Elulugu

Misjonivaimu säilitamine on toonud rikkalikke õnnistusi

JUTUSTANUD TOM COOKE

Püstolilasud lõhestasid pärastlõunavaikuse. Meie aias puude vahel vihisesid kuulid. Mis oli lahti? Saime peagi teada, et oli toimunud riigipööre ja et Ugandat juhtis nüüd kindral Idi Amin. Oli aasta 1971.

MIKS olin koos oma naise Anniga kolinud suhteliselt rahulikult Inglismaalt sellesse ebastabiilsesse Aafrika piirkonda? Olen loomult küll üsna seiklushimuline, aga kolimise tegelik põhjus oli hoopis see, et mu vanemate innukas osalemine kuningriigitöös oli sütitanud minus misjonivaimu.

Mäletan seda kuuma augustipäeva aastal 1946, mil vanemad esimest korda Jehoova tunnistajatega kokku puutusid. Nad seisid välisuksel ja vestlesid kahe külalisega väga pikalt. Külalised Fraser Bradbury ja Mamie Shreve käisid meil veel mitu korda ja järgnevate kuude jooksul muutus meie pere elu märgatavalt.

Vanemate julgustav eeskuju

Mu vanemad võtsid ühiskonnaelust aktiivselt osa. Veidi enne seda, kui nad Piiblit uurima hakkasid, ehtisid meie maja seinu Winston Churchilli plakatid. Sõjajärgsetel valimistel oli meie kodu kohaliku konservatiivse partei komitee keskus. Meie pere tundis ka väljapaistvaid religiooni- ja ühiskonnategelasi.  Kuigi olin tol ajal vaid üheksane, tajusin, millist šokki põhjustas sugulastele teadmine, et meist on saamas Jehoova tunnistajad.

Käisime läbi tunnistajatega, kes osalesid teenistuses kartmatult ja kogu südamest, ning nende eeskuju ajendas vanemaid alustama kuulutustööd. Peagi pidas isa meie koduküla Spondoni tähtsaimas ostupiirkonnas helivõimendi abil kõnesid, samal ajal seisime meie lapsed kohtades, kus meid oli kerge märgata, ning hoidsime käes ajakirju „Vahitorn” ja „Ärgake!”. Pean tunnistama, et kui minu koolikaaslased sattusid lähedusse, soovisin maa alla vajuda.

Vanemate eeskujul alustas minu vanem õde Daphne pioneeritööd. 1955. aastal käis ta Vahitorni ühingu Gileadi piiblikoolis ja ta saadeti Jaapanisse misjonäriks. * Kuid minu noorem õde Zoe lõpetas Jehoova teenimise.

Samal ajal olin mina lõpetamas oma kooliteed, õppisin illustreerimist ja graafikat. Tol ajal käis üliõpilaste seas tuline vaidlus kohustusliku sõjaväeteenistuse üle. Kui ütlesin neile, et keeldun sellest süümelistel kaalutlustel, arvasid nad, et teen nalja. Sain sel teemal palju kordi nendega Piibli põhjal vestelda. Varsti määrati mind sõjaväeteenistusest keeldumise pärast 12 kuuks vangi. Ühest Piibli sõnumi vastu huvi tundnud kunstikolledži üliõpilasest sai hiljem minu abikaasa. Kuid Ann räägib teile ise, kuidas ta tõe leidis.

Ann leiab tõe

„Minu pere ei olnud usklik ja ma ei olnud ristitud üheski usus. Aga ma tundsin religiooni vastu huvi ja käisin kirikutes, kus minu sõbradki käisid. Mu huvi Piibli vastu kasvas, kui kuulsin pealt elavaid vestlusi Tomi ja ühe teise tunnistaja ning kolledžiõpilaste vahel. Olin rabatud, kui Tom koos selle tunnistajaga sõjaväest keeldumise pärast vangi pandi.

Pidasin Tomiga tema vanglasoleku ajal kirjavahetust ja minu huvi Piibli vastu süvenes. Kui ma õpingute pärast Londonisse elama asusin, võtsin vastu Muriel Albrechti pakkumise temaga Piiblit uurida. Muriel oli teeninud misjonärina Eestis ja ta oli koos oma emaga mulle suureks julgustuse allikaks. Mõne nädala pärast hakkasin käima koosolekutel ja pakkuma Victoria rongijaamas ajakirju „Vahitorn” ja „Ärgake!”.

