel õhtul ristiti meie poeg Abiyudi. Pärast ristimiskõnet viidi tema ja teised ristimiskandidaadid pimedas soisele alale, kuhu oli kaevatud madal auk. Seal nad ristitigi.

Meie väike kodu kui turvaline paik

Keeluaja viimastel aastatel kasutati meie kodu Lilongwes peidupaigana. Sambia harubüroost toodi post ja kirjandus salaja meile. Jalgrattakulleritena teenivad vennad tulid meie koju Sambiast toodud saadetise järele ning vedasid posti ja kirjanduse kõikjale Malawisse. „Vahitornid”, mida nad jagasid, olid õhukesed, sest need olid trükitud sellisele paberile nagu Piibelgi. See võimaldas kulleritel vedada kaks korda enam ajakirju, kui oleks tavalise paberi korral olnud võimalik. Kullerid jagasid ka „Vahitorni” miniväljaandeid, mis sisaldasid vaid uurimisartikleid. Miniväljaandeid oli kerge särgitaskusse peita, kuna need koosnesid vaid ühest paberilehest.

Kullerid riskisid oma vabaduse ja eluga, kui sõitsid läbi võsastike, mõnikord isegi ööpimeduses, ratastel kõrgesse virna laotud  kastid keelatud kirjandusega. Hoolimata politsei teetõketest ja muudest ohtudest, sõitsid nad igasuguse ilmaga sadu kilomeetreid, et viia oma vendadele vaimset toitu. Kui vaprad olid küll need kallid kullerid!

Jehoova peab hoolt leskede eest

1992. aasta detsembris sai Emmas ringkonnakülastuse ajal kõnet pidades insuldi. Pärastpoole kaotas ta kõnevõime. Mõni aeg hiljem sai ta teise insuldi, mille tõttu ta jäi ühest kehapoolest halvatuks. Kuigi tervise kaotus mõjus talle rängalt, aitas armastav toetus, mida kogudus meile pakkus, hajutada minu meeleheidet. Sain kodus oma abikaasa eest hoolitseda kuni tema surmani 76-aastaselt 1994. aasta novembris. Olime abielus 57 aastat ja Emmas nägi enne oma surma keeluaja lõppu. Leinan siiani oma ustavat kaaslast.

Kui leseks jäin, võttis mu väimees endale kohustuse minu eest hoolt kanda, kuigi tal oli naine ja viis last. Kahjuks suri ta augustis aastal 2000 pärast lühikest haigust. Kuidas leidis mu tütar meile toitu ja peavarju? Jällegi nägin, kuidas Jehoova meie eest hoolitseb ja on tõesti „vaestelaste isa ja lesknaiste asjaajaja” (Laul 68:6). Jehoova andis meile oma maapealsete teenijate kaudu imeilusa uue maja. Kuidas see juhtus? Kui koguduse vennad ja õed nägid meie täbarat olukorda, ehitasid nad kõigest viie nädalaga meile maja! Teistest kogudustest tulid müürseppadest vennad appi. Armastus ja lahkus, mida kõik need tunnistajad ilmutasid, lihtsalt hämmastas meid, kuna maja, mille nad meile ehitasid, on parem majadest, kus paljud neist ise elavad. Koguduse osutatud armastus andis naabruskonnale head tunnistust. Õhtuti magama minnes tunnen, nagu oleksin paradiisis! Kuigi meie ilus uus maja on ehitatud tellistest ja mördist, on paljud öelnud, et see on päris kindlasti ehitatud hoopis armastusest (Galaatlastele 6:10).

Jehoova peab jätkuvalt hoolt

Kuigi mõnikord olen olnud täieliku meeleheite äärel, on Jehoova mind toetanud. Minu üheksast lapsest seitse on veel elus ning mu peres on nüüd 123 liiget. Kui tänulik ma olen, et suurem osa neist teenib ustavalt Jehoovat!

Praegu, 82-aastasena valdab mind rõõm, kui näen, mida Jumala vaim on Malawis korda saatnud. Ainuüksi viimase nelja aastaga olen näinud, kuidas kuningriigisaalide arv on kasvanud ühest rohkem kui 600-ni. Nüüd on Lilongwes uus harubüroo ja meil on piiramatul hulgal tugevdavat vaimset toitu. Olen tõesti kogenud, kuidas täitub Jumala tõotus, mis on kirja pandud Jesaja 54:17, kus kinnitatakse: „Ei kõlba ükski relv, mis valmistatakse sinu vastu.” Olen teeninud Jehoovat üle 50 aasta ning see on mind veennud, et ükskõik milliseid katseid me ka ei kohtaks, Jehoova peab alati meie eest hoolt.

[Allmärkus]

[Pilt lk 24]

Minu abikaasa Emmas ristiti 1951. aasta aprillis

[Pilt lk 26]

Grupp vapraid kullereid

[Pilt lk 28]

Armastusega ehitatud maja