Kaevud, mis ei pea vett

PIIBLI aegadel säilitati vett maa-alustes tehissüvendites ehk veehoidlates. Eestikeelses Piiblis nimetatakse neid sageli kaevudeks. Teatud perioodidel olid need ainukesed kohad, kus Tõotatud Maal säilisid elutähtsad veevarud.

Pannes kirja Jumala teadaande, viitas prohvet Jeremija piltlikult nendele veehoidlatele, öeldes: „Mu rahvas on teinud kahekordse süüteo: mind, elava vee allika, nad jätsid maha, et raiuda enestele kaevusid, pragulisi kaevusid, mis ei pea vett!” (Jeremija 2:13).

Jätnud maha oma Jumala Jehoova – „elava vee allika” –, lootsid iisraellased paganrahvastega sõlmitud ebakindlatele sõjalistele liitudele ja kummardasid jõuetuid ebajumalaid. Loodetud varjupaigad osutusid Jeremija võrdlust kasutades vaid lekkivateks veehoidlateks, sest neil ei olnud mingit kaitse- või päästejõudu (5. Moosese 28:20).

Kas meie tänapäeval võime sellest minevikunäitest midagi õppida? Nagu Jeremija päevil, on igavene Jumal Jehoova siiani ainus Eluveeallikas (Laul 36:10; Ilmutuse 4:11). Ainult temalt võivad inimesed saada ta Poja Jeesus Kristuse kaudu igavese elu (Johannese 4:14; 17:3). Ent nagu Jeremija kaasaegsed, ei taha paljud ka tänapäeval kuulata ja isegi õõnestavad Jumala sõnu, mis on kirja pandud Piiblisse. Nad loodavad pigemini tulutoovatele poliitilistele lahendustele, inimeste viljatutele arutlustele ning tühjadele ideoloogiatele ja filosoofiatele, mis teotavad Jumalat (1. Korintlastele 3:18–20; Koloslastele 2:8). Valik on ilmselge. Millele loodad sina? Kas „elava vee allikale” Jehoovale või „pragulistele kaevudele, mis ei pea vett”?

[Pilt lk 32]

Põletatud savist emajumalanna kujuke, mis leiti ühe iisraellase hauast

[Allikaviide]

Photograph taken by courtesy of the British Museum