Mõistkem distsiplineerimise eesmärki

MIS mõtted sul pähe tulevad, kui kuuled sõna „distsiplineerima”? Ühe sõnaraamatu järgi tähendab distsiplineerimine „korra järgimisele harjutamist” ning see osutab ka karistamisele sõnakuulmatuse korral. Kuigi distsiplineerimist saab ka laiemalt määratleda, tekitab see sõna enamikul inimestel ikkagi negatiivseid tundeid.

Piibel aga räägib distsiplineerimisest teises valguses. „Mu poeg, ära põlga Jehoova karistust [„distsiplineerimist”, UM],” kirjutas tark kuningas Saalomon (Õpetussõnad 3:11). Need sõnad ei viita distsiplineerimisele üldiselt, vaid distsiplineerimisele, mis tuleb Jehoovalt ning põhineb tema ülevatel põhimõtetel. Vaid selline distsiplineerimine toob vaimset kasu ning on lausa soovitav. Inimese mõtteviisil põhinev distsiplineerimine, mis ei järgi Jehoova üllaid põhimõtteid, on aga tihti julm ja valus. See selgitabki, miks paljud suhtuvad distsiplineerimisse negatiivselt.

Miks meid õhutatakse Jehoova distsiplineerimist vastu võtma? Pühakirjas kirjeldatakse jumalikku distsiplineerimist kui Jumala armastuse väljendust inimeste vastu. Saalomon ütles: „Keda Jehoova armastab, seda ta noomib, otsekui isa poega, kellele ta head tahab!” (Õpetussõnad 3:12).

Distsiplineerimine või karistus?

Piiblilises kontekstis on distsiplineerimisel palju aspekte – see tähendab suunamist, õpetamist, kasvatamist, noomimist, parandamist ja isegi karistamist. Jehoova distsiplineerib aga alati armastusest, eesmärgiga tuua distsiplineeritavale kasu, mitte kunagi pole see mõeldud üksnes karistamiseks.

Teisest küljest aga pole Jumala karistuse eesmärgiks sugugi alati kedagi parandada või õpetada. Näiteks said Aadam ja Eeva samal päeval, kui nad patustasid, valusalt tunda oma sõnakuulmatuse tagajärgi. Jehoova heitis nad Eedeni paradiisiaiast välja ning nad muutusid ebatäiuslikuks, neid tabasid haigused ja nad hakkasid vananema. Pärast sadu aastaid vaevalist eksistentsi surid nad jäädavalt. See oli tõesti Jumala karistus, kuid selle eesmärgiks polnud nende parandamine. Kuna Aadam ja Eeva patustasid tahtlikult ja ilma kahetsuseta, oli selge, et neid ei paranda enam miski.

Piiblis on veel jutustusi sellest, kuidas Jehoova karistab: veeuputus Noa päevil, Soodoma ja Gomorra hävitamine ning Egiptuse sõjaväe kõrvaldamine Punases meres. Neil puhkudel ei kavatsenud Jehoova kedagi juhatada, õpetada ega kasvatada. Apostel Peetrus kirjutas nende sündmuste kohta: „Ta ei säästnud muistset maailma, vaid varjas ainult õigusekuulutajat Noad, neid kaheksakesi, kui ta laskis tulla veeuputuse jumalatute maailma peale; ja mõistis ka hukka Soodoma ja Gomorra linnad, põletades need tuhaks ja pannes hirmu täheks neile, kes tulevikus on jumalatud” (2. Peetruse 2:5, 6).

Mis mõttes olid Jumala karistused „hirmu täheks neile, kes tulevikus on jumalatud”?  Paulus viitab kirjas tessalooniklastele meie päevile kui ajale, mil Jumal oma Poja Jeesus Kristuse kaudu „maksab kätte neile, kes ei tunne Jumalat ja kes ei alistu meie Issanda Jeesuse Kristuse evangeeliumile”. Paulus lisab, et need „saavad nuhtluseks igavese hukatuse” (2. Tessalooniklastele 1:8, 9). On selge, et selline karistus pole mõeldud õpetamiseks ega puhastamiseks. Kui aga Jehoova kutsub oma teenijaid tema distsiplineerimist vastu võtma, ei mõtle ta sellega mittekahetsevate patustajate karistamist.

