Elulugu

„Kuidas ma tasun Jehoovale?”

JUTUSTANUD MARÍA KERASÍNIS

Valmistasin 18-aastaselt oma vanematele pettumust ja häbi, mu sugulased ütlesid minust lahti ning ma olin meie küla naerualune. Minu laitmatust Jumalale püüti murda küll anumise, sunduse ja ähvardustega, kuid tagajärjetult. Olin kindel, et kui järgin täpselt Piibli tõdesid, kaasnevad sellega vaimsed õnnistused. Kui mõtlen nüüd nendele rohkem kui 50 aastale Jehoova teenistuses, võin vaid korrata laulukirjutaja sõnu: „Kuidas ma tasun Jehoovale kõik tema heateod minu vastu?” (Laul 116:12.)

SÜNDISIN 1930. aastal Angelókastro külas, mis paikneb umbes 20 kilomeetri kaugusel Kenchreési (Kenkrea) sadamast Kórinthose maakitsuse idaserval, kuhu juba esimesel sajandil rajati kristlik kogudus (Apostlite teod 18:18; Roomlastele 16:1).

Minu perekond elas rahulikku elu. Isa oli külavanem ja temast peeti väga lugu. Mina olin pere viiest lapsest kolmas. Vanemad kasvatasid meist kreeka õigeusu kiriku pühendunud liikmed. Käisin iga pühapäev missal. Kahetsesin ikoonide ees oma patte, põletasin külakabelis küünlaid ja pidasin kõiki paaste. Mõtlesin tihti, et minust võiks saada nunn. Peagi olin aga perekonnas esimene, kes valmistas vanematele pettumuse.

Vaimustun Piibli tõest

Umbes 18-aastaselt sain teada, et mu õemehe õde Katína naaberkülast loeb Jehoova  tunnistajate kirjandust ega käi enam kirikus. Hakkasin tema pärast väga muretsema ja otsustasin aidata tal pöörduda tagasi teele, mis minu meelest oli õige. Kui ta siis meile külla tuli, kutsusin ta jalutuskäigule kavatsusega läbi astuda preestri majast. Preester hakkas kohe Jehoova tunnistajaid ründama, kutsudes neid ketseriteks, kes on Katínat eksitanud. Jutuajamine jätkus veel kolmel järgmiselgi õhtul. Katína lükkas kõik preestri väited ümber läbimõeldud piibliliste argumentidega. Lõpuks ütles preester talle, et kuna ta on nii kena ja arukas tüdruk, peaks ta nautima oma noorusaega, sest Jumala vastu võib huvi tunda ka vanemas eas.

Ma ei rääkinud oma vanematele nendest jutuajamistest midagi, kuid järgmisel pühapäeval ma kirikusse ei läinud. Lõuna ajal tuli preester kohe meie poodi. Tõin ettekäändeks, et pidin isa aitamiseks poodi jääma.

„Kas see on tegelik põhjus või on see tüdruk sind mõjutanud?” küsis preester minult.

„Nendel inimestel on paremad uskumused kui meil,” vastasin otsekoheselt.

Mu isa poole pöördudes ütles preester: „Härra Ikonómos, saatke see sugulane kohe oma kodust minema, ta toob teile ainult häda kaela.”

Pere pöördub minu vastu

1940. aastate lõpu poole toimus Kreekas verine kodusõda. Hirmust, et partisanid võivad mu kinni võtta, saatis isa mind kodukülast mu õe juurde – samasse külla, kus elas Katína. Elasin seal kaks kuud, mille jooksul õppisin tundma Piibli õpetusi. Olin pettunud, et paljud õigeusu kiriku õpetused ei põhine Pühakirjal. Mõistsin, et Jumalale ei meeldi ikoonide kummardamine, et paljud usutraditsioonid, nagu risti austamine, pole kristlikku päritolu, ning et Jumalale meele järele olla, tuleb teda kummardada „vaimus ja tões” (Johannese 4:23; 2. Moosese 20:4, 5). Mis kõige tähtsam, sain teada, et Piibel pakub lootust elada igavesti maa peal! Need väärtuslikud Piibli tõed olid esimesed õnnistused, mis ma Jehoovalt sain.

