„Targa õpetus” on eluallikas

„OH SEDA Jumala rikkuse ja tarkuse ja tunnetuse sügavust! Kui väljauurimatud on tema kohtumõistmised ja äraarvamatud tema teed!” hüüatas apostel Paulus (Roomlastele 11:33). Ustav patriarh Iiob ütles, et Jehoova Jumal „on südamelt tark” (Iiob 9:4). Tõesti, taeva ja maa Looja tarkus on võrreldamatu. Missugune on sellise Looja käsuõpetus, tema kirjapandud Sõna?

Laulik kirjutas: „Jehoova käsuõpetus on laitmatu, see kosutab hinge; Jehoova tunnistus on ustav, see teeb kohtlase targaks! Jehoova korraldused on õiglased, need rõõmustavad südant; Jehoova käsk on selge, see valgustab silmi!” (Laul 19:8, 9). Muistse Iisraeli kuningas Saalomon mõistis hästi nendes sõnades peituvat tõde. Ta teatas: „Targa õpetus on eluallikas surmapaeltest pääsemiseks!” (Õpetussõnad 13:14). Õpetussõnade 13. peatüki eelnevas 13 salmis Õp 13:1–13 näitas Saalomon, kuidas Jumala Sõna nõuanded aitavad meil parandada oma elukvaliteeti ja vältida oma elu ohtu seadmast.

Lase end õpetada

„Tark poeg kuulab isa õpetust; aga pilkaja ei kuula sõitlustki,” öeldakse Õpetussõnades 13:1 (EP 97). Isa võib õpetada ehk distsiplineerida kas leebelt või karmilt. See võib olla alguses rohkem suunamine ja kui sellest õppust ei võeta, tuleb lõpuks karistus. Poeg, kes paneb tähele isa juhatust, on tark.

„Keda Issand armastab, seda ta karistab [„distsiplineerib”, UM],” ütleb Piibel, „ta peksab igat poega, keda ta vastu võtab” (Heebrealastele 12:6). Meie taevane Isa distsiplineerib meid kõigepealt oma Sõna Piibli kaudu. Kui loeme Piiblit austusega ja järgime sealt õpitut, siis tema Sõna parandab meid. See tuleb meile kasuks, sest Jehoova õpetab meile ainult seda, mis on kasulik (Jesaja 48:17).

Meid võidakse distsiplineerida ka mõne kaasuskliku kaudu, kes meie vaimset heaolu silmas pidades meid manitseb. Jumala Sõnaga kooskõlalist nõuannet ei peaks panema mitte nõuandja arvele, vaid see lähtub Jumalalt, suurelt tõeallikalt. On tark suhtuda sellesse kui Jehoova nõuandesse. Kui teeme nii ja laseme mõjutada oma mõtteviisi, parandada arusaamist Pühakirjast ja muuta oma teid, siis oleme õppust võtnud. Sama käib ka nõuannete kohta, mida saame kristlikel koosolekutel ja piiblilistest väljaannetest. Järgida nii kirjapandud kui suulist juhatust on parim enesedistsiplineerimise viis.

Seevastu pilkajad ei võta kuulda õpetust.  Üks teos ütleb, et pilkaja mõtleb teadvat, mis on kõige parem, ning seetõttu ei lase end õpetada. Ta ei vasta isegi „sõitlusele” ehk noomitusele, mis on üks rangemaid distsiplineerimise vorme. Kas ta suudab aga tõestada, et Isa distsiplineerimine on vale? Jehoova ei eksi kunagi. Tema õpetustele vastu hakates teeb pilkaja end ise naeruväärseks. Paari hoolikalt valitud sõnaga näitab Saalomon mõjusalt, kui tähtis on lasta end õpetada.