Käisin Lõuna-Londonis Southwarki koguduses. Sinna kuulus mitmest rahvusest vaimseid vendi ja õdesid ning paljudel neist oli väga vähe materiaalset vara. Kuigi olin võõras, kohtlesid nad mind kui omainimest. Armastus, mida selles koguduses tundsin, veenis mind, et see on tõde, ja mind ristiti 1960. aastal.”

Sama eesmärk muutunud oludes

Hiljem samal aastal abiellusin Anniga ja me seadsime eesmärgiks misjoniteenistuse. Kuid meie olud muutusid, kui selgus, et Ann ootab last. Pärast tütar Sara sündi soovisime  Anniga endiselt teenida maal, kus vajadus kuulutajate järele on suurem. Otsisin tööd mitmes riigis ja lõpuks 1966. aasta mais tuli Uganda haridusministeeriumist kiri, mis kinnitas, et saan seal tööd. Aga sel ajal ootas Ann teist last. Mõned kahtlesid, kas on ikka tark mõelda kolimise peale. Pidasime arstiga nõu ning ta ütles: „Kui tahate minna, siis võiksite lennata enne teie naise seitsmendat raseduskuud.” Niisiis võtsime kiiresti suuna Uganda poole. Nii ei näinud meie vanemad meie teist tütart Rachelit enne, kui ta oli kahene. Nüüd, mil oleme ise vanavanemad, oskame rohkem hinnata meie kallite vanemate ennastohverdavat meelt.

Ugandasse saabumine 1966. aastal tekitas meis ühtaegu põnevust ja pisut ka heidutas meid. Otsekohe, kui lennukist maha astusime, lummas meid sealne värvikirevus. Värvid olid nii kirkad! Meie esimene kodu oli väikelinna Iganga lähedal, mis asub umbes 50 kilomeetri kaugusel Jinja linnast, kus on Niiluse läte. Lähimad tunnistajad kuulusid Jinja linnas tegutsevasse eraldatud gruppi. Selle grupi eest kandsid hoolt misjonärid Gilbert ja Joan Walters ning Stephen ja Barbara Hardy. Palusin tööl end üle viia Jinja linna, et saaksime rohkem seda gruppi aidata. Peagi pärast Racheli sündi kolisime Jinjasse. Teenisime rõõmuga koos ustavate tunnistajatega ja nägime, kuidas sellest väikesest grupist sai Uganda teine kogudus.

Teenime terve perega välismaal

Arvame Anniga mõlemad, et oleks olnud raske leida laste kasvatamiseks paremat paika. Väga tore oli teha koostööd mitmelt maalt pärit misjonäridega ja aidata noorel kogudusel kasvada. Armastame väga Uganda vendi-õdesid, kes käisid meil sageli külas. Stanley ja Esinala Makumba pakkusid meile eriti palju julgustust.

Kuid vennad polnud meie ainsad külalised, elasime ju hämmastavalt mitmekesise looduse keskel. Õhtuti tulid Niiluse jõest välja jõehobud ja jalutasid päris meie maja lähedal. Mul on eredalt meeles, et ükskord avastasime aiast kuuemeetrise püütoni. Mõnikord võtsime ette retki looduskaitsealadele, kus lõvid ja teised metsloomad vabalt ringi uitasid.

Kuulutustööl pakkusime harukordset vaatepilti kohalikele inimestele, kes ei olnud kunagi varem lapsevankrit näinud. Majast majja tööl saatis meid tavaliselt väikestest lastest kaaskond. Inimesed silmitsesid meid lugupidavalt  ja puudutasid seejärel valget last. Tunnistust anda oli väga meeldiv, kuna inimesed olid nii viisakad. Mõtlesime, et kõik tulevad tõe juurde, sest piibliuurimisi oli väga lihtne alustada. Kuid paljudel oli raske loobuda traditsioonidest, mis olid Piibliga vastuolus. Suur hulk inimesi võttis siiski Piibli kõrged moraalipõhimõtted omaks ja kogudus kasvas. Meie esimene ringkonnakokkutulek Jinjas aastal 1968 oli tähtis sündmus. Meil on samuti kallid mälestused sellest, kuidas mõned meie piibliõpilased Niiluse jões ristiti. Rahuaeg aga lõppes varsti.

