Elulugu

Jehoova tõmbab alandlikud tõe juurde

JUTUSTANUD ASANO KOSHINO

Aastal 1949, kõigest mõni aasta pärast Teise maailmasõja lõppu, külastas perekonda, kelle juures ma Kobes töötasin, üks pikka kasvu sõbralik välismaalane. Ta oli esimene Jehoova tunnistajast misjonär Jaapanis. Tema külaskäik avas mulle tee Piibli tõe juurde. Kuid lubage mul kõigepealt jutustada oma elust enne seda.

SÜNDISIN 1926. aastal väikeses külas Okayama prefektuuri põhjaosas. Olin kaheksast lapsest viies. Isa uskus siiralt kohaliku sintoistliku pühamu jumalat. Seega viibisime meie, lapsed, mitmeid kordi aastas peetavatel religioossetel pühadel, mil korraldati pidustusi ja kõik sugulased kokku tulid.

Mul oli lapsepõlves palju küsimusi elu kohta, aga veelgi enam tekitas minus küsimusi surm. Pärimuse järgi tuli surra kodus ja lapsed pidid olema pereliikmete surivoodi juures. Olin ütlemata kurb, kui surid mu vanaema ja vend, kes polnud veel aastanegi. Mind kohutas mõte, et kunagi surevad ka minu vanemad. „Kas see ongi kõik? Kas midagi rohkemat polegi elult oodata?” soovisin teada saada.

1937. aastal, kui algkooli kuuendas klassis käisin, algas Hiina-Jaapani sõda. Mehi värvati sõjaväkke ja saadeti lahinguväljale Hiinasse. Isasid või vendi saatvad koolilapsed hüüdsid keisrile bansai (elagu). Inimesed olid kindlad, et võidab Jaapan, riik, mida valitseb keiser, elav jumal.

 Kuid peagi hakkasid perekonnad saama rindelt surmateateid. Leinavad perekonnad olid lohutamatud. Nende südames kasvas vihkamine ja nad tundsid rõõmu, kui vastased raskeid kaotusi kandsid. Ent mina mõtlesin samal ajal: „Inimesed vastaspoolel kannatavad kindlasti niisamuti nagu meie, kui nende omaksed surevad.” Ajaks, mil ma algkooli lõpetasin, oli sõjategevus jõudnud kaugele Hiina sisemaale.

Kohtan välismaalast

Meie perekond tegeles põllupidamisega ja seetõttu elasime vaeselt, aga isa lubas mul haridust omandada seni, kui sellega ei kaasne kulusid. Niisiis läksin 1941. aastal umbes 100 kilomeetri kaugusele Okayama linna tütarlastekooli. Kooli eesmärk oli anda tüdrukutele haridust, et neist saaksid head abielunaised ja emad, ning kool saatis õpilasi rikaste perede juurde linna elama, et nad seal majapidamist õpiksid. Hommikul õppisid tüdrukud neis kodudes majapidamist ja pärastlõunal käisid koolis.

Pärast avaaktust viis mu õpetaja, kes kandis kimonot, mind ühe suure maja juurde. Mingil põhjusel aga perenaine mind sinna ei soovinud. „Kas läheme siis proua Koda juurde?” küsis õpetaja. Ta viis mind lääneliku maja juurde ja helistas uksekella. Mõne hetke pärast tuli uksele pikk hallipäine naine. Olin rabatud! Ta ei olnud jaapanlane, mina aga polnud mitte kunagi varem läänemaalast näinud. Õpetaja tutvustas mind proua Maud Kodale ja lahkus siis rutuga. Kompse järele lohistades astusin kartlikult majja. Sain pärast teada, et Maud Koda oli ameeriklanna, kes oli abiellunud ühe Ameerika Ühendriikides õppinud jaapanlasega. Naine õpetas ärikoolides inglise keelt.

Juba järgmisel hommikul algas toimekas elu. Proua Koda abikaasal oli langetõbi ja pidin aitama tal mehe eest hoolitseda. Kuna ma ei saanud inglise keelest üldse aru, olin veidi mures. Tundsin kergendust, kui proua Koda minuga jaapani keeles rääkis. Iga päev kuulsin neid omavahel inglise keeles vestlemas ja lõpuks harjusid mu kõrvad selle keelega. Mulle meeldis nende kodus valitsev meeldiv õhkkond.