Valva oma keelt

Et näidata, kui tähtis on järgida Jumala Sõna juhiseid oma kõnes, võrdleb Iisraeli kuningas suud viljakandva puuga. Ta ütleb: „Oma suu viljast süüakse head, aga autute igatsuseks on vägivald!” (Õpetussõnad 13:2). Suu viljaks on räägitud sõnad. Inimene lõikab seda, mida ta oma sõnadega külvab. Üks õpetlane sõnab: „Kui tema sõnad on öeldud heade kavatsustega, sõbralike suhete loomiseks oma ligimesega, siis ta sööb head, elab õnnelikult ja rahulikult.” Autul inimesel käib käsi sootuks teisiti. Selline inimene on vägivaldne ja soovib teha teistele kahju. Ta külvab vägivalda ja seda ta ka lõikab. Ta mässib end surmapaeltesse.

„Kes valvab oma suud, hoiab oma hinge, aga huulte ammuliajajat tabab hukatus,” jätkab Saalomon (Õpetussõnad 13:3). Mõtlematu ja rumala kõne tagajärjeks võivad olla rikutud maine, solvatud tunded, pingelised suhted ja isegi füüsiline kahju. Ammuliaetud huuled võivad põhjustada ka Jumala meelepaha, sest tema peab kõiki oma sõnade eest vastutavaks (Matteuse 12:36, 37). Kui talitseme oma keelt, päästab see meid hävingust. Kuidas aga õppida oma suud valvama?

Üks lihtne moodus on mitte rääkida liiga palju. „Kus on palju sõnu, seal ei puudu üleastumine,” ütleb Piibel (Õpetussõnad 10:19). Teine viis on mõelda enne kui öelda. Piiblikirjutaja ütles inspiratsiooni all: „Mõni paiskab sõnu otsekui mõõgapisteid” (Õpetussõnad 12:18). Kui kõneleja ei mõtle üldse, mida ta räägib, võivad nii rääkija ise kui kuulajad haiget saada. Seepärast annab Piibel praktilist nõu: „Õige süda mõtleb, mida vastata” (Õpetussõnad 15:28, meie kursiiv).

Ole virk

Saalomon teatab: „Laisa hing igatseb asjata, aga virkade hing kosub” (Õpetussõnad 13:4, EP 97). Üks teos ütleb selle õpetussõna selgituseks, et „pelk soov on täiesti kasutu, tähtis on töökus. Laisk inimene on oma himude ohver ..., need kulutavad teda ega too mingit tulu”. Ent virkade hing kosub, nende soovid rahuldatakse.

Kuidas on lood nendega, kes hoiavad end tagasi ega pühendu Jehoovale, kuna ei soovi võtta enda peale vastutust? Nad ehk sooviksid elada Jumala uues maailmas, kuid kas nad on valmis omalt poolt midagi selle heaks tegema? Nendelt, kes „tulevad suurest viletsusest”, nõutakse, et nad näitaksid usku Jeesuse lunastusohvrisse, pühenduksid Jehoovale ja sümboliseeriksid oma pühendumist veeristimisega (Ilmutuse 7:14, 15).

 Vaadelgem ka seda, mida peaksid arvesse võtma need, kes püüdlevad koguduses ülevaataja ametisse. Igatsus selle kauni töö järele on kindlasti kiiduväärne ja Pühakiri õhutab seda (1. Timoteosele 3:1). Soovist üksi aga ei piisa. Et saada vastutust, tuleb arendada nõutavaid omadusi ja oskusi. See aga nõuab hoolsat pingutust.

Õigus kaitseb

Õiglane inimene arendab jumalakartlikke omadusi ja räägib tõtt. Ta mõistab, et Jehoova seadus ei luba valetada (Õpetussõnad 6:16–19; Koloslastele 3:9). Saalomon ütleb selle kohta: „Õige vihkab valelikkust, aga õel toimib vastikult ja häbiväärselt!” (Õpetussõnad 13:5). Õiglane inimene mitte ainult ei hoidu valetamast, vaid ta ka vihkab valet. Ta teab, et ükskõik kui süütu vale ka ei näi, lõhub see häid suhteid. Lisaks kaotab valetaja teiste usalduse. Õel toimib vastikult kas valetades või mingil muul viisil ning jääb viimaks häbisse.

