Elulugu

Olen kogenud Jehoova heldust ja hoolt

JUTUSTANUD FAY KING

Minu vanemad olid heasüdamlikud inimesed, aga nagu paljudele teistelegi ei meeldinud neile religioon. Emal oli tavaks öelda: „Jumal on kindlasti olemas, sest kes muu on teinud lilled ja puud.” Kuid sellega asi piirdus.

ISA suri 1939. aastal, kui olin 11-aastane. Elasin emaga Inglismaal Stockporti linnas Manchesteri ligidal. Olin alati tahtnud Looja kohta rohkem teada saada ja ma pidasin lugu Piiblist, kuigi ei teadnud sellest midagi. Otsustasin minna anglikaani kirikusse, et uurida, mida seal õpetatakse.

Jumalateenistus jättis mind külmaks, aga kui loeti evangeeliume, siis veendusin Jeesuse sõnadest, et Piibel on õige. Nüüd seda meenutades tundub kummaline, et ma tol ajal ise Piiblit ei lugenud. Isegi hiljem, kui üks perekonnasõber mulle nüüdisaegses tõlkes Uue Testamendi andis, ei vaevunud ma seda lugema.

Korea sõja puhkemine 1950. aastal pani mind asjade üle järele mõtlema. Kas sõda laieneb nagu Teine maailmasõda? Kui see peaks juhtuma, kuidas ma saan kuuletuda Jeesuse käsule armastada oma vaenlasi? Ja kas peaksin lihtsalt pealt vaatama, kuidas inimesed minu maale tungivad? Sedaviisi toimides ei täidaks ma kindlasti oma kohust. Ehkki olin segaduses, olin ikka  veendunud, et Piiblis on vastused minu küsimustele, kuid mul polnud aimugi, kuidas või kust neid leida.

Otsin tõde Austraalias

1954. aastal otsustasime emaga kolida Austraaliasse, kus elas mu õde Jean. Ühel päeval mõned aastad hiljem ütles Jean, et ta oli palunud Jehoova tunnistajatel mind külastada, sest ta teadis, et olin huvitatud Piiblist ja käisin kirikus. Teda huvitas, mida ma Jehoova tunnistajatest arvan. „Ma ei tea, kas nende selgitused on õiged või mitte,” tunnistas ta mulle, „aga erinevalt kirikutest on neil vähemalt selgitused.”

Mind külastas väga meeldiv abielupaar, Bill ja Linda Schneider. Nad olid 60. aastates ja juba kaua tunnistajad olnud. Varem töötasid nad Jehoova tunnistajate raadiojaamas Adelaide’is ja kui kuulutustöö Teise maailmasõja ajal Austraalias keelati, hakkasid nad täisajaliselt evangeeliumi kuulutama. Hoolimata Billi ja Linda abist, tundsin endiselt huvi paljude religioonide vastu.

Üks töökaaslane võttis mind kaasa evangelist Billy Grahami koosolekule, pärast mida võisid kohalviibijad ühe vaimulikuga kohtuda ning talle küsimusi esitada. Küsisin küsimuse, mis oli mind tolle ajani vaevanud: „Kuidas saab inimene olla kristlane ja armastada oma vaenlasi, kui ta läheb sõtta neid tapma?” Teised inimesed elavnesid kohe – ilmselt olid nemadki sellele küsimusele mõelnud! Viivu pärast sõnas vaimulik: „Ma ei tea sellele küsimusele vastust. Mõtlen ka ise alles selle peale.”

Sellegipoolest edenes minu piibliuurimine Billi ja Lindaga kiiresti ning 1958. aasta septembris mind ristiti. Otsustasin järgida oma õpetajate eeskuju ja järgmise aasta augustis hakkasin pioneeriks ehk täisajaliseks evangeeliumikuulutajaks. Kaheksa kuud hiljem kutsuti mind eripioneerteenistusse. Olin väga õnnelik, kui kuulsin, et mu õde Jean oli samuti Piibli uurimises edenenud ja lasknud end ristida.

Avaneb võimaluste uks

Käisin ühes Sydney koguduses ja juhatasin mitut piibliuurimist. Kord kohtasin pensionile jäänud anglikaani kiriku vaimulikku ja küsisin talt, mida kirik räägib maailma lõpu kohta. Ta oli kirikus õpetanud 50 aastat, nagu ta mulle ütles, ja sellepärast hämmastas mind tema vastus: „Pean seda asja uurima, sest ma ei tunne Piiblit nii hästi kui Jehoova tunnistajad.”

