Maapealset paradiisi on põhjust uskuda

LÄBI ajaloo on inimesed uskunud, et lõpuks nad lahkuvad maa pealt ja lähevad taevasse. Mõnede arvates pole meie Looja kunagi mõelnud, et maakera peaks olema meie jääv elupaik. Paljud askeedid arvavad veelgi äärmuslikumalt, et maa ja kõik materiaalsed asjad on kurjast ning seega takistuseks tõelisele vaimsele rahulolule ja Jumalale ligiolekule.

Sääraste ideede kütkeis olijad ilmselt ei tea, mida Jumal ütles paradiisliku maa kohta, või ei pööra nad sellele tähelepanu. Tänapäeval ei paku paljudele mingit huvi uurida, mida Jumal lasi inimestel selle teema kohta kirja panna oma Sõnasse Piiblisse (2. Timoteosele 3:16, 17). Kas poleks aga tark uskuda pigem Jumala Sõna kui inimeste teooriaid? (Roomlastele 3:4.) See on õigupoolest elutähtis, kuna Piibel hoiatab, et võimas, kuid nähtamatu kuri olend on inimesi vaimselt pimestanud ning et praegu ta „eksitab kogu maailma” (Ilmutuse 12:9; 2. Korintlastele 4:4).

Millest selline segadus?

Vastuolulised ideed elu ja surma kohta on tekitanud inimestes segadust selles osas, mis on Jumala eesmärk maaga. Paljud usuvad, et inimesel on surematu hing, mis ei sõltu inimkehast ja elab edasi pärast surma. Teised usuvad, et hing eksisteeris juba enne inimkeha loomist. Vastavalt ühele teatmeteosele arvas Kreeka filosoof Platon, et hing on „kehas vangis karistuseks taevas sooritatud pattude eest”. Sarnaselt ütles kolmanda sajandi teoloog Origenes, et „hinged patustasid [taevas], enne kui nad ühinesid kehaga” ja „vangistati [maisesse kehasse] karistuseks pattude eest”. Laialt levinud on ka arvamus, et maa on lihtsalt mingi katseväli inimese teekonnal taevasse.

Palju erinevaid arvamusi on ka selle kohta, mis saab inimesest pärast surma. Raamatu „History of Western Philosophy” järgi uskusid egiptlased, et „surnud inimeste hinged laskuvad allmaailma”. Filosoofid on hiljem väitnud, et surnute hinged ei lasku mitte pimeduseriiki, vaid tõstetakse kõrgemasse vaimumaailma. Kreeka filosoof Sokrates olevat öelnud, et inimese surma korral hing „siseneb nähtamatusse maailma ... ja veedab oma ülejäänud eksistentsi ühes jumalatega”.

Mida ütleb Piibel?

Mitte kuskil ei ütle Jumala inspireeritud Sõna Piibel, et inimesel oleks surematu hing. 1. Moosese 2:7 on kirjas: „Jehoova Jumal valmistas inimese, kes põrm on, mullast, ja puhus tema ninasse elavat õhku: nõnda sai inimene elavaks hingeks.” See on selge ja ühemõtteline tekst. Kui Jumal lõi esimese inimese Aadama, ei pannud ta tema sisse mingit vaimkeha. Piibel ütleb hoopis, et „inimene [sai] elavaks hingeks”. Inimese keha ei saanud mitte hingele eluasemeks, vaid inimene ise oligi hing.

Maad ja inimesi luues polnud Jehooval kunagi plaanis, et inimene peaks surema. Jumala eesmärk oli, et inimesed elaksid maa peal igavesti paradiislikus keskkonnas.  Aadam suri üksnes seetõttu, et ta ei kuuletunud Jumala seadusele (1. Moosese 2:8, 15–17; 3:1–6; Jesaja 45:18). Kas esimene inimene läks pärast surma mingisse vaimumaailma? Ei. Hing, kelle nimi oli Aadam, sai jälle elutuks põrmuks, millest ta oli loodud (1. Moosese 3:17–19).

Me kõik oleme pärinud patu ja surma oma esiisalt Aadamalt (Roomlastele 5:12). Nagu Aadama puhul, tähendab surm ka meile eksistentsi lakkamist (Laul 146:3, 4). Piibli 66 raamatus ei seostata mitte kuskil hingega sõnu „surematu” või „igavene”. Vastupidi, Pühakiri ütleb selgelt, et hing ehk inimene on surelik. Hing sureb (Koguja 9:5, 10; Hesekiel 18:4).

Kas materiaalsed asjad on kurjast?

Mida arvata ideest, et kõik materiaalne, sealhulgas maakera, on kurjast? Säärast vaadet edendas manilus – usuliikumine, mille rajas Pärsias meie ajaarvamise kolmandal sajandil mees nimega Mani. „The New Encyclopædia Britannica” ütleb: „Maniluse tekkeks andis tõuke inimsoo ängistav seisund.” Mani uskus, et olla inimene on „võõras, talumatu ja totaalselt kuri”. Samuti arvas ta, et ainus viis pääseda sellisest „ängistavast seisundist” on see, kui hing põgeneb kehast, lahkub maa pealt ja saavutab vaimse eksistentsi vaimumaailmas.

Vastupidi sellele räägib Piibel, et pärast maa ja inimeste loomist vaatas Jumal „kõike, mis ta oli teinud”, ning see oli tema silmis „väga hea” (1. Moosese 1:31). Sel ajal polnud barjääri inimeste ja Jumala vahel. Aadamal ja Eeval olid lähedased suhted Jehoovaga, nii nagu ka täiuslikul inimesel Jeesus Kristusel olid lähedased suhted oma taevase Isaga (Matteuse 3:17).

