Jumal astub vahele – kuidas?

KAHEKSANDAL sajandil e.m.a sai 39-aastane Juuda kuningas Hiskija teada, et ta sureb oma haiguse tõttu. Kuuldust lööduna anus Hiskija palves Jumalalt tervenemist. Jumal andis talle prohveti kaudu vastuse: „Ma olen kuulnud su palvet, ma olen näinud su silmavett! Vaata, ma lisan su elupäevadele viisteist aastat” (Jesaja 38:1–5).

Miks Jumal tookord sündmustesse sekkus? Sajandeid varem oli ta tõotanud õiglasele kuningale Taavetile: „Su sugu ning su kuningriik püsivad mu ees igavesti, su aujärg on kinnitatud igaveseks!” Samuti andis Jumal teada, et Taaveti suguvõsast sünnib Messias (2. Saamueli 7:16; Laul 89:21, 27–30; Jesaja 11:1).  Kui Hiskija jäi haigeks, polnud tal veel poega. Seega oli Taaveti kuninglikul sugulusliinil oht katkeda. Jumala sekkumine Hiskija puhul täitis erilist eesmärki, milleks oli tulevase Messia sugupuu säilitamine.

Kristuse-eelsel ajal ajendas soov oma tõotustest kinni pidada Jehoovat mitmeid kordi oma rahva heaks sündmustesse sekkuma. Kui iisraellased Egiptuse vangistusest vabanesid, kuulutas Mooses: „Sellepärast et Jehoova teid armastas ja tahtis pidada vannet, mille ta oli andnud teie vanemaile, tõi Jehoova teid vägeva käega välja” (5. Moosese 7:8).

Ka esimesel sajandil sekkus Jumal sündmuste käiku oma eesmärkide pärast. Näiteks juut Saulus sai Damaskuse teel ime kaudu nägemuse ja selle eesmärgiks oli, et Saulus lõpetaks Kristuse jüngrite tagakiusamise. Hiljem apostel Pauluseks saanud mehe pöördumine etendas tähtsat rolli hea sõnumi levimisel rahvaste seas (Apostlite teod 9:1–16; Roomlastele 11:13).

Kas Jumal sekkus alati?

Kas Jumala sekkumine oli reegel või erand? Piibel näitab väga selgelt, et see ei olnud mingil juhul reegel. Kuigi Jumal ei lasknud hukkuda kolmel noorel heebrealasel lõõmavas ahjus ja prohvet Taanielil lõvide augus, ei päästnud ta siiski alati oma prohveteid surmast (2. Ajaraamat 24:20, 21; Taaniel 3:21–27; 6:17–23; Heebrealastele 11:37). Peetrus vabastati imeväel vangikongist, kuhu Heroodes Agrippa I oli ta heitnud. Kuid seesama kuningas lasi hukata apostel Jakoobuse ja seda kuritegu Jumal ei takistanud  (Apostlite teod 12:1–11). Kuigi Jumal andis apostlitele väe tervendada haigeid ja koguni äratada surnuid üles, polnud ta nõus võtma apostel Pauluselt ära „liha sisse antud vaia”, milleks võis olla mõni füüsiline haigus (2. Korintlastele 12:7–9; Apostlite teod 9:32–41; 1. Korintlastele 12:28).

Jumal ei astunud vahele, kui Kristuse jüngreid tabas Rooma keisri Nero korraldatud tagakiusamislaine. Kristlasi piinati, põletati elusalt ja visati metsloomade ette. Selline vastupanu ei tulnud aga algkristlastele üllatusena ega kõigutanud nende usku Jumala olemasollu. Oli ju Jeesus oma jüngreid hoiatanud, et neid viiakse kohtutesse ja nad peavad olema valmis oma usu pärast kannatama või koguni surema (Matteuse 10:17–22).

Nii nagu Jumal suutis minevikus oma teenijaid ohtlikest olukordadest päästa, suudab ta seda kindlasti ka tänapäeval, ja kui keegi tunneb, et ta on sellist kaitset kogenud, ei tuleks tema arvamust kritiseerida. Siiski on raske lõplikult öelda, kas Jumal on niisugusel juhul sündmustesse sekkunud või mitte. Paljud ustavad Jehoova teenijad said Toulouse’i plahvatuses viga ning tuhanded ustavad kristlased surid natside ja kommunistide laagreis või mingite teiste traagiliste sündmuste käigus, ilma et Jumal oleks vahele astunud ja neid sündmusi ära hoidnud. Miks Jumal ei astu alati vahele nende kaitseks, kellel on tema heakskiit? (Taaniel 3:17, 18.)