Peagi teatati, et otsitakse vabatahtlikke, kes oleksid valmis teenima Pakistanis. Esitasin avalduse, kuna ma ei teadnud, et sinna saadetakse üksnes vallalisi mehi või abielupaare, mitte vallalisi naisi. Ilmselt saadeti minu avaldus edasi Brooklyni peakorterisse, sest varsti sain kirja, kus teatati, et kui soovin, võin minna Indiasse Bombaysse (nüüd Mumbai), kus vajatakse kuulutajaid. See oli aastal 1962. Võtsin pakkumise vastu ja elasin 18 kuud Bombays, pärast seda kolisin Allahabadi.

Üsna pea hakkasin õppima hindi keelt. Selles india keeles langeb kirjutusviis ja  hääldus üldjuhul kokku, seega ei ole seda raske selgeks saada. Olin tihti nördinud, kui korterivaldajad palusid mul rääkida inglise keeles, selle asemel et pursiksin nende keeles. Uus maa esitas huvitavaid ja põnevaid väljakutseid ning mulle meeldis käia läbi kaasteenijatega Austraaliast.

Nooruspõlves soovisin väga abielluda, aga selleks ajaks, kui sain ristitud, olin Jehoova teenimisega sedavõrd ametis, et ei mõelnud enam abiellumisele. Kuid siis tundsin jälle vajadust elukaaslase järele. Muidugi ei soovinud ma välismaal teenimisest loobuda, seetõttu rääkisin sellest palves Jehoovale ega mõelnud sellele rohkem.

Ootamatu õnnistus

Tol ajal oli India harubüroo ülevaatajaks Edwin Skinner. Ta oli käinud 1946. aastal Vahitorni ühingu Gileadi piiblikooli 8. kursusel, kus teiste ustavate vendade seas olid ka Harold King ja Stanley Jones, kes saadeti Hiinasse teenima. * Shanghais kuulutamise pärast pandi Harold ja Stanley 1958. aastal üksikvangistusse. Edwin kirjutas Haroldile, kui too 1963. aastal vabaks sai. Jõudnud Ameerika Ühendriikide ja Suurbritannia reisilt tagasi Hongkongi, vastas Harold talle ja kirjutas oma soovist abielluda. Ta ütles Edwinile, et oli vanglas selle pärast sageli palvetanud, ja küsis Edwinilt, kas too teab mõnda tunnistajat, kes talle naiseks sobiks.

Indias sõlmitakse enamik abielusid vahendajate abiga. Edwinit paluti alalõpmata selliseks vahendajaks olla, kuid ta keeldus sellest alati. Sellepärast andis ta Haroldi kirja Ruth McKayle, kelle abikaasa Homer oli reisiv ülevaataja. Viimaks kirjutas Ruth mulle ja ütles, et üks aastaid tões olnud misjonär otsib endale naist, ning küsis, kas ma soovin talle kirjutada. Ruth ei rääkinud mulle midagi rohkemat sellest vennast.

Keegi peale Jehoova ei teadnud, et olin kaaslase leidmise pärast palvetanud. Esimese hooga tahtsin selle ettepaneku tagasi lükata. Kuid mida rohkem ma sellele mõtlesin, seda enam jõudsin järeldusele, et Jehoova vastab harva palvetele nii, kuidas meie eeldame, et ta seda teeb. Seega kirjutasin Ruthile ja ütlesin, et ta võiks paluda sel vennal uuesti kirjutada juhul, kui see  mind millekski ei kohusta. Teine kiri, mille Harold kirjutas, oli adresseeritud mulle.

Pärast seda, kui Harold Hiina vanglast vabanes, oli tema lugu koos tema fotodega ilmunud mitmes ajalehes ja ajakirjas. Tol ajal oli ta kõikjal tuntud, aga mulle avaldas muljet tema ustav teokraatlik teenistus. Pidasime viis kuud kirjavahetust ning seejärel läksin Hongkongi. Abiellusime 5. oktoobril 1965.

Olime mõlemad soovinud abielluda ja jääda täisajalisse teenistusse ning vanemaks saades tundsime suuremat vajadust kaaslase järele. Hakkasin Haroldit armastama ning nähes, kui lahkelt ja tähelepanelikult ta inimestega tegeles ja kuidas ta teenistuses esile kerkivaid probleeme lahendas, pälvis ta mu sügava lugupidamise. Olime abielus 27 õnnelikku aastat ja saime Jehoova käest palju õnnistusi.

