Kas sa arendad endas imetlusoskust?

KAS oled pannud tähele, et piiblikirjutajad imetlesid alatasa Jumala tegusid ja omadusi? „Ma olen tehtud nii kardetavaks imeks,” kuulutas laulik (Laul 139:14). Prohvet Jesaja kirjutas: „Jehoova, sina oled mu Jumal, ma tahan sind ülistada, su nime kiita, sest sa oled teinud imet” (Jesaja 25:1). Mõtle ka, millist imetlust ja aukartust väljendavad apostel Pauluse sõnad: „Oh seda Jumala rikkuse ja tarkuse ja tunnetuse sügavust!” (Roomlastele 11:33).

Eesti kirjakeele seletussõnaraamatu kohaselt tähendab imetlema „kedagi või midagi tunnustava imestuse, rõõmsa üllatusega vaatlema; kedagi või midagi erakordseks pidades selle üle vaimustust tundma”.

Kas pole tore jälgida väikseid lapsi, kui neil millegi uue nägemisest, tundmisest või kuulmisest silmad imestusest pärani lähevad? Kahju küll, kuid vanemaks saades selline imetlusoskus tihtipeale kahaneb.

Ent eespool tsiteeritud piiblikirjutajad tundsid sügaval sisemuses aukartust. See tunne oli alles jäänud. Miks? Nad olid arendanud imetlusoskust, mõtiskledes tänumeelselt Jumala tegude üle. Laulukirjutaja palvetas: „Ma meenutan muistseid päevi, ma mõtisklen kõiki su tegusid, ma mõlgutan meeles su käte töid [„su loomisimed täidavad mu meeli”, The New English Bible]!” (Laul 143:5).

On kiiduväärt, et ka nüüdisaegsed Jumala teenijad leiavad neid ümbritsevast nii palju imetlusväärset. Kas sina leiad? Kas sa arendad seda oskust?