Samal ajal panid mu õde ja ta abikaasa tähele, et ma ei tee enne sööki ristimärki ega palveta ikoonide ees. Ühel õhtul nad mõlemad peksid mind. Järgmisel päeval otsustasin nende juurest lahkuda ning läksin tädi poole. Õemees teatas sellest kõigest mu isale. Varsti tuligi pisarais isa ja püüdis mu meelt muuta. Õemees põlvitas mu ette ja palus, et ma talle andestaksin, mida ma ka tegin. Kõige lõpuks palusid nad mul naasta kirikusse, kuid mina jäin endale kindlaks.

Tagasi kodukülas olles surve jätkus. Mul puudus igasugune võimalus pidada ühendust Katínaga ning mul polnud üldse kirjandust, isegi mitte Piiblit. Olin väga rõõmus, kui üks onutütar mind aidata püüdis. Kórinthoses nägi ta üht Jehoova tunnistajat ning sai temalt mulle raamatu „Jumal on tõemeelne” ja Kristlikud Kreeka Kirjad, mida hakkasin salaja lugema.

Elu teeb ootamatu pöörde

Äge vastupanu kestis kolm aastat. Mul polnud mingit ühendust Jehoova tunnistajatega ning ma ei saanud nende kirjandust. Kuid siis, mulle täiesti ootamatult, toimusid mu elus suured muutused.

Isa käskis mul minna Thessaloníki linna onu juurde. Enne seda läksin Kórinthosesse rätsepaärisse, et lasta endale palitu õmmelda. Oma suureks üllatuseks nägin, et seal töötas Katína! Olime väga õnnelikud, nähes teineteist pärast nii pikka aega. Kui koos rätsepaärist lahkusime, kohtasime üht väga meeldivat noormeest, kes sõitis  parajasti jalgrattaga töölt koju. Tema nimi oli Charálampos. Hiljem, kui olime teineteist tundma õppinud, otsustasime abielluda. Umbes samal ajal, 9. jaanuaril 1952, lasin end Jehoovale pühendumise märgiks ristida.

Charálampos oli juba varem ristitud. Tema perekond oli samuti tema usule vastu, kuid ta oli väga innukas. Ta teenis kogudusesulase abina ja juhatas mitut piibliuurimist. Peatselt võtsid ka tema vennad tõe vastu ja praegu teenib enamik tema pereliikmeid Jehoovat.

Mu isale meeldis Charálampos väga, seepärast andis ta abieluks oma nõusoleku. Ema polnud aga kerge veenda. Kõigest hoolimata abiellusime Charálamposega 1952. aasta 29. märtsil. Pulma tulid vaid mu vanim vend ja veel üks sugulane. Siis polnud mul veel aimugi, kui suur õnnistus Charálampos tegelikult on – tõeline kingitus Jehoovalt! Tema abikaasana sain keskendada oma elu täielikult Jehoova teenimisele.

Julgustame vendi

Aastal 1953 otsustasime Charálamposega kolida Ateenasse. Soovist teha rohkem kuulutustööd lõpetas Charálampos töö perefirmas ja leidis osaajatööd. Olime pärastlõunati koos kristlikus teenistuses ja meil oli palju piibliuurimisi.

