Kui lubadused on tagatiseks

AJALUGU on täis murtud lubadusi. Sageli pole riikidel õnnestunud kinni pidada pühalikult allkirjastatud mittekallaletungilepingutest, juhtides nõnda oma rahva kohutavatesse sõdadesse. Napoleon märkis kord: „Valitsused peavad oma lubadusi ainult siis, kui nad on selleks sunnitud või kui sellest on neile kasu.”

Kuidas on lood üksikisikute lubadustega? Millist pettumust see küll valmistab, kui inimene ei pea oma sõna! Eriti veel, kui selleks on keegi, keda sa tunned ja usaldad. Inimeste puhul võib muidugi juhtuda, et nad ei saa või ei taha oma lubadusi täita.

Kui erinevad on aga inimeste ja Jumala lubadused! Jumala lubadused on täiesti kindlad ja usaldusväärsed. Jehoova iga lubadus on tagatis. See teostub igal juhul. Viidates Jumala usaldusväärsele sõnale, ütleb Jesaja 55:11: „Nõnda on ka minu sõnaga, mis lähtub mu suust: see ei tule tagasi mu juurde tühjalt, vaid teeb, mis on mu meele järgi, ja saadab korda, milleks ma selle läkitasin!”

Seega, kuidas me siis peaksime suhtuma Jumala lubadustesse, mis on Piiblisse kirja pandud? Me võime neile kindlalt loota. Näiteks apostel Johannes kirjutas: „Vaata, Jumala telk on inimeste juures! Ja tema asub nende juurde elama ja nemad on tema rahvad ja Jumal ise on nendega. Ja tema pühib ära kõik pisarad nende silmist, ja surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ega vaeva ei ole enam. Sest endised asjad on möödunud!” (Ilmutuse 21:3, 4). Sa võid olla selle tunnistajaks, kui tegutsed järgnevate Jeesuse sõnade kohaselt: „See on igavene elu, et nad tunneksid sind, ainust tõelist Jumalat ja Jeesust Kristust, kelle sina oled läkitanud” (Johannese 17:3).