Keeluaeg paneb usu ja leidlikkuse proovile

1971. aastal haaras võimu kindral Idi Amin. Jinja linnas valitses meeletu segadus ja samal ajal, kui meie oma aias teed jõime, toimuski alguses kirjeldatud juhtum. Kahel järgmisel aastal saadeti suur hulk aasialasi maalt välja. Enamik välismaalasi otsustas lahkuda ning see tõi erilist kahju just koolidele ja meditsiiniasutustele. Seejärel esitati karm teade, et Jehoova tunnistajate tegevus on keelatud. Haridusministeerium saatis meid ohutuse mõttes elama pealinna Kampalasse. See oli kasulik kahel põhjusel. Kuna meid ei tuntud Kampalas, oli meil suurem liikumisvabadus. Ja ka koguduses ja põlluteenistuses oli palju tööd.

Brian ja Marion Wallace oma kahe lapsega olid sarnases olukorras nagu meie ja nemadki otsustasid jääda Ugandasse. Hindasime väga nende seltskonda, kui teenisime sel raskel ajal koos Kampala koguduses. Erilist julgustust leidsime nüüd kogemustest, mida olime lugenud vendadest, kes teistes riikides keelu ajal tegutsesid. Kokku saime väikestes gruppides, ent kord kuus korraldasime Entebbe botaanikaaias suuremaid koosviibimisi peo sildi all. Meie laste arvates oli see hiilgav mõte.

Pidime kuulutustööd tegema väga ettevaatlikult. Ugandalaste maju külastavad valged inimesed oleksid tekitanud liiga palju kahtlusi. Seetõttu said meie territooriumiks poed, korterelamud ja õppelinnakud. Poes kasutasin näiteks sellist meetodit, et küsisin kaupa, mida teadsin, et ei ole enam saada, nagu suhkrut või riisi. Kui poepidaja avaldas muret riigis toimunu pärast, rääkisin talle  Kuningriigi sõnumist. Niisugune pöördumine oli tõhus. Vahetevahel juhtus, et lahkusin poest mitte ainult lootusega teha selle inimese juurde korduskülastus, vaid ka väikse koguse defitsiitse kaubaga.

Samal ajal lokkas kõikjal meie ümber vägivald. Halvenenud suhete tõttu Uganda ja Suurbritannia vahel ei uuendanud võimud minu töölepingut. Seega, aastal 1974, pärast kaheksat Ugandas veedetud aastat, pidime vendadega hüvasti jätma. Sellest hoolimata meie misjonivaim ei kustunud.

Kolime Uus-Guineasse

Jaanuaris 1975 haarasime kinni võimalusest töötada Paapua Uus-Guineas. Algas kaheksa aasta pikkune meeldiv teenistus selles Vaikse ookeani regioonis. Elu ja teenistus koos sealsete vendadega oli sisuküllane ja rõõmutoov.

Meie perele jääb elu Paapua Uus-Guineas meelde kui näidendite aeg, see tähendab piibliliste näidendite aeg. Igal aastal aitasime piirkonnakonventide näidendeid ette valmistada ja meil oli nii lõbus! Käisime läbi vaimse meelsusega peredega ja see avaldas meie tüdrukutele positiivset mõju. Vanem tütar Sara abiellus eripioneeri Ray Smithiga ja nad teenisid eripioneeridena Irian Jaya (nüüd Indoneesia provints Paapua) piiri lähedal. Nad elasid ühes külas rohust onnis. Sara ütleb, et see aeg, mil nad selles piirkonnas teenisid, oli talle väga õpetlik kogemus.

Kohaneme muutuvate oludega

Kui olime elanud kaheksa aastat Paapua Uus-Guineas, ilmnes, et mu vanemad vajavad rohkem hoolt. Selle asemel, et meie läheksime tagasi Inglismaale, olid mu vanemad nõus tulema meie juurde elama, ja 1983. aastal kolisime kõik Austraaliasse. Vanemad veetsid osa aega ka mu õe Daphne juures, kes teenis ikka veel Jaapanis. Vanemate surma järel otsustasime Anniga hakata üldpioneerideks ja seeläbi sain päris heidutava ülesande.

Olime just pioneerteenistust alustanud, kui meil paluti asuda ringkonnatööle. Lapsepõlvest peale olin ringkonnaülevaataja külastusi väga eriliseks pidanud. Nüüd olin ise ringkonnaülevaataja. Kõigist ülesannetest, mis olime saanud, tundus see kõige raskem, aga ikka ja jälle aitas Jehoova meid viisil, mida me polnud varem kogenud.

Kui vend Theodore Jaracz 1990. aastal vööndiülevaatajana Austraalias käis, küsisime talt, kas oleme tema arvates juba liiga vanad, et täisajaliselt välismaal teenida. Ta lausus: „Kas tahaksite minna Saalomoni saartele?” Olime Anniga mõlemad juba 50. aastates, kui suundusime lõpuks oma esimesele ametlikule misjoniterritooriumile.

