Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Tõeline kristlus on tugev ja tegus

Tõeline kristlus on tugev ja tegus

Tõeline kristlus on tugev ja tegus

JEESUS KRISTUSE teenistus avaldas esimese sajandi maailmale jõulist mõju. Tema sõnum elustas, valgustas ja innustas inimesi hämmastaval viisil. Paljusid, kes kuulsid teda kõnelemas, puudutasid tema sõnad sügavalt (Matteuse 7:28, 29).

Jeesus keeldus kartmatult ennast sidumast oma aja vaimulike ja poliitiliste süsteemidega, kuid ta oli ligipääsetav lihtsatele inimestele (Matteuse 11:25–30). Ta tunnustas avalikult, kui suur on kurjade vaimude mõju maa peal, ning tõendas, et Jumal on andnud talle väe nende üle (Matteuse 4:2–11, 24; Johannese 14:30). Jeesus näitas oskuslikult, et kannatused eksisteerivad patu tõttu, ning osutas armastavalt sellele, et Jumala Kuningriik toob püsiva kergenduse (Markuse 2:1–12; Luuka 11:2, 17–23). Ta kõrvaldas loori, mis oli varjanud pikka aega tema Isa tõelist isiksust, ning tegi Jumala nime teatavaks kõigile, kes soovisid Temaga lähedaseks saada (Johannese 17:6, 26).

Pole seega üllatav, et hoolimata tema jüngrite vastu suunatud ägedast usulisest ja poliitilisest tagakiusamisest levis tema jõuline sõnum kiiresti. Vaid 30 aastaga moodustati aktiivsed kristlikud kogudused Aafrikas, Aasias ja Euroopas (Koloslastele 1:23). Jeesuse lihtsad tõed valgustasid alandlike ja õiglaste inimeste südant kogu Rooma impeeriumis (Efeslastele 1:17, 18).

Kuidas aga said kõik need uued jüngrid, kellel oli täiesti erisugune majanduslik, kultuuriline, keeleline ja usuline taust, tulla kokku tõeliselt ühtses „ühes usus”, nagu apostel Paulus seda nimetas? (Efeslastele 4:5.) Mis aitas neil ühtviisi rääkida ning teistest mitte lahku lüüa? (1. Korintlastele 1:10.) Pidades silmas tänapäeva nimikristlaste hulgas valitsevaid erimeelsusi, tasuks uurida, mida siis Jeesus õigupoolest õpetas.

Kristliku ühtsuse alus

Jeesus tõi kohtus Pontius Pilaatuse ees seistes välja kristliku ühtsuse aluse. Ta ütles: „Ma olen selleks sündinud ja selleks tulnud maailma, et ma tõele tunnistust annaksin. Kes tõe seest on, see kuuleb minu häält!” (Johannese 18:37). Seega on Jeesuse õpetuste ja kogu Jumala inspireeritud Sõna Piibli tunnustamisel võimas ühendav mõju Kristuse tõelistele jüngritele (1. Korintlastele 4:6; 2. Timoteosele 3:16, 17).

Loomulikult võis ka Jeesuse jüngritel aeg-ajalt tekkida siiraid küsimusi või eriarvamusi. Kust nad pidid abi saama? Jeesus selgitas: „Kui tema, tõe Vaim, tuleb, siis ta juhatab teid kõigesse tõesse, sest tema ei räägi iseenesest, vaid mida ta kuuleb, seda ta räägib ja tulevasi asju ta kuulutab teile” (Johannese 16:12, 13). Seega pidi Jumala püha vaim aitama Jeesuse tõelistel jüngritel mõista tõde, mida Jumal järk-järgult avaldab. See vaim pidi jüngrites esile tooma ka vaimu vilja, näiteks armastuse, rõõmu ja rahu – omadused, mis edendavad ühtsust (Apostlite teod 15:28; Galaatlastele 5:22, 23).

Jeesus ei jätnud oma jüngrite seas mingit võimalust teisitiarvamisteks ega kildkondadeks. Samuti ei andnud ta neile voli jumalikke tõdesid ise tõlgendada, et kohandada neid inimeste kultuuriliste või usuliste traditsioonidega. Oma viimasel ööl ta hoopis palvetas kogu hingest: „Ma ei palu mitte üksnes nende eest, vaid ka nende eest, kes nende sõna kaudu usuvad minusse, et nemad kõik oleksid üks, nõnda nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki meis oleksid ja maailm usuks, et sa mind oled läkitanud” (Johannese 17:20, 21). Tõeline ühtsus vaimus ja tões pidi kristliku koguduse rajamise algusest peale kuni meie ajani selgelt eristama Kristuse jüngreid (Johannese 4:23, 24). Siiski on tänapäeva kirikud pigem jagunenud kui ühtsed. Miks on see nii?

Miks kirikud on jagunenud?