Hiinlased on töökad inimesed ja nad meeldivad mulle väga. Hongkongis räägitakse hiina keele kantoni dialekti, milles on keerulisem intonatsioon kui mandariini keeles, ja seetõttu on seda küllaltki raske selgeks saada. Minu kooselu Haroldiga  algas misjonikodus Jehoova tunnistajate harubüroos ja seejärel teenisime mitmel pool Hongkongis. Meie elu oli väga õnnelik, kuid 1976. aastal jäin raskelt haigeks.

Haigusega toimetulek

Mitu kuud kestis mul verejooks ja vereanalüüsi näidud olid ohtlikult madalad. Vajasin operatsiooni, aga haiglaarstid keeldusid mind vereta opereerimast põhjendusega, et ma sureksin tõenäoliselt šoki tagajärjel. Ühel päeval, kui arstid minu haigusjuhtumit arutasid, püüdsid meditsiiniõed panna mind meelt muutma, öeldes, et mul pole õigust oma elust niimoodi loobuda. Tolleks päevaks oli planeeritud 12 operatsiooni, millest 10 olid abordid, aga märkasin, et rasedatele naistele ei öeldud ühtegi sõna lapselt elu võtmise kohta.

Harold kirjutas kirja, millega ta vabastas haigla igasugusest vastutusest, kui peaksin surema, ning arstid nõustusid tegema hädavajaliku operatsiooni. Mind viidi operatsioonituppa ja valmistati ette tuimastuseks. Ent viimasel minutil keeldus anestesioloog jätkamast ja mind kirjutati haiglast välja.

Seejärel konsulteerisime ühe teise günekoloogiga. Nähes, millises raskes seisus ma olin, tegi ta ettepaneku opereerida väiksema hinna eest, kui me ei avalda kellelegi tema küsitud hinda. Tema tehtud ilma vereta operatsioon õnnestus. Kogesime Haroldiga sel ajal Jehoova erilist heldust ja hoolt.

1992. aastal jäi aga Harold väga raskelt haigeks. Kolisime harubüroosse, kus meie mõlema eest armastavalt hoolt kanti. Minu kallis abikaasa lõpetas oma maise teekonna 1993. aastal, olles 81 aastat vana.

Tagasi Inglismaal

Kuulusin hea meelega Hongkongi Peeteli perre, aga mul oli järjest raskem taluda kuumust ja niiskust. Ootamatult sain kirja Brooklyni peakorterist ja mult küsiti, kas sooviksin kolida harubüroosse, kus mul oleks paremad võimalused oma tervise eest hoolitsemiseks. 2000. aastal kolisingi tagasi Inglismaale ja sain Londoni Peeteli pere liikmeks. See on osutunud suureks õnnistuseks. Mind võeti soojalt vastu ja mulle meeldib täita mitmesuguseid tööülesandeid, nende seas aidata kanda hoolt Peeteli pere raamatukogu 2000 raamatu eest.

Käin Londoni hiinakeelses koguduses, ent siinne olukord on varasemaga võrreldes muutunud. Tänapäeval tulevad inimesed siia harva Hongkongist, enamasti tullakse Mandri-Hiinast. Nad räägivad mandariini keelt ja see teeb kuulutustöö mulle raskemaks. Kõikjalt Inglismaalt on tulnud teateid, et hiina tudengitega on alustatud mitmeid huvitavaid piibliuurimisi. Nad on töökad ja hindavad Piibli tõde, mida nad õpivad. Neid on rõõm aidata.

Vaikses uues kodus mõtlen sageli oma õnnelikule elule ja Jehoova imetlusväärsele heldusele. See peegeldub kõiges, mis on tema eesmärgiga seotud. Silmanähtav on ka see, kuidas Jehoova hoolitseb oma teenijate kui üksikisikute eest. Mul on igati põhjust olla tänulik tema armastava hoole eest (1. Peetruse 5:6, 7).

[Allmärkus]

[Pilt lk 24]

Indias teenides

[Pildid lk 25]

Harold King 1963. aastal ja 1950ndatel Hiinas teenides

[Pildid lk 26]

Meie pulmapäev Hongkongis, 5. oktoober 1965

[Pilt lk 26]

Hongkongi Peeteli pere liikmetega, keskel on Liangid, paremal Gannawayd