Martin Luther. Kes ta oli? Millise pärandi ta jättis?

„TEMAST [Martin Lutherist] olevat kirjutatud rohkem raamatuid kui ühestki teisest inimesest, kui tema enda isand Jeesus Kristus välja arvata.” Nii teatas ajakiri „Time”. Lutheri sõnad ja teod mängisid olulist rolli reformatsiooni tekkeloos. Reformatsioon ehk usupuhastus oli usuliikumine, mida on nimetatud „kõige tähelepanuväärsemaks revolutsiooniks inimkonna ajaloos”. Nii aitas Luther muuta Euroopa usumaastikku ja teha sellel kontinendil lõpu keskaegsele maailmapildile. Luther rajas ka aluse saksa kirjakeelele. Tema piiblitõlge on saksa keeles kahtlemata kõige populaarsem.

Milline mees oli Martin Luther? Kuidas kujunes ta nii mõjuvõimsaks isikuks Euroopa ajaloos?

Lutherist saab õpetlane

Martin Luther sündis Saksamaal Eislebenis 1483. aasta novembris. Tema isa töötas vasekaevanduses, kuid teenis piisavalt, et anda Martinile hea haridus. Aastal 1501 sai Martinist Erfurdi ülikooli tudeng. Sealses raamatukogus luges ta esimest korda Piiblit. Ta ütles: „See raamat meeldis mulle üliväga ja ma lootsin, et ühel päeval saan selle ka endale.”

22-aastaselt astus Luther Erfurdi augustiinlaste kloostrisse. Hiljem läks ta Wittenbergi ülikooli, kus ta sai teoloogiadoktori kraadi. Luther ei pidanud end Jumala soosingu vääriliseks ning langes mustast südametunnistusest nii mõnigi kord meeleheitesse. Ent piibliuurimine, palve ja mõtiskelu aitasid tal paremini mõista seda, kuidas Jumal suhtub patustesse. Luther sai aru, et Jumala heakskiitu pole võimalik ära teenida. Need, kes ilmutavad usku, saavad selle osaliseks tänu Jumala armule (Roomlastele 1:16; 3:23, 24, 28).

Mis veenis Lutherit tema uue arusaama õigsuses? Algkiriku ajaloo ja Uue Testamendi tekstiuurimise professor Kurt Aland kirjutas: „Ta käis mõttes läbi terve Piibli, et teha kindlaks, kas tema uus arusaam on kooskõlas Piibli ülejäänud mõtetega, ja leidis endale kõikjal kinnitust.” Õpetus sellest, et õigeksmõistmine ehk pääste saadakse usu, mitte tegude ehk patukahetsuse  kaudu, jäi Lutheri õpetuste tugisambaks.

Meelepaha indulgentside pärast

Lutheri arusaam sellest, kuidas Jumal suhtub patustesse, viis ta konflikti roomakatoliku kirikuga. Sel ajal usuti üldiselt, et pärast surma peavad patused läbima karistusaja. Samuti usuti, et seda aega võis lühendada paavsti indulgentside ehk patukaristuskustutuskirjade ostmisega. Indulgentside müüjad, nagu Johann Tetzel, kes esindas Mainzi peapiiskop Albrechtit, tegid head äri indulgentside müümisega lihtrahvale. Paljud pidasid indulgentse teatud laadi kindlustuseks tulevaste pattude korral.

Luther oli indulgentside müügi pärast nördinud. Ta teadis, et inimene ei saa Jumalaga kaubelda. 1517. aasta sügisel kirjutas ta oma kuulsad 95 teesi ehk vastulauset, kus süüdistas kirikut rahalises, õpetuslikus ja usulises väärkäitumises. Soovides uuendusi, mitte mässu, saatis Luther need vastulaused Mainzi peapiiskop Albrechtile ja mitmele õpetlasele. Paljud ajaloolased viitavad 1517. aastale kui reformatsiooni sünnile.

Kiriku väärtegude üle ei kurtnud ainult Luther üksi. Sada aastat varem oli Tšehhi usupuhastaja Jan Hus hukka mõistnud indulgentside müügi. Juba enne Husi oli John Wyclif Inglismaal osutanud mõnele Pühakirjaga vastuolus olevale kirikutavale. Lutheri kaasaegsed Erasmus Rotterdamist ja Tyndale Inglismaalt nõudsid samuti uuendusi. Kuid tänu Saksamaal Johannes Gutenbergi leiutatud liikuvate trükitüüpidega trükipressile oli Lutheri häält kuulda valjemalt ja kaugemale kui teiste reformaatorite hääli.

1455. aastal alustas Mainzis tööd Gutenbergi trükipress. Sajandivahetuseks olid trükipressid 60 Saksamaa linnas ja veel 12 Euroopa maal. Esimest korda ajaloos sai avalikkus kiiresti vajalikku infot neid huvitavates küsimustes. Lutheri 95 teesi trükiti ja levitati, ehkki paistab, et ilma tema enda nõusolekuta. Kirikureform polnud enam mingi kohalik vaidlusteema. See põhjustas ulatuslikku poleemikat ja Martin Lutherist sai ühtäkki Saksamaa kuulsaim mees.