Tark kuningas osutab sellele, kui kasulik on teha seda, mida Jumal peab õigeks: „Õigus kaitseb seda, kelle tee on laitmatu, aga õelus kukutab patuse!” (Õpetussõnad 13:6). Õiged teod on nagu kindlus, mis kaitsevad inimest, kuid kurjus hävitab inimese.

Ära püüa olla see, kes sa pole

Iisraeli kuningas mõistab inimloomust ja täheldab: „Üks näib rikkana, aga tal ei ole midagi, teine näib vaesena, aga tal on palju vara!” (Õpetussõnad 13:7). Inimene võib olla teistsugune, kui ta pealtnäha paistab. Mõned vaesed tahavad ehk näida rikkad – näiteks kui uhkeldavad omandiga, püüavad paista edukad või teevad kõik selleks, et hoiduda vaese inimese mainest. Mõni jõukas inimene võib aga tahta näida vaene, et oma rikkust varjata.

Soovitavad pole ei valelik uhkeldamine ega ka oma tegeliku olukorra varjamine. Kui vaene inimene kulutab raha luksuste peale, et jätta endast jõuka inimese muljet, jääb tema ja ta perekond ilma eluks hädavajalikust. Kui aga rikas inimene püüab näida vaesena, võib temast saada ihnur, kellel puudub väärikus ja enesest lugupidamine; samuti ei saa ta tunda õnne, mida annab heldekäelisus (Apostlite teod 20:35). Ausus võimaldab elada rahuldustpakkuvamat elu.

 Ela tagasihoidlikult

Saalomon sõnab: „Mehe hinge lunahind on tema rikkus, aga vaesel pole vaja sõitlust kuulda!” (Õpetussõnad 13:8). Mida õpetab see tark ütlus?

Rikkusel on oma eelised, kuid see ei taga veel õnne. Praegustel rasketel aegadel võib juhtuda, et rikas inimene ja tema perekond röövitakse ning nende eest nõutakse lunaraha. Mõnikord suudab rikas mees maksta nõutava lunahinna ning päästa enda ja oma pereliikmete elu. Kuid tihtilugu röövitud inimene mõrvatakse. Rikka pea kohal ripub alati säärane oht.

Vaesel mehel seda muret pole. Kuigi tal pole neid mugavusi ja asju mis rikastel, pole tema röövimine eriti tõenäoline. See on üks eelis, miks tasub elada tagasihoidlikult ning mitte kulutada aega ja energiat rikkuse tagaajamisele (2. Timoteosele 2:4).

Rõõmustu valguses

Saalomon näitab edasi, et Jehoova teede järgimine on meie parimates huvides. Ta ütleb: „Õigete valgus paistab rõõmsasti, aga õelate lamp kustub ära!” (Õpetussõnad 13:9).

Lamp sümboliseerib seda, mida me peame valguseks meie eluteel. Jumala sõna on õiglase jalale lambiks ja valguseks tema jalgteel (Laul 119:105). See sisaldab Looja ammendamatuid teadmisi ja tarkust. Mida paremini me mõistame Jumala tahet ja eesmärki, seda selgemini paistab meile vaimne valgus, mis meid juhatab. Missugune rõõmuallikas see küll on! Miks peaksime laskma end ähmastada ilmalikul tarkusel või „valenimelise tunnetuse väidetel”? (1. Timoteosele 6:20; 1. Korintlastele 1:20; Koloslastele 2:8.)

Kui heledalt kurja inimese lamp ei näiks ka põlevat ja kui hästi tal ei paistaks ka minevat, kustub tema lamp viimaks ära. Ta lõpetab pimeduses, kus ta jalad komistavad. Tal „ei ole tulevikku” (Õpetussõnad 24:20).

