Elulugu

Jehoova on mind noorest east õpetanud

JUTUSTANUD RICHARD ABRAHAMSON

„Jumal, sa oled mind õpetanud mu noorest east, ja siitsaadik ma kuulutan sinu imesid!” Tahan teile selgitada, miks need sõnad Laulus 71:17 on mulle nii tähendusrikkad.

MINU ema Fannie Abrahamson puutus 1924. aastal kokku piibliuurijatega, nagu Jehoova tunnistajaid tol ajal kutsuti. Olin kõigest aastane. Õppides tundma Piibli tõdesid, hakkas ema varsti käima naabrite juures ja rääkima neile asjadest, mida ta oli teada saanud, ning ta õpetas ka mind, mu vanemat venda ja õde. Enne veel, kui oskasin lugeda, oli ta aidanud mul pähe õppida mitmeid kirjakohti, mis rääkisid Jumala Kuningriigi õnnistustest.

1920. aastate lõpus kuulusid meie piibliuurijate gruppi USA-s La Grande’i linnas (Oregoni osariigis), kus ma olen sündinud ja üles kasvanud, kõigest mõned naised ja lapsed. Kuigi olime kõrvalises piirkonnas, külastasid meid üks-kaks korda aastas reisivad teenijad, keda nimetati pilgrimiteks. Nad pidasid julgustavaid kõnesid, käisid meiega majast majja teenistuses ja osutasid lahkelt huvi laste vastu. Nende kallite vendade seas olid Shield Toutjian, Gene Orrell ja John Booth.

1931. aastal ei saanud meie grupist keegi käia Ohios Columbuses toimunud konvendil, kus piibliuurijad võtsid endale nimeks Jehoova tunnistajad. Kuid kogudused ja kõrvalistes paikades asuvad grupid, kes konvendil ei viibinud, kogunesid sama aasta augustis kohalikes paikades, et nõustuda resolutsiooniga, millega võtsime endale uue nime. Nii toimis ka meie väike La Grande’i  grupp. Seejärel, kui 1933. aastal korraldati hoogtöö, levitamaks brošüüri „Kriis”, õppisin pähe piiblilise esitluse ja läksin esimest korda üksinda majast majja tunnistust andma.

1930. aastatel suurenes vastuseis meie tööle. Et vastuseisuga toime tulla, moodustati kogudustest rühmad, mis pidasid väikseid kokkutulekuid ja tegid üks-kaks korda aastas kuulutustööretki. Nendel kokkutulekutel õpetati meile kuulutustöömeetodeid ja näidati, kuidas käituda lugupidavalt politseiga, kes meie tööle vahele segas. Kuna tunnistajaid viidi alatasa politseikohtuniku ette või tavalisse kohtusse, kordasime materjali juhendite lehelt „Kohtumenetluse kord”. See aitas meil vastuseisuga hästi toime tulla.

Kasvan Piibli tões

Juba väikse poisina õppisin hindama Piibli tõdesid ja piiblilist lootust elada igavesti maa peal Jumala taevase Kuningriigi all. Tol ajal ei rõhutatud eriti nende ristimist, kel polnud lootust koos Kristusega taevas valitseda (Ilmutuse 5:10, UM; 14:1, 3). Siiski öeldi mulle, et kui olen otsustanud südamest täita Jehoova tahet, on kohane lasta end ristida. Nõnda mind ristitigi augustis 1933.

Kui olin 12-aastane, nägi õpetaja, et mul tuleb kuulajaskonna ees kõnelemine hästi välja, ja nii õhutas ta ema võimaldama mulle lisakoolitust. Ema arvas, et see võib aidata mul paremini Jehoovat teenida. Et mu tundide eest tasuda, pesi ta aasta aega kõneõpetaja pesu. Koolitus tuli mulle teenistuses kasuks. 14-aastaselt jäin aga reumaatilise palaviku tõttu koolist rohkem kui aastaks eemale.

1939. aastal tuli meie paikkonda täisajaline teenija Warren Henschel. * Ta oli mulle vaimses mõttes vanema venna eest, viies mind pikkadeks päevadeks põlluteenistusse. Peagi aitas ta mul alustada nn puhkuseaja pioneerteenistust, mis oli ajutine täisajalise teenistuse vorm. Tol suvel sai meie grupist kogudus. Warren määrati koguduse sulaseks ja mind „Vahitorni” uurimise juhatajaks. Kui Warren läks teenima Brooklyni Peetelisse, Jehoova tunnistajate ülemaailmse töö peakorterisse New Yorgis, sai minust koguduse sulane.