Imetlesin, millist kiindumust tundis Maud oma põdura abikaasa vastu. Mehele meeldis Piiblit lugeda. Hiljem sain teada, et see paar oli ostnud vanaraamatukauplusest endale jaapanikeelse raamatu „Jumalik aegade kava” ning et nad olid juba aastaid ingliskeelse „Vahitorni” tellijad.

Ühel päeval kinkisid nad mulle Piibli. Olin õnnelik, sest see oli minu esimene Piibel. Lugesin seda kooli minnes ja sealt tulles, aga ma ei mõistnud seda eriti. Kuna mind oli kasvatatud jaapani usu sintoismi järgi, tundus Jeesus Kristus mulle väga kauge isikuna. Ma ei teadnud siis, et sellest saavad alguse sündmused, mille kaudu ma lõpuks võtan vastu Piibli tõe ning saan vastused oma küsimustele elu ja surma kohta.

 Kolm kurba sündmust

Kaheaastane õppeaeg sai varsti läbi ja mul tuli perekond Kodaga hüvasti jätta. Pärast kooli lõpetamist astusin tütarlaste vabatahtlikku brigaadi ja hakkasin mereväelaste vormiriideid valmistama. Ameeriklaste B-29 pommitajad tegid õhurünnakuid ja 6. augustil 1945 heideti Hiroshimale aatomipomm. Mõni päev hiljem sain telegrammi, kus teatati, et minu ema on raskesti haige. Sõitsin esimese rongiga koju. Kui olin rongilt maha tulnud, sain kokku mulle vastu tulnud sugulasega, kes ütles, et ema on surnud. Ta suri 11. augustil. Juhtuski see, mida olin aastaid kartnud! Ma ei saa enam kunagi temaga rääkida ega näe tema naeratust.

15. augustil oli selge, et Jaapan on lüüa saanud. Niisiis pidin toime tulema kolme kurva sündmusega, mis kõik leidsid aset kõigest kümne päeva jooksul: esiteks, aatomipommi plahvatus, siis ema surm ning viimasena Jaapani lüüasaamine. Vähemalt oli lohutav teada, et enam ei sure sõjas inimesi. Tühjustunne südames, lahkusin töölt ja pöördusin tagasi oma maakoju.

Tõde tõmbab ligi

Ühel päeval sain ootamatult Okayamast Maud Kodalt kirja. Ta küsis, kas saaksin tulla talle majapidamistöödes appi, sest ta tahab avada ingliskeelse kooli. Mõtlesin, mida teha, ja otsustasin tema kutse vastu võtta. Mõne aasta pärast läksin koos perekond Kodaga Kobesse elama.

1949. aasta varasuvel külastas perekond Kodat üks pikka kasvu sõbralik härra. Tema nimi oli Donald Haslett ja ta tuli Tokyost Kobesse misjonikoduks sobivat paika otsima. Ta oli esimene Jehoova tunnistajast misjonär Jaapanis. Ta leidis sobiva maja ning novembris 1949 saabusid Kobesse misjonärid. Ükskord tulid viis misjonäri Kodadele külla. Kaks neist, Lloyd Barry ja Percy Iszlaub, pidasid majja kogunenud inimestele kumbki kümnekonna minuti pikkuse kõne. Maud oli kristlik õde, misjonärid teadsid seda, ja nendega seltsimine julgustas Maudi väga. Tol korral saingi tõuke õppida inglise keelt.

Innukate misjonäride abiga hakkasin vähehaaval mõistma Piibli põhitõdesid. Leidsin vastused küsimustele, millele olin lapsepõlvest peale mõelnud. Sain teada, et Piibel pakub igavese elu lootust paradiislikul maal ja lubab, et „kõik, kes on haudades”, äratatakse üles (Johannese 5:28, 29; Ilmutuse 21:1, 4). Olin Jehoovale tänulik selle lootuse eest, mille ta tegi võimalikuks oma Poja, Jeesus Kristuse lunastusohvri kaudu.