Mida peaksime siis tegema, kui me ei tea, mismoodi tuleks mõnes olukorras käituda? Mis siis, kui me pole kindlad, kas meil on üldse õigust midagi teha? Õpetussõnades 13:10 hoiatatakse: „Ülbusest tõstab kuri riidu.” Kui tegutseme arutult või ilma et meil oleks selleks õigust, toimime ülbelt ja see võib põhjustada hõõrumisi. Kas poleks targem nõu pidada nendega, kel on tarkust ja vahetegemisvõimet? „Kes nõu kuulda võtavad, on targad,” sõnab tark kuningas.

 Hoidu valedest ootustest

Raha võib teenida head eesmärki. Parem on elada piisava rahaga kui kitsikuses või koguni vaesuses (Koguja 7:11, 12). Kuid ebaausalt saadud rikkuse kasu on petlik. Saalomon hoiatab: „Kähku saadud varandus kahaneb, aga kes kogub vähehaaval, kasvatab seda!” (Õpetussõnad 13:11).

Vaadelgem näiteks kiusatust mängida hasartmänge. Mängur võib kulutada oma raske tööga teenitud raha lootuses võita seda rohkem. Kui tihti tehakse seda aga oma perekonna heaolu arvel! Ning mis saab siis, kui hasartmängija võidab? Kuna see raha tuli talle kergelt kätte, ei suuda ta selle väärtust õigesti hinnata. Ta ehk ei oskagi kasutada seda võidusummat. Kas pole tõenäoline, et tema rikkus kaob sama kiiresti, kui ta selle sai? Kui aga jõukus on kogunenud vähehaaval, tubli tööga, kasvab see ühtesoodu ning seda saab kasutada heal otstarbel.

Saalomon teatab: „Pikk ootus teeb südame haigeks, aga täideläinud igatsus on elupuu!” (Õpetussõnad 13:12). Täitumata ootused toovad paratamatult pettumusi, mis teevad südame haigeks. Seda tuleb igapäevaelus ikka ette. Ent ootustega, mis põhinevad Jumala Sõnal, seda ei juhtu. Me usume kindlalt, et need täituvad. Isegi näiline viivitus ei tähenda veel pettumust.

Näiteks me teame, et Jumala uus maailm on väga lähedal (2. Peetruse 3:13). Me ootame igatsuse ja rõõmuga Jumala tõotuste täitumist. Kuidas tundub ootusaeg, kui oleme hõivatud „Issanda töös”, kui julgustame kaasusklikke ja tugevdame üha oma suhteid Jehoovaga? Siis ei jää meie süda haigeks, vaid täitub hoopis rõõmuga (1. Korintlastele 15:58; Heebrealastele 10:24, 25; Jakoobuse 4:8). Kui kauaoodatud soov täitub, on see kui elupuu – tõeliselt elustav ja kosutav.

Jumala seadus on eluallikas

Tuues näite kuulekusest Jumalale, öeldakse Õpetussõnades 13:13: „Kes põlgab sõna, teeb enesele kahju, aga kes kardab käsku, saab tasu!” Kui võlgnik murrab sõna ega suvatse laenu tagasi maksta, kaotab ta selle, mis ta pandiks andis. Samamoodi kaotaksime ka meie midagi, kui me ei kuuletuks Jumala käskudele. Mida nimelt?

„Targa õpetus on eluallikas surmapaeltest pääsemiseks!” (Õpetussõnad 13:14.) Elada ilma kõiketeadja Jumala Jehoova seaduseta tähendaks ilma jääda juhatusest, mis võimaldab meile rahuldustpakkuvama ja pikema elu. Missugune tohutu kaotus see oleks! Seega on tark panna hoolsalt tähele Jumala Sõna ning lasta sel mõjutada nii mõtteid, sõnu kui tegusid (2. Korintlastele 10:5; Koloslastele 1:10).

[Pildid lk 23]

Pühakirja nõuannete järgimine on parim enesedistsipliin

[Pildid lk 24, 25]

„Õige süda mõtleb, mida vastata”

[Pildid lk 24, 25]

Palju tegemist „Issanda töös” täidab meid rõõmuga