Kas sa hindad eakaid kaasusklikke?

KUI muistne Iisraeli rahvas oli Jumalaga lepingusuhetes, tuli neil täita käsku: „Hallpea ees tõuse üles ja vanale anna au! Karda oma Jumalat!” (3. Moosese 19:32). Seega oli eakate austamine püha kohustus, mis oli seotud Jumalale allumisega. Kuigi kristlased tänapäeval pole enam Moosese Seaduse all, meenutab see meile, et Jehoova peab oma eakaid teenijaid väga väärtuslikuks ja kalliks (Õpetussõnad 16:31; Heebrealastele 7:18). Kas meie suhtume neisse samamoodi nagu Jehoova? Kas hindame eakaid kristlikke õdesid ja vendi?

Eliisa pidas kalliks oma vanemat sõpra

Üks Piibli jutustus, mis tõstab esile eakate austamist, on kirjas Teises Kuningate raamatus. See jutustus räägib prohvet Eelija kaaslasest, nooremast prohvetist Eliisast. Vaatleme, mis juhtus siis, kui Eelija oli viimast päeva Iisraeli kümnest suguharust koosneva kuningriigi prohvet.

Sel päeval andis Jehoova eakale prohvetile käsu minna Gilgalist Peetelisse, sealt Jeerikosse ja sealt omakorda Jordani jõe äärde (2. Kuningate 2:1, 2, 4, 6). Selle ligi 50 kilomeetri pikkuse rännaku kestel püüdis Eelija kolm korda peatada Eliisat teda järgimast. Ent nii nagu noor Rutt sajandeid varem oli kindlalt keeldunud Noomist lahkumast, nii keeldus Eliisa eakat prohvetit maha jätmast (Rutt 1:16, 17). Eliisa teatas kolm korda: „Nii tõesti kui Jehoova elab, ja nii tõesti kui su hing elab, ma ei jäta sind maha!” (2. Kuningate 2:2, 4, 6). Selleks ajaks oli Eliisa saatnud Eelijat juba umbes kuus aastat. Tõesti, ta soovis teenida koos Eelijaga nii kaua kui võimalik. Jutustus jätkub: „Kui nad nõnda ühtejärge läksid ja rääkisid, vaata, siis sündis, et ... Eelija läks ... taevasse!” (2Ku 2 salm 11). Eelija ja Eliisa vestlesid kuni viimse minutini, mil Eelija teenis Iisraelis. Noorem prohvet neelas innukalt eakama ja kogenuma õpetus- ja julgustussõnu. On selge, et ta pidas oma eakat sõpra kalliks.

Kui emad ja isad

Pole raske taibata, miks Eliisa armastas eakat prohvetit kui sõpra, isegi kui vaimset  isa (2. Kuningate 2:12). Just enne seda, kui lõppes Eelija teenistus Iisraelis, ütles ta Eliisale: „Palu, mis ma peaksin tegema sinu heaks, enne kui mind ära võetakse sinu juurest?” (2Ku 2 salm 9). Kuni päris lõpuni tundis Eelija huvi oma ametijärglase vaimse heaolu ja selle vastu, et Jumala töö jätkuks.

Tänapäeval on südantsoojendav näha samasugust isalikku ja emalikku hoolt, mida vanemad kristlikud õed ja vennad ilmutavad, kui nad jagavad heldelt oma teadmisi ning tarkust noorematele. Näiteks Jehoova tunnistajate harubüroode kauaaegsed vabatahtlikud teenijad aitavad meelsasti Peeteli pere uutel liikmetel omandada teenistuseks vajalikke oskusi. Samamoodi reisivad ülevaatajad ja nende abikaasad, kes on aastaid kogudusi külastanud, jagavad rõõmuga oma kogemustepagasit nendega, kes saavad väljaõpet reisivaks tööks. Lisaks sellele on Jehoova tunnistajate kogudustes kogu maailmas eakaid õdesid ja vendi, kes on teeninud Jehoovat ustavalt juba aastakümneid ning kes rõõmuga jagavad oma elutarkust ja kogemusi uuemate koguduseliikmetega (Õpetussõnad 2:7, SP; Filiplastele 3:17; Tiitusele 2:3–5).

Siiras huvi, mida need armsad eakad kristlased teiste vastu osutavad, teeb neist lugupidamise tõesti meeldivaks. Seepärast soovime Eliisa eeskujul samamoodi sügavalt austada eakaid kaasusklikke. Nagu apostel Paulus meelde tuletab, kohelgem ikka „vana meest ... kui isa” ja „vanemaid naisi kui emasid” (1. Timoteosele 5:1, 2). Nõnda tehes aitame omalt poolt suuresti kaasa kristliku koguduse tegevusele ja arengule kogu maailmas.

[Pilt lk 30]

Eliisa soovis teenida koos Eelijaga nii kaua kui võimalik

[Pildid lk 31]

Nooremad kristlased saavad eakamatelt palju õppida