Kui meie esivanemad Aadam ja Eeva poleks patustanud, oleks neil igavesti olnud Jehoova Jumalaga lähedased suhted paradiislikul maal. Nende elu algas paradiisis, millest Pühakiri räägib: „Jehoova Jumal istutas Eedeni rohuaia päevatõusu poole ja pani sinna inimese, kelle ta oli valmistanud” (1. Moosese 2:8). Selles paradiisiaias lõi Jumal ka Eeva. Kui Aadam ja Eeva  poleks patustanud, oleksid nemad ja nende täiuslikud järeltulijad töötanud käsikäes õnnelikult ja muutnud kogu maa paradiisiks (1. Moosese 2:21; 3:23, 24). Maine paradiis oleks olnud inimeste kodu igavesti.

Miks mõned lähevad taevasse?

Mõni võib nüüd aga väita, et Piibel räägib ka sellest, et inimesed lähevad taevasse. See on tõsi. Pärast seda, kui Aadam patustas, seadis Jehoova eesmärgiks luua taevane Kuningriik, kus teatav hulk Aadama järglasi hakkab „valitsema kuningatena üle ilmamaa” ühes Jeesus Kristusega (Ilmutuse 5:10, EP 97; Roomlastele 8:17). Nad äratatakse üles ja nad hakkavad elama surematutena taevas. Neid on 144 000 ning esimesed nende seast olid Jeesuse esimese sajandi ustavad jüngrid (Luuka 12:32; 1. Korintlastele 15:42–44; Ilmutuse 14:1–5).

Siiski polnud Jumala esialgne eesmärk laitmatute inimestega see, et nad lahkuksid maa pealt ja läheksid taevasse. Kui Jeesus oli maa peal, ütles ta: „Ei ole ükski muu läinud taevasse kui aga see, kes taevast on maha tulnud, Inimese Poeg” (Johannese 3:13). „Inimese Poja” Jeesus Kristuse kaudu teostas Jumal lunastuse, mis võimaldab saada igavese elu kõigil, kes näitavad üles usku Jeesuse ohvrisse (Roomlastele 5:8). Kus aga need miljonid inimesed igavesti elama hakkavad?

Täitub Jumala algne eesmärk

Kuigi Jumal valib mõned inimpere hulgast Jeesus Kristuse kaasvalitsejateks taevasesse Kuningriiki, ei tähenda see sugugi seda, et kõik head inimesed lähevad taevasse. Jehoova lõi maa paradiislikuks koduks inimperele. Juba lähitulevikus viib Jumal täide selle algse eesmärgi (Matteuse 6:9, 10).

Jeesus Kristuse ja tema taevaste kaaskuningate valitsuse all elatakse kogu maakeral rahus ja õnnes (Laul 37:9–11). Need, kes on Jumala mälestuses, äratatakse üles ja nad saavad elada täie tervise juures (Apostlite teod 24:15). Tänu ustavusele saavad Jumalale sõnakuulelikud inimesed tagasi kingituse, mille nende esivanemad kaotasid: igavese täiusliku inimelu paradiisis maa peal (Ilmutuse 21:3, 4).

Jehoova Jumala eesmärgid ei nurju iialgi. Prohvet Jesaja kaudu kuulutas ta: „Otsekui vihm ja lumi tuleb taevast alla ega lähe sinna tagasi, vaid kastab maad ja teeb selle sigivaks ning kandvaks, et see annaks külvajale seemet ja sööjale leiba, nõnda on ka minu sõnaga, mis lähtub mu suust: see ei tule tagasi mu juurde tühjalt, vaid teeb, mis on mu meele järgi, ja saadab korda, milleks ma selle läkitasin!” (Jesaja 55:10, 11.)

Piiblist Jesaja raamatust saame ettekujutuse sellest, missugune on elu maapealses paradiisis. Mitte ükski paradiisi elanik ei jää haigeks (Jesaja 33:24). Loomad ei kujuta inimestele mingit ohtu (Jesaja 11:6–9). Inimesed ehitavad endile kauneid maju, kasvatavad vilja ja naudivad toiduküllust (Jesaja 65:21–25). Lisaks kõigele sellele Jumal „neelab surma ära igaveseks ajaks! Ja Issand Jehoova pühib pisarad kõigilt palgeilt” (Jesaja 25:8).

Peagi elavad Jumalale sõnakuulelikud inimesed sellistes õnnistatud tingimustes. Nad „päästetakse ... kaduvuse orjusest Jumala laste au vabadusse” (Roomlastele 8:21). Elu selles tõotatud maises paradiis on tõesti ülimeeldiv! (Luuka 23:43.) Ka sina võid olla seal, kui toimid Pühakirjast saadud täpsete teadmiste järgi ning näitad üles usku Jehoova Jumalasse ja Jeesus Kristusesse. Sul on tõesti põhjust uskuda, et maast saab paradiis.

[Pilt lk 5]

Aadam ja Eeva loodi elama igavesti paradiislikul maal

 [Pildid lk 7]

Maises paradiisis . . .

nad ehitavad maju

istutavad viinapuuaedu

kogevad Jehoova õnnistust

[Pildi allikaviide lk 4]

U.S. Fish & Wildlife Service, Washington, D.C./NASA