Alustan täisajalist teenistust

Suurenenud kohustused koguduse sulasena tugevdasid minus soovi alustada pidevat täisajalist teenistust. Tegin seda 17-aastaselt pärast keskkooli lõpetamist. Isa ei jaganud meie uskumusi, aga ta kandis perekonna eest hästi hoolt ning tal olid üllad põhimõtted. Isa tahtis, et läheksin kolledžisse. Kuid ta ütles, et niikaua kui ma ei otsi temalt peavarju ega toitu, võin ise valida, mida teen. Niisiis hakkasin 1. septembril 1940 pioneeriks.

 Kui kodust lahkusin, luges ema mulle kirjakoha Õpetussõnad 3:5, 6: „Looda Jehoova peale kõigest südamest ja ära toetu omaenese mõistusele! Õpi teda tundma kõigil oma teedel, siis ta teeb su teerajad tasaseks!” Mind on tõepoolest palju aidanud see, et olen jätnud oma elu alati Jehoova kätesse.

Peagi liitusin Joe ja Margaret Hartiga ning hakkasin teenima Washingtoni osariigi põhjaosa keskel. Territoorium oli vaheldusrikas – veiste rantšod, lammaste rantšod, indiaanlaste reservaadid ning paljud väikesed linnad ja külad. 1941. aasta kevadel määrati mind Washingtoni osariigis Wenatchee linnas tegutseva koguduse sulaseks.

Olin ühel kokkutulekul Walla Wallas (Washington) teenindaja ja pidin tervitama saali tulevaid inimesi. Märkasin, et üks noor vend üritab edutult valjuhääldite süsteemi tööle saada. Tegin talle ettepaneku ülesanded ära vahetada. Kui regionaalsulane Albert Hoffman tagasi tuli ja nägi, et olin oma tööpostilt lahkunud, selgitas ta mulle sõbralikult naeratades, et on tähtis jääda oma ülesande juurde seniks, kuni pole tulnud muid juhtnööre. Tema nõuanne on mul seniajani meeles.

Augustis 1941 kavatsesid Jehoova tunnistajad korraldada Missouris Saint Louisis suure konvendi. Hartid panid oma kaubaveoautole katte peale ja paigaldasid istmed. Meie, üheksa pioneeri, tegime selle veoautoga 2400-kilomeetrise reisi Saint Louisi. Üheks otsaks kulus umbes nädal. Politsei hinnangul oli konvendil kohalolijate kõrgarv 115 000. Kuigi tõenäoliselt oli meid vähem, viibis seal kindlasti rohkem kui 65 000 sel ajal Ameerika Ühendriikides tegutsenud tunnistajat. Konvent oli tõesti vaimselt kosutav.

Teenistus Brooklyni Peetelis

Kui olin Wenatcheesse tagasi jõudnud, sain kirja, kus mul paluti tulla teenima Brooklyni Peetelisse. Saabusin sinna 27. oktoobril 1941 ja mind viidi trükikoja ülevaataja Nathan H. Knorri kabinetti. Ta tutvustas mulle lahkelt Peeteli elu ja toonitas, et on hädavajalik jääda Jehoova ligi, et seal elades edukas olla. Seejärel viidi mind väljastusosakonda ja minu tööks oli siduda kirjanduskaste kokku, et need oleksid transpordiks valmis.

8. jaanuaril 1942 suri Joseph Rutherford, kes juhtis Jehoova tunnistajate ülemaailmset tööd. Viie päeva pärast valis ühingu juhatus tema asemele vend Knorri. William E. van Amburgh, ühingu kauaaegne sekretär-varahoidja, teatas sellest Peeteli perele, öeldes: „Mul on meeles, kui Charles T. Russell [1916. aastal] suri ja tema asemele määrati Joseph F. Rutherford. Issand suunas ja edendas oma tööd edasi. Nüüd usun kindlalt, et töö läheb edasi, kui Nathan H. Knorr  on president, sest see on Issanda, mitte inimese töö.”

Veebruaris 1942 teatati, et toimub „Teokraatliku teenistuse täienduskursus”, mis oli mõeldud selleks, et õpetada peetellastele, kuidas leida oskuslikumalt piibliliste vestlusteemade kohta materjali, seda õigesti ette valmistada ning tulemuslikult esitada. Tänu varasemale kõnekoolitusele edenesin programmis kiiresti.