„Aeg ja juhus”

Katastroofis võib kannatada saada igaüks ja ustavus Jumala vastu ei pruugi olla sealjuures määrav. Toulouse’i katastroofis, millest Liliane ja Alain pääsesid, suri 30 inimest ja sajad said vigastada, kuigi see polnud nende süü. Kuritegevuse, hooletu liiklemise või sõdade ohvriteks on langenud arvutult inimesi ning neis õnnetustes ei saa Jumalat vastutavaks pidada. Piibel tuletab meelde, et ’aeg ja juhus tabab meid kõiki’ (Koguja 9:11, UM).

Inimesi tabavad ka haigused, vananemine ja surm. Isegi neil, kes mõtlevad, et Jumal on nende elu imeväel päästnud, või kes usuvad, et Jumal on aidanud neil ootamatult terveneda, tuleb lõpuks ikkagi surra. See aeg, mil haigused ja surm kõrvaldatakse ning mil Jumal „pühib ära kõik pisarad” inimeste silmist, saabub alles tulevikus (Ilmutuse 21:1–4).

Et nii ka läheks, on vaja midagi palju ulatuslikumat ja radikaalsemat kui vaid aeg-ajalt inimeste ellu sekkuda. Piibel räägib ühest sündmusest, mida nimetatakse „Jehoova suureks päevaks” (Sefanja 1:14). Selle laiaulatusliku sekkumisega inimeste tegemistesse kõrvaldab Jumal kogu kurjuse. Inimestele pakutakse siis võimalust elada igavesti paradiislikes oludes, kus „enam ei mõelda endiste asjade peale ja need ei tulegi meelde” (Jesaja 65:17). Isegi surnud äratatakse tagasi ellu ning sellega hüvitatakse inimkonna suurim traagika (Johannese 5:28, 29). Nii lahendab Jumal oma otsatus armastuses ja headuses kogu inimkonna probleemid korraga ja igaveseks.

Kuidas Jumal tänapäeval inimeste ellu sekkub

See aga ei tähenda, et Jumal vaatab oma loomistöö vaevlemist niikaua lihtsalt ükskõikselt pealt. Juba praegu pakub Jumal kõigile inimestele nende etnilisest või ühiskondlikust taustast hoolimata võimalust õppida teda tundma ja rajada temaga lähedased  suhted (1. Timoteosele 2:3, 4). Jeesus kirjeldas seda protsessi sõnadega: „Ükski ei või tulla minu juurde, kui teda ei tõmba Isa, kes mind on läkitanud” (Johannese 6:44). Jumal tõmbab ausameelsed inimesed enda ligi Kuningriigi sõnumi kaudu, mida tema teenijad kogu maailmas kuulutavad.

Lisaks sellele mõjutab Jumal otseselt nende inimeste elu, kes on valmis laskma end temal juhtida. Oma püha vaimu abil avab Jumal nende südame, nii et nad mõistavad tema tahet ja on ajendatud täitma tema nõudeid (Apostlite teod 16:14). See, et Jumal pakub inimestele võimalust end, oma Sõna ja eesmärke tundma õppida, annab tunnistust tema armastavast huvist iga inimese vastu (Johannese 17:3).

Niisiis, Jumal küll ei päästa oma nüüdisaegseid teenijaid imeväel õnnetustest, kuid ta aitab neid sellega, et annab neile oma püha vaimu ja „üliväga suurt väge”, et nad võiksid hakkama saada igas olukorras (2. Korintlastele 4:7). Apostel Paulus kirjutas: „Ma suudan kõik temas [Jehoova Jumala abil], kes mind teeb vägevaks” (Filiplastele 4:13).

Seetõttu on meil kõigiti põhjust olla Jumalale tänulikud iga oma elupäeva eest ja lootuse eest elada igavesti maailmas, mis on vaba kõigist kannatustest. „Kuidas ma tasun Jehoovale kõik tema heateod minu vastu?” küsis laulukirjutaja. „Ma tõstan üles päästekarika ja hüüan appi Jehoova nime!” (Laul 116:12, 13.) Kui sa loed regulaarselt seda ajakirja, aitab see sul mõista, mida Jumal on juba teinud ning teeb praegu ja ka tulevikus selleks, et sa võiksid olla õnnelik ja sul võiks olla kindel tulevikulootus (1. Timoteosele 4:8).

[Väljavõte lk 6]

„Enam ei mõelda endiste asjade peale ja need ei tulegi meelde.” Jesaja 65:17

[Pildid lk 5]

Piibli aegadel ei astunud Jehoova vahele, kui Sakarja kividega surnuks visati . . .

ja kui Heroodes süütuid lapsi mõrvata lasi

[Pilt lk 7]

Peagi saabub aeg, mil kannatusi enam pole; siis äratatakse ka surnud uuesti ellu