Lugejate küsimusi

Paljudes maailma paikades on tavaks teha pulmadeks kingitusi. Missuguseid Pühakirja põhimõtteid tuleks pulmakinkide tegemisel või saamisel silmas pidada?

Piibel kiidab heaks sellise kingituste tegemise, millel on õige motiiv ja mida tehakse õiges olukorras. Piibel innustab tõsikristlasi järgima heldekäelist andjat Jehoovat (Jakoobuse 1:17). Apostel Paulus õhutas kaaskristlasi: „Ärge unustage head teha ja osadust pidada [„teistega jagada”, UM], sest sellised ohvrid on Jumala meele järgi.” Seega õhutatakse kristlasi olema heldekäelised (Heebrealastele 13:16; Luuka 6:38).

Mõnes riigis on tavaks, et pulmadeks valmistuv paar teeb kinginimekirja või kasutab kingiregistrit. Selleks registreerivad nad end mõnes kaubamajas või pulmaagentuuris, uurivad sealseid kaupu ja teevad nimekirja asjadest, mida nad sooviksid saada endale kingituseks. Sugulased ja sõbrad saavad kingiregistri ning soovituse, kust kink osta. Praktilisest seisukohast lähtudes aitab see kokku hoida aega, mis kuluks vaevanõudvale kingivalimisele, ning kingisaajad säästavad aega, mis läheks soovimatute kinkide tagasiviimisele.

Kinginimekirja tegemine on pruutpaari isiklik otsus. Kristlased peaksid aga vältima selliseid kombeid, mis võiksid minna vastuollu Piibli põhimõtetega. Näiteks mis saab siis, kui pruutpaar valib endale kinkideks väga kalleid asju? Säärasel juhul ei suuda vähese sissetulekuga külalised sobivat kinki osta või peavad paremaks jätta pulma minemata, et mitte sattuda piinlikku olukorda tagasihoidliku kingituse pärast. Üks kristlik naine kirjutas: „Pulmakingi tegemine on äärmiselt koormav. Olen püüdnud olla helde, kuid kaotasin hiljuti kogu andmise rõõmu.” Tõesti kurb, kui pulmad põhjustavad säherdust pettumust!

Kindlasti ei peaks kinkija tundma, et sobiva kingi tegemiseks peab ta selle ostma mingist kindlast kaubamajast või et see peaks maksma mingi soovitava summa. Jeesus Kristus näitas, et Jumala silmis pole kõige tähtsam mitte kingi hind, vaid et see tuleks südamest (Luuka 21:1–4). Ka puudustkannatajatele mõeldud armastuseandide kohta kirjutas apostel Paulus: „Igaüks andku nõnda, kuidas süda kutsub, mitte kurva meelega ega sunniviisil, sest Jumal armastab rõõmsat andjat” (2. Korintlastele 9:7).

Piibli järgi pole sugugi vale anda kingiga kaasas oleva kaardiga teada, kes kingituse tegi. Mõnes kohas on aga tavaks kõigile külalistele kuulutada, kes mida kinkis. Selline komme võib tekitada probleeme. Kingiandja ei pruugi soovida enda kingist avalikult teada anda, et mitte saada kohatu tähelepanu objektiks. See on kooskõlas põhimõttega, mis on kirjas tekstis Matteuse 6:3, kus Jeesus ütles: „Kui sina armastuseande annad, siis ärgu su vasak käsi teadku, mida su parem käsi teeb.” Teiste arvates on kingi tegemine isiklik asi, mis peaks jääma kinkija ja saaja vahele. Lisaks võib kingiandjate teatavaks tegemine viia kinkide võrdlemiseni, mis võib üksteises võistlusvaimu õhutada (Galaatlastele 5:26, UM). Kristlased ei soovi kindlasti panna kedagi ebamugavasse või piinlikku olukorda, andes kõigile kohalolijaile teada, kes mida kinkis (1. Peetruse 3:8).

Kui järgida Jumala Sõna põhimõtteid, võib kingitegemine valmistada suurt rõõmu (Apostlite teod 20:35).