Õige pea määrati mind teenistusosakonda, mis vaatas Jehoova tunnistajate teenistuse järele Ameerika Ühendriikides. Hiljem samal aastal otsustati alustada uuesti programmi, mille järgi vennad Jehoova tunnistajate kogudusi külastasid. Peagi hakati reisivaid teenijaid, keda nimetati vendade sulasteks, kutsuma ringkonnaülevaatajateks. Suvel 1942 korraldati Peetelis kursus, mis andis vendadele selleks teenistusvormiks väljaõpet, ja ka minul oli eesõigus seda väljaõpet saada. Mäletan hästi, kuidas vend Knorr, kes oli üks õpetajaist, rõhutas: „Ärge püüdke inimestele meeldida. Lõpuks pole te kellelegi meelt mööda. Olge Jehoovale meele järgi ja te meeldite kõigile, kes armastavad Jehoovat.”

Reisivale tööle saadeti vennad oktoobris 1942. Mõned meist Peetelis tegid seda teatud nädalalõppudel, külastades New Yorgist 400 kilomeetri raadiuses asuvaid kogudusi. Vaatasime üle aruanded koguduse kuulutustöötegevuse ja koosolekutest osavõtjate kohta, pidasime koguduse vastutavate vendadega koosoleku, tegime üks-kaks kõnet ja käisime kohalike tunnistajatega kuulutustööl.

Olin 1944. aastal teenistusosakonnast nende seas, keda saadeti kuueks kuuks reisivale tööle Delaware’i, Marylandi, Pennsylvaniasse ja Virginiasse. Hiljem külastasin mõned kuud Connecticuti, Massachusettsi ja Rhode Islandi kogudusi. Tulnud Peetelisse tagasi, töötasin osalise tööajaga vend Knorri ja tema sekretäri Milton Henscheli kontoris. Sel ajal tutvusin lähemalt meie ülemaailmse tööga. Osaliselt töötasin ka finantsosakonnas, kus minu ülevaatajateks olid William E. van Amburgh ja tema abiline Grant Suiter. Seejärel, aastal 1946 määrati mind Peetelis mitme osakonna ülevaatajaks.

Suured muutused minu elus

1945. aastal kogudusi teenides tutvusin Julia (Julie) Charnauskasega Rhode Islandilt Providence’i linnast. 1947. aasta keskpaiku hakkasime mõtlema abiellumise peale. Armastasin Peeteli teenistust väga, aga tol ajal polnud võimalik tuua abikaasat sinna teenima. Niisiis lahkusin jaanuaris 1948 Peetelist ning me abiellusime. Sain Providence’i kaubahallis osaajalist tööd ja algaski meie ühine pioneerteenistus.

Septembris 1949 kutsuti mind Loode-Wisconsini ringkonnatööle. Kuulutada peamiselt väikelinnades ja maakohtades, kus oli palju piimafarme, tähendas meile Juliega suurt muutust. Talved olid pikad ja külmad, mitu nädalat oli külma paarkümmend kraadi ning oli rohkesti lund. Meil ei olnud autot, kuid alati sõidutas keegi meid järgmisesse kogudusse.

Peagi pärast seda, kui olin alustanud ringkonnatööd, toimus ringkonnakokkutulek. Mäletan, et kontrollisin pinevalt, kas kõigi asjade eest on ikka hoolitsetud, ja see muutis mõned vennad üsna närviliseks. Seepärast selgitas piirkonnaülevaataja Nicholas Kovalak mulle lahkelt, et kohalikud vennad on harjunud asjade eest omal moel hoolt kandma ja et mul ei tarvitse iga üksikasja pärast nii palju muretseda. See nõuanne on mind tollest ajast alates paljude ülesannete puhul aidanud.

1950. aastal sain ajutise ülesande – olla  delegaatide majutuse ülevaataja esimesel suurel konvendil New Yorgis Yankee staadionil. Konvent oli algusest lõpuni väga põnev, delegaate tuli 67 maalt ja kohalviibijate kõrgarv oli 123 707! Pärast konventi läksime Juliega tagasi reisivale tööle. Meile meeldis ringkonnatöö, ent samas tahtsime edaspidigi olla valmis teenima ükskõik millises täisajalise teenistuse vormis. Seega täitsime igal aastal nii Peeteli kui misjoniteenistuse avaldused. 1952. aastal olime ülirõõmsad, kui saime kutse Vahitorni ühingu Gileadi piiblikooli 20. kursusele, kus saime väljaõppe misjonitööks.

