”Olge tänulikud”
„Olge tänulikud”
„Kristuse rahu valitsegu teie südameis ... Ja olge tänulikud.” (KOLOSLASTELE 3:15)
1. Millist kontrasti võib näha kristliku koguduse ja Saatana kontrolli all oleva maailma vahel?
JEHOOVA TUNNISTAJATE kogudustes, mida on terves maailmas 94 600, valitseb tänumeelne õhkkond. Iga koosolek algab ja lõpeb palvega, milles ka tänatakse Jehoovat. Me kuuleme sageli, et nii noored kui vanad, nii uued kui kauaaegsed Jehoova tunnistajad lausuvad „aitäh”, „palun” või muid taolisi väljendeid, kui nad kogunevad Jumalat kummardama ja kaasteenijatega rõõmsalt seltsima (Laul 133:1). Sellele on teravaks kontrastiks isekus, mis valitseb paljude seas, „kes ei tunne Jumalat ja kes ei alistu ... evangeeliumile” (2. Tessalooniklastele 1:8). Me elame tänamatus maailmas. See pole sugugi üllatav, kui mõtleme, kes on selle maailma jumal – Kurat-Saatan, suurim enesekesksuse propageerija, kelle uhkus ja mässumeelne hoiak on inimühiskonda tugevalt sisse imbunud (Johannese 8:44; 2. Korintlastele 4:4; 1. Johannese 5:19).
2. Mida peaksime meeles pidama ja milliseid küsimusi me hakkame arutama?
2 Kuna me elame keset Saatana maailma, peame olema hoolikad, et selle vaim meid ei rikuks. Esimesel sajandil tuletas apostel Paulus Efesose kristlastele meelde: „Te käisite enne selle maailma ajastu järgi, õhuvalla vürsti järgi, vaimu järgi, kes nüüd on tegev sõnakuulmatuse laste sees, kelle seas ka me kõik enne käisime oma liha himudes ja tegime liha ja mõtete tahtmist mööda ning olime loomu poolest viha lapsed nagu teisedki” (Efeslastele 2:2, 3). Seda võib öelda ka tänapäeval paljude kohta. Kuidas siis säilitada tänulikku meelt? Millist abi Jehoova pakub? Milliste tegudega me saame näidata, et oleme tõesti tänulikud?
Miks olla tänulikud
3. Mille eest me oleme Jehoovale tänulikud?
3 Me oleme Jehoova Jumalale, oma Loojale ja Eluandjale tänu võlgu, eriti kui mõtleme kingitustele, mida ta on meile ohtralt andnud (Jakoobuse 1:17). Iga päev võime tänada Jehoovat selle eest, et oleme elus (Laul 36:10). Me näeme kõikjal enda ümber külluslikult märke Jehoova kätetööst, näiteks päikest, kuud ja tähti. Eluks vajalike mineraalide rikkalik varu meie planeedil, elutähtsate gaaside täpselt tasakaalustatud segu atmosfääris ja keerulised looduslikud tsüklid kinnitavad, et me oleme oma armsa taevase Isa võlglased. Kuningas Taavet ütles: „Palju oled sina, Jehoova, mu Jumal, teinud imetegusid ja mõelnud mõtteid meie kohta; ei ole kedagi sinu sarnast! Kui ma hakkaksin neid kuulutama ja neist kõnelema, siis oleks neid rohkem kui jõuab ära lugeda!” (Laul 40:6).
4. Miks meil tuleks tänada Jehoovat rõõmsate kaaslaste eest meie kogudustes?
4 Kuigi Jehoova teenijad ei ela praegu füüsilises paradiisis, on nad siiski rõõmsad, sest elavad vaimses paradiisis. Kuningriigisaalis, konventidel ja kokkutulekutel näeme, et meie kaasusklikes avaldub Jumala vaimu vili. Kuulutades inimestele, kes pole üldse või on vähesel määral religioonist huvitatud, viitavad mõned tunnistajad kirjakohale Pauluse läkituses galaatlastele. Kõigepealt juhivad nad tähelepanu „liha tegudele” ja küsivad kuulajatelt, kas nemad on midagi taolist märganud (Galaatlastele 5:19–23). Enamik inimesi on varmalt nõus, et need iseloomustavad tänapäeva inimühiskonda. Kui neile kirjeldatakse Jumala vaimu vilja ja nad kutsutakse kohalikku kuningriigisaali, et tõendeid vaimu vilja kohta oma silmaga näha, tunnistavad paljud peagi: „Jumal on tõesti teie seas” (1. Korintlastele 14:25, EP 97). See ei ole nii üksnes kohalikus kuningriigisaalis. Kuhu iganes sa ka ei läheks, leiaksid sa, et Jehoova tunnistajate seas, keda on üle kuue miljoni, valitseb kõikjal samasugune rõõmus meelelaad. Ülesehitavate kaaslaste eest on kindlasti põhjust tänada Jehoovat, kes teeb selle võimalikuks oma vaimu kaudu (Sefanja 3:9; Efeslastele 3:20, 21).