„Päike ja kuu”

Sajandeid oli Euroopa olnud kahe vägeva institutsiooni, Püha Rooma riigi ja roomakatoliku kiriku võimuses. „Keiser ja paavst kuulusid kokku nagu päike ja kuu,” selgitas Hanns Lilje, Luterliku Maailmaliidu endine president. Ebaselge oli aga see, kumb on päike ja kumb kuu. 16. sajandi alguseks olid mõlemad institutsioonid minetanud oma võimu kõrgseisu. Silmapiiril oli aimata muutusi.

Vastuseks 95 teesile ähvardas paavst Leo X Lutherit kirikuvandega, kui ta oma seisukohti tagasi ei võta. Luther põletas avalikkuse ees trotsivalt paavsti vandebulla ning avaldas uusi kirjutisi, mis õhutasid kirikuvürste reformima kirikut ilma paavsti nõusolekuta. Aastal 1521 panigi paavst Leo X  Lutheri kirikuvande alla. Lutheri vastuväitele, et teda karistatakse ilma ausa ülekuulamiseta, kutsus keiser Karl V reformaatori Wormsi riigipäeva ette. Lutheri 15-päevane reis Wittenbergist Wormsi 1521. aasta aprillis oli nagu võidurongkäik. Tal oli rahva poolehoid ja kõikjal soovisid inimesed teda näha.

Wormsis seisis Luther keisri, vürstide ja paavsti saadiku ees. Samamoodi oli 1415. aastal Konstanzis üle kuulatud Jan Hus, kes lõpuks põletati tuleriidal. Seistes otse kiriku ja riigimeeste silme ees, keeldus Luther oma seisukohti tagasi võtmast, kui just tema vastased ei tõesta Piibli põhjal, et ta on eksinud. Mitte kellelgi polnud aga selliseid teadmisi Pühakirjast kui temal. Wormsi ediktiks nimetatud dokumenti talletati ülekuulamistulemus, mis kuulutas Lutheri lindpriiks ja keelustas tema kirjatööd. Paavsti poolt kirikuvande alla panduna ja keisri poolt lindpriiks kuulutatuna oli tema elu nüüd ohus.

Siis toimus sündmustes niihästi dramaatiline kui ootamatu pööre. Tagasiteel Wittenbergi Luther „rööviti”. Selle lavastatud ettevõtmise taga oli tema soosija Saksi kuurvürst Friedrich Tark. Nii kadus Luther oma vaenlaste vaateväljalt. Luther toimetati salaja üksildasse Wartburgi lossi, kus ta kasvatas endale habeme ja muutis oma identiteeti, nii et temast sai junkur Jörg.

Nõutav septembritestament

Järgmised kümme kuud elas Luther Wartburgi lossis paos nii keisri kui paavsti eest. Raamat „Welterbe Wartburg” jutustab, et „Wartburgi aeg oli tema elu kõige produktiivsem ja loomingulisem periood”. Sealoleku ajal valmis üks tema suursaavutusi – Kreeka Kirjade Erasmuse teksti tõlge saksa keelde. See anti välja 1522. aasta septembris, ilma et oleks märgitud Lutherit tõlkijaks, ning sai tuntuks kui septembritestament. Raamat maksis poolteist kuldnat, mis oli teenijatüdruku aastapalk. Kõrgest hinnast hoolimata oli nõudmine septembripiibli järele väga suur. 12 kuuga trükiti seda ja selle redigeeritud väljaannet 6000 eksemplari ning järgmise 12 aasta jooksul redigeeriti seda tõlget veel vähemalt 69 korda.

1525 abiellus Martin Luther endise nunna Katharina von Boraga. Katharina oli tubli majapidaja ning suutis toime tulla ka oma abikaasa heldekäelisusest tulenevate väljaminekutega. Lutheri naine Katharina ja nende kuus last polnud aga tema ainsad kodakondsed, vaid neile lisandus tema sõpru, õpetlasi ja põgenikke. Hilisemas elus oli Luther sedavõrd hinnatud nõuandja, et tema juures külas olevad õpetlased hoidsid alati käepärast pliiatsit ja paberit tema mõtete talletamiseks. Need märkmed avaldati kogumikus „Luthers Tischreden” („Lutheri  lauakõned”). Pikka aega oli see kogumik levikult teine saksakeelne väljaanne Piibli järel.