Teenistus välismaal

Pärast lõpetamist 1953. aastal määrati meid Suurbritanniasse, kus tegin Lõuna-Inglismaal piirkonnatööd. Kui olime kõigest alla aasta teinud tööd, mis mulle ja Juliele väga meeldis, paluti meil meie üllatuseks kolida Taani. Taanis vajati uut harubüroo ülevaatajat. Kuna olin seal ligidal ja olin saanud Brooklynis selleks tööks väljaõpet, saadeti mind appi. Sõitsime praamiga Hollandisse ja sealt rongiga Taani Kopenhaagenisse. Jõudsime pärale 9. augustil 1954.

Muu hulgas tuli lahendada ka probleeme. Näiteks ei allunud mõned vastutavad vennad juhtimisele, mis tuli peakorterist Brooklynist. Lisaks lahkusid Peetelist kolm inimest neljast, kes tõlkisid meie väljaandeid taani keelde, ja hiljem nad lõpetasid Jehoova tunnistajatega läbikäimise. Kuid Jehoova vastas meie palvetele. Kaks pioneeri, Jørgen ja Anna Larsen, kes olid osaajaliselt tõlketöid teinud, olid valmis astuma täisajalisse  teenistusse. Seega tõlgiti meie väljaandeid taani keelde edasi, vahele ei jäänud ühtegi ajakirjanumbrit. Larsenid on siiani Taani Peetelis ja Jørgen on harubüroo komitee koordinaator.

Vend Knorri korrapärased külastused olid noil aastatel tõeliseks julgustuse allikaks. Ta võttis aega, et igaühega rääkida ja jutustas kogemusi, mis aitasid mõista, kuidas probleeme lahendada. 1955. aastal tema külaskäigu ajal otsustati, et tuleks ehitada uus harubüroo koos trükikojaga, et Taani jaoks ajakirju välja anda. Kopenhaageni põhjapoolses äärelinnas osteti maatükk ja 1957. aasta suvel kolisime vastvalminud hoonesse. Harry Johnson, kes oli äsja koos oma naise Kariniga Taani kolinud pärast Gileadi kooli 26. kursuse lõppu, aitas meil trükikoda rajada ja töökorda seada.

Me parandasime oma korraldamisoskusi, et pidada Taanis suuri konvente, ning väga kasulikuks osutusid minu kogemused, mis ma olin Ameerika Ühendriikides konvenditöödes saanud. Suurel rahvusvahelisel konvendil Kopenhaagenis 1961. aastal võtsime vastu delegaate rohkem kui 30 maalt. Kohalviibijate kõrgarv oli 33 513. Aastal 1969 korraldasime suurima konvendi, mis on eales Skandinaavias peetud, kus osalejate kõrgarv oli 42 073!

1963. aastal kutsuti mind Gileadi kooli 38. kursusele. See oli kümnekuune kursus, mis oli kohandatud harubüroo personalile. Mul oli nii hea meel olla jälle koos Brooklyni Peeteli perega ja õppida kogemusi neilt, kes olid palju aastaid hoolitsenud peakorteri tööde eest.

Pärast kursust naasin Taani, et edasi oma kohustuste eest hoolt kanda. Lisaks teenisin vööndiülevaatajana, külastades Lääne- ja Põhja-Euroopa harubüroosid, et julgustada sealseid töötajaid ja aidata neil oma kohustusi täita. Hiljem olen teinud seda tööd Lääne-Aafrikas ja Kariibi mere piirkonnas.

1970. aastate lõpus hakkasid Taani vennad otsima kohta, kuhu ehitada suuremad hooned, sest tõlkimine ja trükitegevus järjest kasvas. Kopenhaagenist umbes 60 kilomeetrit lääne pool leiti sobiv maatükk. Töötasin koos teistega uute hoonete kavandamisel ja kujundamisel ning ootasime Juliega aega, mil saame koos Peeteli perega uues kenas kodus elada. Kuid asjad ei läinud nii.

Tagasi Brooklynisse

Novembris 1980 kutsuti meid Juliega Brooklyni Peetelisse, kuhu jõudsime 1981. aasta jaanuari alguses. Olime tol ajal ligi 60-aastased ja kuna olime peaaegu pool oma elu teeninud koos kallite Taani vendade-õdedega, polnud sugugi kerge minna tagasi Ameerika Ühendriikidesse. Siiski ei mõelnud me sellele, kus oleksime eelistanud olla, vaid püüdsime keskenduda uutele ülesannetele ja väljakutsetele, mis nendega kaasnesid.