Rõõmupakkuv teokraatlik tegevus

30. detsembrist 1949 kuni 1. jaanuarini 1950 peeti Jaapanis Kobe misjonikodus esimene teokraatlik kokkutulek. Läksin sinna koos Maudiga. Varem oli see suur maja kuulunud kellelegi natsile ning majast avanes muljetavaldav vaade Seto merele ja Awaji saarele. Kuna mul polnud Piiblist just palju teadmisi, sain räägitust vähe aru. Siiski avaldasid mulle sügavat muljet misjonärid, kes seltsisid vabalt jaapanlastega. Sel kokkutulekul kuulas avalikku kõnet 101 inimest.

Peagi pärast kokkutulekut otsustasin hakata osalema põlluteenistuses. Majast majja käimine nõudis mult julgust, sest olen loomu poolest uje. Ühel hommikul tuli vend Lloyd Barry meile, et minuga teenistusse minna. Ta alustas õde Koda maja kõrval asuvast majast. Esitlust kuulates peitsin end tema selja taha. Teisel korral läksin kuulutustööle kahe teise misjonäriga. Üks vanemapoolne jaapani naine kutsus meid sisse, kuulas ja pakkus pärast klaasi piima. Ta soovis kodust piibliuurimist ja temast sai hiljem ristitud  kristlane. Oli julgustav näha tema edenemist.

Aprillis 1951 tegi vend Nathan H. Knorr Brooklyni peakorterist oma esimese reisi Jaapanisse. Umbes 700 inimest kuulas tema esitatud avalikku kõnet Tokyos Kanda kvartalis Kyoritsu saalis. Kõik erikoosolekul viibijad rõõmustasid, kui anti välja jaapanikeelne „Vahitorn”. Järgmisel kuul tuli vend Knorr Kobesse ja sel puhul korraldatud erikoosolekul lasin ma end Jehoovale pühendumise märgiks ristida.

Umbes aasta pärast innustati mind astuma täisajalisse pioneerteenistusse. Tol ajal oli Jaapanis vähe pioneere ja ma muretsesin, kuidas ma küll end elatan. Mõtlesin ka, mis saab minu väljavaadetest abielluda. Kuid siis mõistsin, et Jehoova teenimine peaks olema elus esmatähtis, ja seega astusin 1952. aastal pioneeride ridadesse. Õnneks sain pioneerina teenides õde Koda juures osaajalist tööd.

Umbes sel ajal tuli mu vend, keda olin sõjas langenuks pidanud, koos oma perega Taiwanilt koju. Kuigi mu perekond polnud kunagi kristluse vastu huvi ilmutanud, hakkasin innuka pioneerina neile ajakirju ja brošüüre saatma. Hiljem kolis mu vend töö pärast oma perega Kobesse. „Kas sa ajakirju lugesid?” küsisin vennanaiselt. Minu üllatuseks vastas ta: „Need on huvitavad ajakirjad.” Ta hakkas ühe misjonäriga Piiblit uurima ja uurimisega ühines ka minu noorem õde, kes elas nende juures. Peagi said neist mõlemast ristitud kristlased.

Muljetavaldav rahvusvaheline vennaskond

Varsti sain oma hämmastuseks kutse Vahitorni ühingu Gileadi piiblikooli 22. kursusele. Mina ja vend Tsutomu Fukase olime Jaapanist esimesed, keda sinna kooli kutsuti. 1953. aastal enne kursuse algust viibisime New Yorgis Yankee staadionil „Uue maailma ühiskonna” kokkutulekul. Jehoova rahva rahvusvaheline vennaskond oli väga muljetavaldav.

Viiendal konvendipäeval kandsid Jaapani delegaadid, kelleks olid peamiselt misjonärid, kimonot. Kuna kimono, mille olin varem teele saatnud, polnud õigeks ajaks kohale jõudnud, laenasin õde Knorrilt tema oma. Kokkutuleku ajal hakkas vihma sadama ja kartsin, et kimono saab märjaks. Just sel hetkel asetas keegi selja tagant mulle vaikselt vihmamantli ümber. „Kas sa tead, kes ta on?” küsis minu kõrval seisev õde. Sain pärast teada, et see oli vend Frederick W. Franz juhtivast kogust. Ma tajusin tõepoolest, kuidas Jehoova organisatsioon pakub soojust!