Kuna kuulutustööl olid ametlikud piirangud, pidime olema leidlikud. Näiteks panime Ateena keskuses selle kioski aknale, kus mu abikaasa osaajaliselt töötas, ühe „Vahitorni” numbri. Üks kõrges auastmes politseinik ütles meile, et see on keelatud ajakiri. Siiski küsis ta meilt üht ajakirja, et selle kohta julgeolekuametis järele pärida. Kui julgeolekuteenistuse personal kinnitas talle, et ajakiri on seaduslik, tuli ta meile seda ütlema. Niipea kui teised kioskites töötavad vennad seda kuulsid, panid ka nemad „Vahitorni” kioski aknale välja. Üks meie kioskist ajakirja saanud mees sai Jehoova tunnistajaks ja teenib nüüd kogudusevanemana.

Meil oli hea meel näha ka seda, et mu noorim vend hakkas õppima tõde. Ta tuli Ateenasse kaubalaevandust õppima ja me võtsime ta endaga kaasa ühele meie kokkutulekule, mida peeti salaja metsas. Talle küll meeldisid sealsed kõned, kuid peatselt läks ta merele. Kord peatus ta ühes Argentiina sadamas. Seal tuli laevale kuulutama üks misjonär, kellelt mu vend küsis ajakirju. Olime ülirõõmsad, kui saime kirja, kus ta ütles: „Olen leidnud tõe. Sooviksin tellida teie ajakirju.” Nüüd teenib ta koos perega ustavalt Jehoovat.

1958. aastal kutsuti mu abikaasa teenima reisiva ülevaatajana. Kuna meie töö oli keelatud ja olukord väga raske, töötasid reisivad ülevaatajad tavaliselt ilma abikaasata. 1959. aasta oktoobris palusime harubüroo juhtivatelt vendadelt luba, et ma võiksin oma mehega kaasas käia. Saimegi selleks loa. Hakkasime külastama ja julgustama kogudusi Kesk- ja Põhja-Kreekas.

Need reisid polnud kerged. Sillutatud teid oli vähe. Kuna meil polnud autot, sõitsime  ringi ühissõidukitega või lahtistes veoautodes koos kanade ja kaubaga. Jalas kandsime kummikuid, et saaksime käia poristel teedel. Kuna igas külas olid korravalvurid, pidime külla hiilima õhtupimeduses, et hoiduda ülekuulamistest.

Vennad olid nende külastuste eest väga tänulikud. Kuigi enamik neist tegi rasket tööd oma põllulapil, püüdsid nad alati käia hilisõhtustel koosolekutel, mis toimusid iga kord eri majas. Vennad olid ka väga külalislahked ja pakkusid meile parimat sellest vähesest, mis neil oli. Mõnikord magasime terve perega ühes toas. Vendade usk, vastupidavus ja innukus oli meile veel üheks õnnistuseks.

Vahetame teenistusvaldkonda

Kui me 1961. aasta veebruaris Ateena harubürood külastasime, küsiti meilt, kas sooviksime teenida Peetelis. Vastasime Jesaja sõnadega: „Vaata, siin ma olen, läkita mind!” (Jesaja 6:8). Kaks kuud hiljem saime kirja, kus meid kutsuti Peetelisse niipea kui võimalik. Nõnda siis alustasime teenistust Peetelis 1961. aasta 27. mail.

Uus ülesanne hakkas meile kohe meeldima ja me tundsime end nagu kodus. Abikaasa töötas teenistus- ja ajakirjatellimisosakonnas ning hiljem mõnda aega harubüroo komitees. Mina täitsin mitmesuguseid majapidamisülesandeid. Peeteli peres oli tollal 18 liiget, kuid umbes viis aastat hiljem oli Peetelis juba 40 inimest, kuna siis toimus kogudusevanemate koolitus. Hommikuti pesin nõusid, aitasin kokka, tegin üles 12 voodit ja katsin lõunalauad. Pärast lõunat triikisin pesu ning koristasin tualette ja eluruume. Korra nädalas töötasin ka pesulas. Tööd oli palju, kuid ma olin õnnelik, et sain aidata.