Jõudsime Brooklynisse ja seadsime end sisse. Juliele anti raamatupidamisosakonnas sarnane töö, mida ta oli Taaniski teinud. Mind määrati kirjutusosakonda, et aitaksin koostada meie väljaannete tööprotsessi jaoks graafikut. 1980-ndate alguses toimusid  Brooklynis meie töös muutused, kuna läksime kirjutusmasinate kasutamiselt ja tinalaolt üle arvutitöötlusele ja ofsettrükkimisele. Ma ei teadnud arvutitest midagi, aga mõistsin organisatsioonilisi toimimisviise ja oskasin inimestega töötada.

Peagi oli vaja kunstiosakonna organisatoorset tööd tugevdada, sest läksime üle neljavärvitrükis ofsettrükkimisele ja hakkasime kasutama värvilisi illustratsioone ning fotosid. Kuigi mul polnud kunstnikuna mingeid kogemusi, sain korraldamise juures aidata. Olin üheksa aastat selle osakonna ülevaataja.

1992. aastal paluti mul aidata juhtiva kogu kirjastuskomiteed ning mind viidi üle finantsosakonda. Teenin seal praegugi ja olen seotud Jehoova tunnistajate tegevuse rahalise küljega.

Olen teeninud noorest east alates

Alates varajasest noorusest ja 70-l teenistusele pühendatud aastal on Jehoova mind kannatlikult õpetanud oma Sõna Piibli ja abivalmis vendade kaudu tema imelises organisatsioonis. Olen rõõmus nende enam kui 63 täisajalises teenistuses oldud aasta eest, millest üle 55 olen teeninud koos oma lojaalse abikaasa Juliega. Jehoova on mind rikkalikult õnnistanud.

Aastal 1940, kui pioneerteenistuse alustamiseks kodust lahkusin, tegi isa minu otsuse kulul nalja ja lausus: „Poeg, kui sa sel põhjusel kodust lahkud, siis ära arva, et võid joostes tagasi tulla, kui abi vajad.” Kõigi nende aastate vältel polnud mul kunagi vaja seda teha. Jehoova on heldelt mu vajaduste eest hoolitsenud, sageli abivalmis kaaskristlaste kaudu. Hiljem hakkas isa meie tööst lugu pidama ja isegi edenes tões enne oma surma 1972. aastal. Ema, kel oli taevase elu lootus, teenis Jehoovat ustavalt kuni oma surmani 1985. aastal, mil ta oli 102-aastane.

Kuigi täisajalises teenistuses olles tuleb ette probleeme, ei ole me Juliega kunagi mõelnud oma ülesandest loobuda. Jehoova on aidanud meil alati oma otsuse juurde jääda. Isegi kui vanemad jäid vanaks ja vajasid abi, pakkus mu õde Victoria Marlin oma abi ja hoolitses lahkelt nende eest. Oleme väga tänulikud tema armastava abi eest, mis aitas meil täisajalist teenistust jätkata.

Julie on mind lojaalselt toetanud kõigi meie ülesannete juures, suhtudes sellesse kui võimalusse näidata oma pühendumist Jehoovale. Ja kuigi olen praegu 80 aastat vana ning mu tervis pole enam kuigi hea, tunnen, et Jehoova on mind rikkalikult õnnistanud. Mind julgustab väga laulukirjutaja, kes pärast seda, kui ta oli kuulutanud, et Jumal on teda õpetanud noorest east, anus: „Ära siis jäta mind maha, Jumal, kui ma lähen vanaks ..., kuni ma kuulutan ... su vägevust kõigile järeltulijaile!” (Laul 71:17, 18).

[Allmärkus]

[Pilt lk 20]

Emaga 1940. aastal, kui hakkasin pioneeriks

[Pilt lk 21]

Pioneeritöökaaslaste Joe ja Margaret Hartiga

[Pilt lk 23]

Meie pulmapäeval jaanuaris 1948

[Pilt lk 23]

1953. aastal koos Gileadi kooli kursusekaaslastega. Vasakult paremale: Don ja Virginia Ward, Geertruida Stegenga, Julie ja mina

[Pilt lk 23]

Koos Frederick W. Franzi ja Nathan H. Knorriga Taanis Kopenhaagenis 1961. aastal

[Pilt lk 25]

Juliega praegu