5., 6. Kuidas me võime väljendada tänu Jumala suurima anni, lunastuse eest?
5 Suurim and, kõige täiuslikum kingitus Jehoovalt on tema Poeg Jeesus, kes sai lunastusohvriks meie heaks. „Kui Jumal meid nõnda on armastanud, siis peame ka meie üksteist armastama,” kirjutas apostel Johannes (1. Johannese 4:11). Jah, kui peame lunastusohvrit kallihinnaliseks, ei väljenda me armastust ja tänu mitte ainult Jehoovale, vaid püüame elada viisil, milles avaldub armastus ka teiste vastu (Matteuse 22:37–39).
6 Võime tänumeele kohta palju õppida, kui uurime, kuidas Jehoova tegeles vanaaja Iisraeliga. Seaduse kaudu, mille Mooses rahvale edastas, jagas Jehoova mitmeid õppetunde. Seaduses leiduvad „teadmised ja tõde” õpetavad meile nii mõndagi, mis aitab meil järgida Pauluse nõu: „Olge tänulikud” (Roomlastele 2:20, UM; Koloslastele 3:15).
Kolm õppetundi Moosese Seadusest
7. Kuidas võimaldas kümnise maksmise nõue iisraellastel näidata Jehoovale oma tänulikkust?
7 Jehoova näitas Moosese Seaduses iisraellastele kolm viisi, kuidas nad saavad talle tema headuse eest siirast tänu näidata. Esiteks: kümnise maksmine. Kümnendik maa saadustest koos „kümnisega veistest ja pudulojustest” pidi olema „pühitsetud Jehoovale” (3. Moosese 27:30–32). Kui iisraellased Jehoovale kuuletusid, õnnistas ta neid rikkalikult. „Tooge kogu kümnis varaaita, et mu kojas oleks toidust, ja proovige mind ometi sellega, ütleb vägede Jehoova! Tõesti, ma avan teile taevaluugid ja kallan teile õnnistust küllastuseni!” (Malakia 3:10.)
8. Mille poolest erinesid vabatahtlikud ohvrid kümnise maksmisest?
8 Teiseks, peale kümnise maksmise nõude tegi Jehoova korralduse, et iisraellased annaksid tõstelõivu ehk vabatahtlikke annetusi. Ta käskis Moosesel iisraellastele öelda: „Kui te tulete sellele maale, kuhu mina teid viin, siis süües selle maa leiba, te peate Jehoovale andma tõstelõivu.” Põlvest põlve tuli neil anda oma uudsevilja sõmerast jahust „kakukesi” (UM) Jehoovale tõstelõivuks. Pangem tähele, et selle uudsevilja puhul ei nõutud kindlat kogust (4. Moosese 15:18–21). Kui iisraellased tõid tänuavaldusena annetuse, võisid nad loota, et Jehoova õnnistab neid. Sarnane korraldus oli templis, mida Hesekiel nägemuses nägi. Võime lugeda: „Paremik kõigest, igasugu uudseviljadest, ja kõik tõstelõivud, teie igasugu tõstelõivudest, kuuluvad preestritele; ja parima osa oma taignast peate andma preestrile, et su koja peal võiks hingata õnnistus!” (Hesekiel 44:30).
9. Mida õpetas Jehoova järelnoppimise korralduse kaudu?
9 Kolmandaks seadis Jehoova sisse järelnoppimise tava. „Kui te lõikate oma maa vilja,” andis Jumal juhendi, „siis ära lõika oma põlluääri sootuks, ja ära nopi üles, mida su lõikusest saaks järel noppida. Ära korja tühjaks oma viinamäge ja ära nopi üles oma viinamäe varisenud marju: jäta need kehvale ja võõrale. Mina olen Jehoova, teie Jumal!” (3. Moosese 19:9, 10). Jällegi ei nõutud kindlat kogust. Iga iisraellane võis ise otsustada, kui palju ta vaestele jätab. Tark kuningas Saalomon selgitas: „Kes halastab kehva peale, laenab Jehoovale ja tema tasub talle ta heateo!” (Õpetussõnad 19:17). Seega õpetas Jehoova kaastunnet ja hoolivust vaeste vastu.