Meil oli palju tegemist nii Peetelis kui kuulutustööl. Vahel oli meil kuni seitse piibliuurimist. Nädalavahetustel käisin Charálamposega kaasas, kui ta pidas eri kogudustes kõnesid. Olime lahutamatud.

Meil oli piibliuurimine ühe abielupaariga, kes oli tihedalt seotud kreeka õigeusu kirikuga ning kes sõbrustas ühe vaimulikuga, kelle ülesandeks kirikus oli võidelda ketserite vastu. Sellel abielupaaril oli majas üks ikoone täis tuba, kus põletati kogu aeg viirukit ja mängiti päev läbi bütsantsi hümne. Mõnda aega käisime nende juures Piiblit uurimas neljapäeviti ja nende vaimulikust sõber külastas neid reedeti. Ühel päeval kutsusid nad meid tungivalt enda poole, sest neil pidi meile üllatus olema. Esimene asi, mida nad näitasid, oli see tuba. Nad olid selle ikoonidest tühjaks teinud ja ümber kujundanud. See abielupaar arenes vaimselt edasi ja nad ristiti. Kokku on meil olnud rõõm aidata 50 inimesel, kellega Piiblit oleme uurinud, pühenduda Jehoovale ja lasta end ristida.

Üheks eriliseks õnnistuseks on olnud läbikäimine võitud vendadega. Selliste juhtiva kogu vendade nagu vend Knorri, Franzi ja Henscheli külaskäigud on olnud tohutult julgustavad. Pärast 40 aastat pean Peetelis  teenimist ikka veel suureks auks ja eesõiguseks.

Abikaasa haigus ja surm

1982. aastal hakkasid mu abikaasal ilmnema Alzheimeri tõve märgid. 1990. aastaks oli tema tervis päris kehvaks jäänud ning ta vajas pidevat hooldust. Tema viimase kaheksa eluaasta jooksul ei saanud me üldse Peetelist lahkuda. Paljud meie armsad Peeteli pere vennad ja vastutavad ülevaatajad tegid korraldusi, et meid aidata. Kuid lisaks nende lahkele abile pidin abikaasat pikki tunde nii päeval kui öösel hooldama. Olukord kujunes vahel päris keeruliseks, nii et mul oli palju unetuid öid.

1998. aasta juulis mu armas abikaasa suri. Kuigi tunnen temast suurt puudust, lohutab mind teadmine, et ta on heades kätes, ning olen kindel, et Jehoova peab teda meeles ühes paljude teistega ja äratab üles (Johannese 5:28, 29).

Olen tänulik Jehoova õnnistuste eest

Kuigi kaotasin abikaasa, pole ma üksi. Mul on siiani meeldiv võimalus tunda terve Peeteli pere armastust ja hoolitsust. Minu suurde perre kuuluvad vaimsed õed ja vennad kogu Kreekast. Kuigi mul on nüüd vanust juba üle 70 aasta, on mul ikka jaksu töötada täispikad päevad köögis ja söögisaalis.

1999. aastal täitus mu eluunistus: külastasin Jehoova tunnistajate peakorterit New Yorgis. Ma ei suuda kirjeldada oma tundeid. See oli väga kosutav ja unustamatu kogemus.

Mõeldes nüüd möödunud aastatele, usun südamest, et poleks saanud elada oma elu mingil paremal moel. Parim elutee on teenida Jehoovat täisajaliselt. Võin kindlusega öelda, et ma pole kunagi tundnud millestki puudust. Jehoova on hoolitsenud armastavalt minu ja mu abikaasa eest nii vaimselt kui füüsiliselt. Mõistan seda omast käest, miks laulukirjutaja küsis: „Kuidas ma tasun Jehoovale kõik tema heateod minu vastu?” (Laul 116:12).

[Pilt lk 26]

Olime Charálamposega lahutamatud

[Pilt lk 27]

Minu abikaasa harubüroos oma kontoris

[Pilt lk 28]

Teenimine Peetelis on minu jaoks suur au