On ilmselge, et tänapäeval end kristlasteks nimetavate inimeste uskumuste ja tavade tohutu mitmekesisuse põhjus on see, et nad ei järgi Jeesuse õpetusi. Üks ajakirjanik täheldas: „Nagu minevikus, nii tunnustavad ka tänapäeva uued kristlased Piiblist seda, mis sobib nende vajadustega, ja ignoreerivad seda, mis pole kooskõlas nende endi uskumustega.” Just sellist suundumust ennustasid ka Jeesus ja tema apostlid.

Näiteks kirjutas apostel Paulus Jumalalt saadud inspiratsiooni all teisele ülevaatajale Timoteosele: „Tuleb aeg, et nad tervet õpetust ei taha sallida, vaid enestele otsivad õpetajaid iseeneste himude järgi, sedamööda kuidas nende kõrvad sügelevad, ja käänavad kõrvad ära tõest ning pöörduvad tühjade juttude poole.” Kas kõik kristlased lasevad end eksitada? Seda mitte. Paulus jätkas: „Aga sina ole igapidi kaine, kannata kurja, tee evangeeliumikuulutaja tööd, täida oma ametit õieti.” (2. Timoteosele 4:3–5; Luuka 21:8; Apostlite teod 20:29, 30; 2. Peetruse 2:1–3). Timoteos ja teised ustavad kristlased järgisid seda Jumala inspireeritud nõuannet.

Tõelised kristlased on siiani ühtsed

Nagu Timoteos, nii säilitavad ka tõelised kristlased tänapäeval kaine mõistuse, hoidudes inimlike targutuste eest ja tunnustades oma uskumuste alusena vaid Pühakirja autoriteeti (Koloslastele 2:8; 1. Johannese 4:1). Järgides esimese sajandi kristlasi, tegutsevad Jehoova tunnistajad praegu rohkem kui 230 maal, rääkides kõikjal Jeesuse algset sõnumit, head sõnumit Jumala Kuningriigist. Vaadelgem nelja olulist viisi, millest ilmneb, et nad jäljendavad ühtselt Jeesust ja elavad kooskõlas kristlike põhimõtetega.

Nende uskumused põhinevad Jumala Sõnal. (Johannese 17:17.) Üks Belgia preester kirjutas: „Üks asi, mida võime neilt [Jehoova tunnistajatelt] õppida, on nende valmidus võtta kuulda Jumala Sõna ja julgus rääkida selle sõnumit teistele.”

Nad peavad Jumala Kuningriiki maailma probleemide lahenduseks. (Luuka 8:1.) Colombias Barranquillas rääkis üks Jehoova tunnistaja ühe poliitilise liikumise innuka toetaja Antonioga. Tunnistaja ei asunud ei tema poolele ega toetanud ka ühtegi teist poliitilist ideoloogiat. Selle asemel pakkus ta Antoniole ja tema õele võimalust uurida tasuta Piiblit. Peatselt mõistis Antonio, et Jumala Kuningriik on tõesti ainus lahendus nii Colombia kui kogu maailma vaestele.

Nad austavad Jumala nime. (Matteuse 6:9.) Kui Jehoova tunnistajad kohtusid esimest korda siira katoliiklase Mariaga, kes elab Austraalias, lasi ta näidata endale Piiblist Jumala nime. Kuidas see talle mõjus? „Kui nägin esimest korda Piiblis Jumala nime, siis ma nutsin. Olin nii liigutatud mõttest, et võin teada ja kasutada Jumala isikunime.” Maria jätkas Piibli uurimist ja esimest korda elus õppis ta tundma Jehoova omadusi ning sai luua temaga püsivad suhted.

Neid ühendab armastus. (Johannese 13:34, 35.) Kanada ajalehe „The Ladysmith-Chemainus Chronicle” toimetaja kommenteeris: „Hoolimata sellest, mis usku me oleme, kui me üldse usklikud oleme, tuleb meil kiita 4500 Jehoova tunnistajat, kes töötasid möödunud pooleteise nädala jooksul Cassidys ööpäevad läbi ja ehitasid 2300 ruutmeetrise pindalaga kokkutulekusaali ... Selline rõõmsameelne töötamine ilma vaidluste, erimeelsuste ja auahnuseta on tõelise kristluse tunnusmärk.”

Mida siis näitavad tõendid? Samal ajal kui ristiusu teoloogid, misjonärid ja kirikuskäijad võitlevad oma kirikutes üha suureneva kriisiga, on tõeline kristlus tugev ja tegus. Tõepoolest, tõelised kristlased teenivad Jumalat, kuulutades ja õpetades Jumala Sõna (Matteuse 24:14; 28:19, 20). Kui kuulud nende hulka, kes „ohkavad ja ägavad” praegu toimuvate jäleduste pärast, ning kui sind häirib ristiusu kirikute killustatus, siis kutsume sind Jehoova tunnistajate hulka, et ühtselt ja kristlikult teenida ainsat tõelist Jumalat Jehoovat (Hesekiel 9:4; Jesaja 2:2–4).