10. Mis oli selle tagajärg, kui Iisraeli rahvas ei ilmutanud enam tänulikkust?
10 Jehoova õnnistas iisraellasi, kui nad kuulekalt maksid kümnist, tegid vabatahtlikke annetusi ja jätsid midagi vaestele. Aga kui Iisraeli rahvas ei ilmutanud enam tänulikkust, kaotasid nad Jehoova soosingu. Tagajärjeks olid hädad ja lõpuks pagendus (2. Ajaraamat 36:17–21). Mida meie sellest kõigest õpime?
Millest ilmneb meie tänulikkus
11. Mis on peamine viis, kuidas me saame Jehoovale oma tänulikkust näidata?
11 Peamine viis, kuidas meie saame Jehoovat kiita ja talle oma tänulikkust näidata, on samuti seotud ohvritega. On tõsi, et kristlastena ei ole me Moosese Seaduse all ja meilt ei oodata loom- või viljaohvreid (Koloslastele 2:14). Sellele vaatamata innustas apostel Paulus heebrea kristlasi: „Viigem siis nüüd ... alati Jumalale kiitusohvrit, see on nende huulte vilja, kes tunnistavad tema nime” (Heebrealastele 13:15). Kasutades oma võimeid ja vahendeid Jehoovale kiitusohvri toomiseks kas siis kuulutustööl või koguduses kaasusklike seas, saame väljendada südamesttulevat tänu meie armastavale taevasele Isale Jehoova Jumalale (Laul 26:12). Mida me võime seda tehes õppida nendest viisidest, kuidas iisraellased said Jehoovale oma tänulikkust näidata?
12. Mida me õpime kümnise maksmise nõudest seoses oma kristlike kohustustega?
12 Esmalt me nägime, et kümnise maksmisel polnud valikut, iga iisraellase kohus oli seda maksta. Kristlastena on meil kohustus osaleda teenistuses ja käia kristlikel koosolekutel. Meil pole valikut, kas võtta neist tegevustest osa või mitte. Oma võimsas prohvetikuulutuses lõpuaja kohta tõi Jeesus välja: „Seda kuningriigi evangeeliumi peab kuulutatama kogu maailmas tunnistuseks kõigile rahvaile, ja siis tuleb ots” (Matteuse 24:14; 28:19, 20). Kristlike koosolekute kohta inspireeriti apostel Paulust kirjutama: „Pidagem üksteist silmas õhutamiseks armastusele ja headele tegudele. Ning ärgem jätkem maha oma koguduse kooskäimisi, nõnda nagu mõnel on kombeks, vaid manitsegem üksteist, ja seda enam, et näete selle päeva lähenevat” (Heebrealastele 10:24, 25). Me näitame Jehoovale oma tänulikkust, kui võtame rõõmsalt vastu ülesande kuulutada ja õpetada ning kui seltsime korrapäraselt vendadega kristlikel koosolekutel, pidades seda kõike eesõiguseks ja auks.
13. Mida me õpime vabatahtlike annetuste ja järelnoppimise korraldusest?
13 Lisaks leiame palju kasulikku, kui arutame ülejäänud kahte korraldust, mille kaudu iisraellased said näidata oma tänulikkust: vabatahtlikke annetusi ja järelnoppimist. Vastupidi kümnise maksmisele, mis oli selgelt määratletud kohustus, ei nõutud vabatahtlike annetuste ja järelnoppimise puhul kindlat kogust. Selle asemel oli Jehoova teenijal võimalik neid korraldusi täita sügavast tänutundest ajendatuna. Samamoodi mõistame meie, et teenistuses osalemine ja kristlikel koosolekutel käimine on iga Jehoova teenija elementaarne kohustus. Aga kas võtame neist osa kogu südamest ja heal meelel? Kas suhtume neisse kui võimalustesse väljendada oma südamesttulevat tänu kõige eest, mida Jehoova on meie heaks teinud? Kas osaleme neis nii suurel määral, kui meie olud lubavad? Või kas suhtume neisse üksnes kui kohustusse, mida meil tuleb täita? Nendele küsimustele tuleb meil muidugi endal vastata. Apostel Paulus sõnas selle kohta: „Igaüks katsugu läbi oma töö, ja siis on tal üksi eneses kiitlemist, mitte teisele” (Galaatlastele 6:4).
14. Mida Jehoova meilt ootab, kui teda teenime?
14 Jehoova Jumal teab hästi meie olusid. Ta on teadlik meie piirangutest. Ta hindab nii suuri kui väikseid ohvreid, mida tema teenijad heal meelel toovad. Jumal ei oota, et kõik annaksid talle ühepalju, ning meiegi ei peaks seda ootama. Arutledes materiaalse andmise üle, lausus apostel Paulus Korintose kristlastele: „Kui on head tahtmist anda, siis on see vastuvõetav sel määral kuidas jõud kannab, mitte üle jõu” (2. Korintlastele 8:12). Sama põhimõte kehtib ka teenistuse kohta. Meie teenistust ei muuda Jehoovale vastuvõetavaks mitte see, kui palju me teeme, vaid kuidas me seda teeme – kas rõõmuga ja kogu südamest (Laul 100:1–5; Koloslastele 3:23).