On märkimisväärne, et Piibel ei kirjelda Jehoovat eeskätt karistajana. Temast räägitakse eelkõige kui armastavast õpetajast ja kannatlikust kasvatajast (Iiob 36:22; Laul 71:17; Jesaja 54:13). Tõesti, jumalikku distsiplineerimist, mille eesmärgiks on kedagi parandada, saadab alati armastus ja kannatlikkus. Kuna kristlased mõistavad distsiplineerimise eesmärki, on neil tänu sellele kergem seda vastu võtta ja nad suudavad säilitada õige hoiaku, kui neil tuleb teisi distsiplineerida.

Armastavate lapsevanemate õpetus

Perekonnas ja kristlikus koguduses peavad kõik mõistma distsiplineerimise eesmärki. See käib iseäranis nende kohta, kellele on antud autoriteet, nagu lapsevanemad. Õpetussõnades 13:24 öeldakse: „Kes vitsa ei tarvita, vihkab oma poega, aga kes teda armastab, karistab [„distsiplineerib”, UM] teda aegsasti!”

Kuidas peavad lapsevanemad oma lapsi distsiplineerima? Piibel selgitab: „Teie, isad, ärge ärritage oma lapsi vihale, vaid kasvatage neid juhatamise ja manitsemisega Issanda [Jehoova] tahte järgi!” (Efeslastele 6:4, EP 97). Seda manitsust korratakse veel järgmiste sõnadega: „Isad, ärge ärritage oma lapsi, et nad ei läheks araks!” (Koloslastele 3:21).

Kristlikud lapsevanemad, kes mõistavad distsiplineerimise eesmärki, ei tegutse karmilt. Selle kohta, kuidas vanemad peaksid oma lapsi distsiplineerima, saab rakendada põhimõtet kirjakohas 2. Timoteosele 2:24. Paulus kirjutas: „Issanda sulane ärgu tülitsegu, vaid olgu lahke kõikide vastu, osav õpetama.” Hüsteerilised vihasööstud, karjumine ja solvavad või alandavad sõnad pole kindlasti armastav distsiplineerimine ning need pole kristlasele kohased (Efeslastele 4:31; Koloslastele 3:8).

Vanemlik distsiplineerimine tähendab kaugelt rohkemat kui kiiret ja otsustavat karistamist. Enamikku lapsi tuleb korduvalt korrale  kutsuda, enne kui nad oma mõtteviisi parandavad. Lapsevanemad peavad seega võtma piisavalt aega, olema kannatlikud ja põhjalikult järele mõtlema, mil moel nad distsiplineerivad. Nad peavad hoidma meeles, et lapsi tuleb kasvatada „juhatamise ja manitsemisega Issanda tahte järgi”. See tähendab laste õpetamist, mis kestab aastaid.

Kristlikud karjased distsiplineerivad tasaselt

Samad põhimõtted käivad kristlike kogudusevanemate kohta. Armastavate karjastena püüavad nad julgustada karja seda juhatades, suunates ja vajaduse korral ka noomides. Nõnda tehes peavad nad meeles distsiplineerimise tegelikku eesmärki (Efeslastele 4:11, 12). Kui nad keskenduksid vaid karistamisele, võiksid nad eksinule lihtsalt karistuse määrata ja sellega piirduda. Jumala põhimõtete järgi distsiplineerimine tähendab aga palju rohkemat. Armastusest ajendatuna püüavad nad eksinut visalt aidata. Kuna nad on teistest siiralt huvitatud, võtavad nad aega, et eksinut korduvalt julgustada ja õpetada.

