Palju küsimusi, vähe vastuseid

KÕIGI pühakute päeva hommikul, 1. novembril 1755, kui enamik linnakodanikke oli kirikus, tabas Lissaboni võimas maavärin. Tuhanded hooned varisesid rusudeks ja kümned tuhanded inimesed hukkusid.

Peagi pärast tragöödiat avaldas Prantsuse kirjanik Voltaire Lissaboni hävingust poeemi „Poème sur le désastre de Lisbonne”, milles ta lükkas ümber väite, nagu oleks see katastroof olnud Jumala kättemaks inimeste pattude eest. Nentides, et sellised õnnetused ületavad inimeste arusaamis- ja seletusvõime, kirjutas ta:

Loodus on hääletu, vait – talt vastust on asjatu loota.

Me vajame Jumalat, kes räägiks inimsooga.

Muidugi mõista polnud Voltaire esimene, kes Jumala kohta küsimusi esitas. Katastroofid ja muud traagilised sündmused on neid kogu ajaloo vältel inimestes tekitanud. Tuhandete aastate eest küsis patriarh Iiob, kelle lapsed olid just surma saanud ja keda vaevas kohutav haigus, miks Jumal annab „valgust vaevatule ja elu neile, kelle hing on kibestunud” (Iiob 3:20). Ka tänapäeval tahavad paljud teada, miks hea ja armastav Jumal tundub olevat suurte kannatuste ja lokkava ebaõigluse suhtes nii ükskõikne.

Nälja, sõja, haiguste ja surmaga kokku puutudes heidavad paljud kõrvale ettekujutuse Loojast, kes inimestest hoolib. Üks ateistlik filosoof täheldas: „Miski ei saa Jumalat vabandada, kui ta laseb lapsel kannatada, ... välja arvatud muidugi see, et teda ei ole olemas.” Niisugused kohutavad sündmused nagu Teise maailmasõja aegne holokaust viivad samasuguste järeldusteni. Üks juudi kirjutaja kommenteeris ühes infolehes: „Kõige lihtsam selgitus Auschwitzis toimunule on see, et Jumalat, kes sekkuks inimeste tegemistesse, pole olemas.” Vastavalt aastal 1997 valdavalt katoliiklikus riigis Prantsusmaal korraldatud küsitlusele kahtleb ligikaudu 40 protsenti selle elanikest Jumala olemasolus genotsiidide tõttu, millest üks leidis aset 1994. aastal Rwandas.

Küsimus, mis takistab uskumast

Miks Jumal ei hoia kurja ära? Üks katoliiklasest kroonikakirjutaja väidab, et just see  küsimus „takistab paljusid uskumast”. Ta küsib: „Kas tõesti on võimalik uskuda Jumalasse, kes vaatab abitult kõrvalt, kui miljonid süütud inimesed surevad ja terved rahvad hävitatakse, ega tee midagi selle takistamiseks?”

Katoliku ajalehe „La Croix” toimetajaveerus märgiti samuti: „Olgu need minevikutragöödiad, tehnika progressist tingitud õnnetused, looduskatastroofid, organiseeritud kuritegevus või lähedase inimese surm, ikka vaatavad inimeste hirmunud silmad üles taeva poole. Kus on Jumal, nõuavad nad vastust. Kas ta on üks Suur Ükskõiksus või Suur Olematus?”

Paavst Johannes Paulus II käsitles 1984. aastal sama teemat oma apostellikus kirjas „Salvifici Doloris”. Ta kirjutas: „Kuigi maailma olemasolu nii-öelda avab inimhinge silmad nägema Jumala olemasolu, tema tarkust, väge ja ülevust, kipuvad kurjus ja kannatused seda vaadet hägustama, tehes seda nii mõnigi kord väga radikaalselt, eriti kui igapäevaelu draamas on nii palju teenimatuid kannatusi ja nii paljud kuritööd jäävad karistuseta.”

Kas Piiblis kirjeldatud armastava ja kõikvõimsa Jumala olemasolu on niisuguste kannatuste juures üldse mõeldav? Kas Jumal teeb midagi selleks, et isiklikke ja ühiskondlikke tragöödiaid ära hoida? Kas ta teeb praegu midagi meie heaks? Kui Voltaire’i tsiteerida, siis kas on olemas sellist „Jumalat, kes räägiks inimsooga” ja vastaks nendele küsimustele? Sellest kõigest tuleb juttu järgmises artiklis.

[Pildid lk 3]

Lissaboni häving 1755. aastal sundis Voltaire’i tõdema, et sellised sündmused ületavad inimeste arusaamisvõime

[Allikaviited]

Voltaire: Raamatust „Great Men and Famous Women”; Lissabon: J.P. Le Bas, Praça da Patriarcal depois do terramoto de 1755. Foto: Museu da Cidade/Lisboa

[Pilt lk 4]

Rwanda genotsiidi sarnaste traagiliste sündmuste tõttu kahtlevad paljud Jumala olemasolus

[Allikaviide]

AFP PHOTO