Arenda ja säilita pioneerivaimu
15., 16. a) Kuidas on seotud pioneerteenistus ja tänulikkus? b) Kuidas võivad need, kes ei saa pioneerina teenida, näidata üles pioneerivaimu?
15 Üks rõõmutoov viis, kuidas näidata oma tänu Jehoovale, on alustada täisajalist teenistust. Paljud Jehoovale pühendunud teenijad on armastusest Jehoova vastu ja tänutundest tema ärateenimata lahkuse eest teinud oma elus suuri muudatusi, mis on võimaldanud neil kasutada rohkem aega Jehoova teenimiseks. Osa neist saab teenida üldpioneerina ning nad kuulutavad head sõnumit ja õpetavad inimestele tõde keskmiselt 70 tundi kuus. Teised, kelle võimalused on erisugustel põhjustel piiratud, püüavad aeg-ajalt abipioneerina 50 tundi kuus kuulutada.
16 Aga mida öelda nende paljude Jehoova teenijate kohta, kel pole võimalik olla kas üld- või abipioneerid? Nemad saavad ilmutada tänulikkust, kui arendavad ja säilitavad pioneerivaimu. Kuidas? Kui nad julgustavad neid, kes saavad pioneerina teenida, innustavad oma lapsi astuma täisajalisse teenistusse ja osalevad südamest oma võimaluste piires kuulutustöös. See, kui palju me teenistuses endast anname, sõltub suuresti sellest, kuivõrd me hindame kõike, mis Jehoova on meie heaks juba teinud, teeb praegu ja veel tulevikus.
Näidakem tänulikkust „oma varandusega”
17., 18. a) Kuidas me võime osutada tänulikkust „oma varandusega”? b) Kuidas hindas Jeesus lesknaise annetust ja miks?
17 „Austa Jehoovat oma varandusega ja uudseviljaga kõigest oma saagist,” on kirjas Õpetussõnades 3:9. Jehoova teenijatel pole enam vaja maksta kümnist. Selle asemel kirjutas Paulus Korintose kogudusele: „Igaüks andku nõnda, kuidas süda kutsub, mitte kurva meelega ega sunniviisil, sest Jumal armastab rõõmsat andjat” (2. Korintlastele 9:7). Vabatahtlikud annetused kogu maailmas tehtava Kuningriigi kuulutustöö toetuseks näitavad samuti meie tänulikkust. Siiras tänutunne ajendab meid regulaarselt annetama, võib-olla iga nädal midagi kõrvale panema, nagu seda tegid algkristlased (1. Korintlastele 16:1, 2).
18 Meie tänutunne Jehoova vastu ei väljendu mitte annetuse suuruses, vaid selles, millise vaimuga me anname. Jeesus märkas seda, kui ta vaatas inimesi, kes panid ande templi ohvrikirstudesse. Nähes vaest lesknaist panemas ohvrikirstu „kaks leptonit”, ütles ta: „Tõesti ma ütlen teile, see vaene lesknaine pani rohkem kui kõik muud! Sest need kõik panid oma küllusest anni, kuid tema pani oma vaesusest kõik toiduse, mis tal oli!” (Luuka 21:1–4).
19. Miks on hea ennast läbi uurida selles suhtes, kuidas me oma tänulikkust üles näitame?
19 Ajendagu see ülevaade tänulikkuse osutamisest meid endid läbi uurima, kuidas me tänulikkust üles näitame. Kas me saaksime veel rohkem Jehoovale kiitusohvrit tuua ja ülemaailmset tööd materiaalselt toetada? Kui teeme oma parima, võime olla kindlad, et meie helde ja armastav Isa on väga rõõmus selle üle, et me oleme tänulikud.
Kas sa mäletad?
• Mille eest me peaksime Jehoovale tänulikud olema?
• Mida me võime õppida kümnise maksmisest, vabatahtlikest annetustest ja järelnoppimisest?
• Kuidas me saame arendada pioneerivaimu?
• Kuidas me saame tänada Jehoovat „oma varandusega”?
[Küsimused]
[Pildid lk 15]
„Kõik hea and ja kõik täiuslik annetus on ülalt”
[Pildid lk 16]
Millised kolm õppetundi Seadusest on siin ära toodud?
[Pildid lk 18]
Milliseid ohvreid meie võime tuua?