Tekstis 2. Timoteosele 2:25, 26 toodud manitsuse kohaselt peavad kogudusevanemad „tasase meelega” õpetama isegi neid, kes ei soovi just meelsasti distsiplineerimist vastu võtta. Seejärel ütleb see kirjakoht distsiplineerimise eesmärgi: „Et Jumal neile kuidagi annaks meelt parandada ja tunnetada tõde, kaineneda ja vabaneda kuradi paelust.”

Vahel on vajalik mittekahetsev patustaja kogudusest eemaldada (1. Timoteosele 1:18–20). Kuid ka säärast karmi tegu peaks võtma kui distsiplineerimist, mitte üksnes karistust. Aeg-ajalt püüavad kogudusevanemad külastada neid eemaldatuid, kes otseselt kurja ei tee. Selliste külastuste ajal toimivad kogudusevanemad kooskõlas distsiplineerimise tegeliku eesmärgiga, andes teada, milliseid samme peaks inimene astuma selleks, et kristlikku kogudusse tagasi tulla.

Jehoova on täiuslik kohtumõistja

Lapsevanemad, kristlikud karjased ja teised, kel on Pühakirjal põhinev autoriteet teisi distsiplineerida, peaksid suhtuma sellesse kohustusse täie tõsidusega. Nad ei tohiks pidada distsiplineeritavat inimest selliseks, keda ei paranda enam miski. Distsiplineerimisest ei tohiks kunagi saada kättemaksuhimuline ja vaenulik karistamine.

 On tõsi, et Piibel viitab Jehoovale kui isikule, kes karistab karmilt ja lõplikult. Pühakiri ütleb lausa, et „hirmus on elava Jumala kätte langeda” (Heebrealastele 10:31). Ükski inimene ei tohiks aga kunagi ei selles ega mingis muus osas võrrelda end Jehoovaga. Kellelgi ei tohiks olla põhjust tunda hirmu oma vanemate või kogudusevanemate ees, kes temaga tegelevad.

Jehoova on distsiplineerides täielikult tasakaalukas, inimesed seda ei suuda. Jumal näeb inimese südamesse ja ta teab, kui mõnd inimest pole enam võimalik parandada, nii et teda peab otsustavalt ja lõplikult karistama. Inimesed aga ei suuda sellist kohtuotsust langetada. Seega need, kel on voli teisi vajaduse korral distsiplineerida, peaksid tegema seda alati eesmärgiga, et inimene saaks end parandada.

Lase Jehooval end õpetada

Me kõik vajame Jehoova õpetust (Õpetussõnad 8:33, EP 97). Tegelikult peaksime lausa soovima õpetust, mis põhineb Jumala Sõnal. Kui uurime Piiblit, võtame kuulda õpetust, mis tuleb Pühakirja kaudu otse Jehoovalt (2. Timoteosele 3:16, 17). Vahel peame aga laskma kaaskristlastel end õpetada. Kui mõistame, mis eesmärgiga seda tehakse, võtame paremini seda kuulda.

Apostel Paulus tunnistas: „Mingi karistus [„distsiplineerimine”, UM], kui see on käes, ei näi olevat rõõmuks, vaid on kurbuseks.” Ta jätkas: „Aga pärast toob see neile, kes sellega on õpetatud, õiguse rahuvilja” (Heebrealastele 12:11). See, et Jehoova meid distsiplineerib, näitab tema sügavat armastust meie vastu. Kas meid siis distsiplineeritakse või distsiplineerime ise teisi, pidagem meeles jumaliku distsiplineerimise eesmärki ja pangem tähele Piibli tarka nõuannet: „Haara kinni õpetusest, ära lase lahti, hoia seda, sest see on su elu!” (Õpetussõnad 4:13).

[Pildid lk 21]

Jumal karistab mittekahetsevaid patustajaid, mitte ei distsiplineeri neid parandamise eesmärgil

[Pildid lk 22]

Armastusest ajendatuna võtavad kogudusevanemad aega, et ise Piiblit uurida ja eksinuid aidata

[Pildid lk 23]

Lapsevanemad on juhatades ja manitsedes „Issanda tahte järgi” kannatlikud ja armastavad