Kas kirikuid saab päästa?

„INGLISMAAL usutakse siiamaani Jumalasse, kuid ei soovita pühendada end Kristusele,” ütleb Uganda vaimulik Stephen Tirwomwe. Umbes 20 aasta eest elas ta üle Ugandas tema kiriku kallal sooritatud vägivaldse „puhastuse”. Praegu peab ta jutlusi Inglismaal Leedsis meeste klubis, kus ta esitab kümneminutilise kõne, enne kui tema kuulajad bingomängu süvenevad.

Ameerikas hiljuti rajatud Anglikaani Misjon (Anglican Mission in America) on samuti võitlusse asunud usulise ükskõiksuse vastu. „Ameerika Ühendriikides elab praegu kõige rohkem ilma kirikuta ja usuliselt ükskõikseid inglise keelt kõnelevaid inimesi,” sõnab selle misjoni ametlik veebilehekülg. „[Ameerika] on kujunemas misjonipõlluks.” Kuna püüdlused muuta kirikut seestpoolt on luhtunud, astus vastrajatud misjon täiesti ebatraditsioonilise sammu ning otsustas koos Aasia ja Aafrika usujuhtidega „laiendada oma misjonitegevust ka Ameerika Ühendriikidesse”.

Miks ikkagi Aafrika, Aasia ja Ladina-Ameerika misjonärid „päästavad hingesid” kristlikes Euroopa ja Põhja-Ameerika maades?

Kes keda päästab?

Rohkem kui nelja sajandi jooksul suundus terve rida Euroopa pühendunud misjonäre kolonistide kannul järjest laienenud koloniaalvaldustele Aafrikas, Aasias, Lõuna-Ameerikas ja Vaikse ookeani saartel. Nende eesmärgiks oli viia oma usku nende maade niinimetatud paganatele. Aja jooksul väidetavalt kristlikel printsiipidel rajatud Ameerika kolooniad ühinesid ning hakkasid ise tegema misjonitööd kõikjal maailmas, saades nii viimaks veelgi aktiivsemateks kui Euroopa misjonärid. Praeguseks on asjade kulg võtnud uue suuna.

 „[Nimikristluse] kese paikneb nüüd mujal,” sõnab Andrew Walls, kes on väljaspool läänemaailma toimiva kristluse uurimiskeskuse rajaja. Aastal 1900 oli 80 protsenti neist, kes nimetasid end kristlasteks, kas eurooplased või põhja-ameeriklased. Tänapäeval elab aga 60 protsenti kristlastest Aafrikas, Aasias ja Ladina-Ameerikas. Üks hiljutine pressiteade ütleb: „Euroopa katoliku kirikud püsivad Filipiinidelt ja Indiast tulnud preestrite najal” ja „iga kuues preester Ameerika katoliku koguduses on nüüd pärit välismaalt”. Aafrika protestandid Hollandis, kes on enamasti pärit Ghanast, peavad ennast „misjonikirikuks ilmalikul mandril”. Ja Brasiilia evangelistid kuulutavad nüüd usku Inglismaa eri paigus. Ühe artikli autor täheldab: „Kristlikus misjonis on nüüd toimunud suunamuutus.”

Ähvardav vastasseis

Ilmalikustunud Euroopa ja Põhja-Ameerika vajavad tõepoolest misjonäre. „Šotimaal käib regulaarselt kirikus vähem kui 10 protsenti kristlasi,” märgib üks uudisteajakiri. Veel väiksem on see näitaja Prantsusmaal ja Saksamaal. Uurimistulemuste järgi „umbes 40 protsenti ameeriklastest ja 20 protsenti kanadalastest väidab, et nad käivad korrapäraselt kirikus”, märgib üks teine pressiraport. Vastupidi sellele käib Filipiinidel kirikus ligi 70 protsenti elanikkonnast ja samasugune on see näitaja teistes arengumaades.

Mis veelgi tähendusrikkam, lõunapoolkera kirikuskäijad paistavad rohkem traditsioone järgivat kui põhjapoolkera omad. Näiteks kui küsitletakse Ameerika Ühendriikide ja Euroopa katoliiklasi, väljendavad nad järjest kasvavat umbusaldust vaimulike autoriteedi vastu ning soovivad rohkem arvestamist ilmikutega ja naiste võrdõiguslikkust. Lõunapoolkera katoliiklased aga hoiavad nendes küsimustes ülekaalukalt kinni kiriku traditsioonilistest seisukohtadest. Kuna kiriku toetajaskonna enamus nihkub järjest rohkem lõuna poole, on alus tulevaseks vastasseisuks juba rajatud. Ajaloolane ja usuõpetlane Philip Jenkins ennustab: „On vägagi tõenäoline, et kümne või paarikümne aasta pärast ei pea kumbki neist kahest kristluse leerist oma ametivendi täiesti kristlikeks.”

Selliste suundumuste taustal on Wallsi sõnul tähtis küsida, „kuidas Aafrika, Aasia, Ladina-Ameerika, Põhja-Ameerika ja Euroopa kristlased saavad hakkama ühes ja samas kirikus ning väljendada usutavalt sama usku”. Mida sellele vastata? Kas kirikud jäävad püsima selles killustatud maailmas? Mis on tõelise kristliku ühtsuse alus? Järgmine artikkel vastab sellele Pühakirja põhjal ning annab selged tõendid, et ühtne kristlik vennaskond juba tegutseb ülemaailmselt.

[Pilt lk 4]

See endine kirik on nüüd muusikakohvik

[Allikaviide]

AP Photo/Nancy Palmieri