Andekas tõlkija ja viljakas kirjamees

Aastaks 1534 oli Luther lõpetanud Heebrea Kirjade tõlke. Tal oli annet hoida tasakaalus stiili, rütmi ja sõnavara. Tulemuseks oli Piibel, mis oli mõistetav lihtrahvale. Kommenteerides oma tõlkemeetodeid, kirjutas Luther, et „tuleb küsida emalt kodus, lastelt tänaval, lihtrahvalt turuplatsil, ja just neile tuleb suhu vaadata, kuidas nemad räägivad, ja selle järgi tõlkida”. Lutheri Piibel aitas luua alust saksa kirjakeelele, mis võeti omaks hiljem kogu Saksamaal.

Lutheril oli nii tõlkija talenti kui kirjutaja tarmukust. Väidetavalt kirjutas ta iga kahe nädala jooksul ühe traktaadi, nõnda kogu oma tööelu vältel. Mõned tema kirjutised olid sama vaidlusttekitavad kui autor ise. Oma varastes kirjatöödes oli Luther terava sulega ning vanus ei nüristanud seda sugugi. Tegelikult muutusid tema hilisemad tööd järjest karmimaks. „Lexikon für Theologie und Kirche” märgib, et tema kirjutistes väljendus „mõõdutundetu viha” ja „alandlikkuse ja armastuse puudus”, kuid need olid ka „äärmiselt kõrge missioonitundega”.

Saksa talupoegade sõja ajal, kui vürstkondades toimusid veresaunad, küsiti Lutherilt arvamust selle ülestõusu kohta. Kas talupoegadel oli põhjust olla rahulolematu feodaalisandate vastu? Luther ei püüdnud kindlustada oma seljatagust vastusega, mis oleks meeldinud enamikule. Ta uskus, et jumalasulased peavad kuuletuma võimudele (Roomlastele 13:1). Luther sõnas otsekoheselt, et mäss tuleb jõuga maha suruda. „Kes suudab, torgaku, löögu, tapku,” ütles ta. Hanns Lilje märkis, et see vastus maksis Lutherile tema „senise ainulaadse populaarsuse rahva hulgas”. Lisaks tembeldati Luther antisemiidiks tema hilisemate kirjatööde eest, mis rääkisid juutidest, kes keeldusid kristlusse pöördumast, iseäranis essee „Von den Juden und ihren Lügen” („Juutidest ja nende valedest”).

Lutheri pärand

Reformatsioon, mida õhutasid sellised mehed nagu Luther, Calvin ja Zwingli, pani aluse uuele ristiusu suunale protestantismile. Lutheri peamine pärand protestantismile oli tema keskne õpetus õigekssaamisest usu kaudu. Iga Saksamaa vürstkond toetas kas protestantismi või katoliiklust. Protestantism levis ja saavutas rahva toetuse ka Skandinaavias, Šveitsis, Inglismaal ja Madalmaades. Tänapäeval ulatub selle liikmeskond sadadesse miljonitesse.

 Paljud, kes ei jaga kõiki Lutheri uskumusi, peavad teda siiski väga austusväärseks isikuks. Endine Saksamaa Demokraatlik Vabariik, mille alla kuulusid ka Eisleben, Erfurt, Wittenberg ja Wartburg, tähistas 1983. aastal Lutheri 500. sünniaastapäeva. See sotsialistlik riik tunnustas teda kui Saksamaa ajaloo ja kultuuri suurkuju. Ja üks 1980. aastate katoliku teoloog märkis Lutheri mõju kohta: „Lutherile pole leidunud võrdset.” Professor Aland kirjutas: „Igal aastal avaldatakse vähemalt 500 uut väljaannet Martin Lutherist ja reformatsioonist – ning seda peaaegu kõigis maailma suuremates keeltes.”

Martin Luther oli terava mõistuse ja erakordse mäluga sõnameister ning viljakas töömees. Ta oli ka kärsitu ning tundis põlgust ja ülimat meelepaha kõige vastu, mis näis silmakirjalik. Lutheri surivoodil Eislebenis 1546. aasta veebruaris küsisid sõbrad talt, kas ta jääb kindlaks uskumustele, mida ta oli õpetanud. Ta vastas selgelt: „Jah.” Luther suri, kuid paljud järgivad siiani tema õpetusi.

[Pilt lk 27]

Luther seisis vastu indulgentside müügile

[Allikaviide]

Mit freundlicher Genehmigung: Wartburg-Stiftung

[Pilt lk 28]

Luther keeldus oma seisukohti tagasi võtmast, kui vastased ei suuda talle Piibli põhjal tõestada, et ta eksib

[Allikaviide]

Raamatust „The Story of Liberty”, 1878

[Pildid lk 29]

Lutheri tuba Wartburgi lossis, kus ta tõlkis Piiblit

[Allikaviide]

Mõlemad pildid: Mit freundlicher Genehmigung: Wartburg-Stiftung

[Pildi allikaviide lk 26]

Raamatust „Martin Luther The Reformer”, 3. trükk, väljaandja Toronto Willard Tract Depository, Toronto, Ontario

[Pildi allikaviide lk 30]

Raamatust „The History of Protestantism” (1. köide)