Teenime Rõõmusaartel

Saalomoni saared on tuntud ka kui Happy Isles (Rõõmusaared) ja viimased kümme seal  teenitud aastat on olnud tõesti rõõmus aeg. Kui olin piirkonnaülevaataja, saime Anniga eriliselt kogeda Saalomoni saarte vendade ja õdede vastutulelikkust. Nende külalislahkus oli tõesti südantliigutav. Kõik olid väga mõistvad, kui püüdsin enda meelest arusaadavalt selgitada asju Saalomoni saarte pidžinkeeles, mis on ilmselt üks väikseima sõnavaraga keeli maailmas.

Me polnud jõudnud Saalomoni saartel veel kuigi kaua olla, kui vastased püüdsid takistada meil kasutamast meie kokkutulekusaali. Anglikaani kirik esitas süüdistuse Jehoova tunnistajate vastu, väites, et meie uus kokkutulekusaal Honiaras asub osaliselt nende maa peal. Valitsus toetas nende süüdistust ja sellepärast kaebasime otsuse edasi ülemkohtusse. Nüüd pidi selguma, kas meil tuleb uus 1200 istekohaga kokkutulekusaal lammutada või mitte.

Kohtuasja arutati kohtus terve nädal. Kui kohtuasi arutusele võeti, oli vastaspoole advokaat üleolevalt enesekindel. Siis aga põrmustas meie advokaat, vend Warren Cathcart Uus-Meremaalt, üksteise järel võimsaid argumente kasutades kõik meie vastu esitatud süüdistused. Reedeks olid kuuldused põnevast kohtuasjast juba laialt levinud ja kohtusaali täitsid mõjukad kirikumehed, valitsusametnikud ja meie kristlikud vennad. Mäletan üht viga ametlikus kohtuteadaandes. Seal seisis: „Saalomoni Saarte valitsus ja Melaneesia kirik versus Jehoova.” Meie võitsime kohtuasja.

Kuid suhteline rahu ei püsinud kaua. Jälle leidsime end Anniga keset rahutusi ja vägivaldset riigipööret. Etniline rivaalitsemine viis kodusõjani. Valitsus kukutati 5. juunil 2000 ja pealinn läks relvastatud sõdurite kontrolli alla. Mitmeks nädalaks sai meie kokkutulekusaalist koduta jäänud inimeste keskus. Võimud olid hämmastunud, nähes vaenujalal olevatest rahvusrühmadest pärit kristlikke vendi rahumeelse perena ühe katuse all elamas. See andis head tunnistust.

Isegi sõjaväelased hindasid Jehoova tunnistajate erapooletust. Seetõttu saime veenda üht komandöri, et ta lubaks kirjandust ja hädaabitarbeid täis veoautol sõita meie vendade juurde maa-alale, mis oli vastassõjaväe kontrolli all. Kui me olime üles leidnud kõik pered, kes olid meist mõned kuud eraldatud, ei olnud vist ühtegi inimest, kelle silmis poleks olnud pisaraid.

Palju, mille eest tänulik olla

Mõtiskledes oma elu üle Jehoova teenistuses, leiame nii palju põhjusi, mille eest tänulik olla. Vanematena on meil rõõm näha, et meie mõlemad tütred ning väimehed Ray ja John teenivad ustavalt Jehoovat. Nad on meid misjonitöös palju toetanud.

Viimased 12 aastat oleme Anniga teeninud Saalomoni saarte harubüroos ja selle aja jooksul oleme näinud, kuidas kuulutajate arv Saalomoni saartel on kahekordistunud, ulatudes nüüd rohkem kui 1800 inimeseni. Mul oli hiljuti ka eesõigus käia harubüroo komitee liikmetele mõeldud koolis Pattersonis New Yorgi osariigis. Tõesti, misjonivaimu säilitamine on toonud rahuldustpakkuva elu, täis rikkalikke õnnistusi.

[Allmärkus]

[Pilt lk 23]

Meie pulmapäeval aastal 1960

[Pilt lk 24]

Stanley ja Esinala Makumba pakkusid meie perele Ugandas suurt julgustust

[Pilt lk 24]

Sara läheb naabrite elamusse

[Pilt lk 25]

Piltide joonistamine aitas mul Saalomoni saarte elanikke õpetada

[Pilt lk 25]

Koos Saalomoni saartel tegutseva eraldiasuva kogudusega

[Pilt lk 26]

Meie pere praegu