Gileadi kooli 22. kursus oli tõeliselt rahvusvaheline, 120 õpilast 37 maalt. Vaatamata keelebarjäärile, tõi rahvusvahelise vennaskonnaga seltsimine palju rõõmu. Lumisel veebruaripäeval 1954. aastal lõpetasin kooli ja mind määrati tagasi Jaapanisse. Rootslannast kursuseõde Inger Brandt sai minu kaaslaseks Nagoyas. Ühinesime seal grupi  misjonäridega, kes olid sõja tõttu Lõuna-Koreast lahkunud. Need mõned misjoniteenistuses oldud aastad on mulle väga kallid.

Rõõmutoov teenistus abielupaarina

Septembris 1957 kutsuti mind teenima Tokyo Peetelisse. Jaapani harubürooks oli tollal kahekordne puumaja. Harubüroos oli kõigest neli liiget ja vend Barry oli harubüroo ülevaataja. Teised pereliikmed olid misjonärid. Minu ülesandeks oli tõlkida ja korrigeerida, lisaks tuli mul veel koristada, pesu pesta, toitu valmistada ja muid töid teha.

Töö Jaapanis laienes ning Peetelisse kutsuti rohkem vendi. Ühest neist sai koguduse ülevaataja koguduses, kus mina käisin. 1966. aastal see vend, Junji Koshino, ja mina abiellusime. Pärast abiellumist määrati Junji ringkonnatööle. Erinevaid kogudusi külastades õppisime tundma väga palju vendi ja õdesid. Kuna mul paluti tõlketöid teha, siis sain seda teha selles kodus, kus me nädal aega peatusime. Reisides pidime peale kohvri ja muude kottide veel raskeid sõnaraamatuid kaasas tassima.

Tegime üle nelja aasta ringkonnatööd ja nägime organisatsiooni laienemist. Harubüroo kolis Numazusse ja aastaid hiljem Ebinasse, kus asuvad praegused harubüroo hooned. Oleme Junjiga teeninud juba kaua aega Peetelis, kus töötame nüüd ligi 600-liikmelises peres. 2002. aasta mais tähistasime koos Peeteli sõpradega minu 50. aastat täisajalises teenistuses.

Kasv toob rõõmu

Kui ma 1950. aastal Jehoova teenimist alustasin, oli Jaapanis ainult käputäis kuulutajaid. Nüüd on Jaapanis üle 210 000 Kuningriigi kuulutaja. Tõesti, tuhandeid lambasarnaseid inimesi on tõmmatud tõe juurde just nagu mindki.

Neli misjonärist venda ja üks õde, kes 1949. aastal meid õde Koda majas külastasid, ja õde Maud Koda on lõpetanud ustavalt oma elutee. Niisamuti mu vend, kes oli teenistusabiline, ja mu vennanaine, kes teenis umbes 15 aastat pioneerina. Mida toob tulevik minu vanematele, kelle surma ma lapsena väga kartsin? Piibli ülesäratamistõotus pakub mulle lootust ja tröösti (Apostlite teod 24:15).

Tagasi vaadates arvan, et mu kohtumisest Maudiga 1941. aastal sai minu elu pöördepunkt. Kui ma poleks temaga siis kohtunud ja kui ma poleks pärast sõda tema tööpakkumist vastu võtnud, oleksin tõenäoliselt jäänud elama meie maamajja kauges külas ja vaevalt oleksin neil algusaastatel misjonäridega kokku puutunud. Kui tänulik ma Jehoovale küll olen, et ta Maudi ja nende algusaastatel teenivate misjonäride kaudu mind tõe juurde tõmbas!

[Pilt lk 25]

Koos Maud Koda ja tema abikaasaga. Olen ees vasakul

[Pilt lk 27]

Jaapani misjonäridega Yankee staadionil 1953. aastal. Olen vasakult esimene

[Pildid lk 28]

Abikaasa Junjiga Peetelis