Ustav sulane läbib katse!
Ustav sulane läbib katse!
„Aeg on kohtul alata Jumala kojast.” (1. PEETRUSE 4:17)
1. Mida Jeesus leidis, kui ta sulast läbi katsus?
NELIPÜHAL aastal 33 m.a.j määras Jeesus ühe „sulase” oma „perele” õigel ajal rooga andma. Aastal 1914 sai Jeesus kuningavõimu ja varsti alustas ta selle sulase läbikatsumist. Ta leidis, et enamalt jaolt oli see sulane „ustav ja mõistlik”. Seepärast määras Jeesus ta „kogu oma vara” üle (Matteuse 24:45–47). Ent oli ka üks halb sulane, kes polnud ei ustav ega ka mõistlik.
„Halb sulane”
2., 3. Kelle hulgast tuli „halb sulane” ja kuidas ta selliseks muutus?
2 Jeesus rääkis halvast sulasest kohe pärast seda, kui ta oli kõnelnud „ustavast ja mõistlikust sulasest”. Ta ütles: „Kui see halb sulane mõtleb oma südames: mu isand viibib tulles! ja hakkab lööma oma kaassulaseid, joomaritega sööma ja jooma, siis selle sulase isand tuleb päeval, mil ta teda ei oota, ja tunnil, mil ta ei tea arvata, ja raiub ta pooleks ja annab temale osa silmakirjatsejatega; seal on ulumine ja hammaste kiristamine” (Matteuse 24:48–51). Väljend „see halb sulane” viib meie mõtted Jeesuse eelnevatele sõnadele ustavast ja mõistlikust sulasest. Tõepoolest, „halb sulane” tuli ustava sulase liikmete hulgast. * Kuidas?
3 Enne aastat 1914 olid paljudel ustava sulaseklassi liikmetel suured lootused, et just sel aastal saavad nad taevasse oma Peigmehe juurde. Kuid nende lootused ei täitunud. Seepärast ja ka mõningatel muudel põhjustel paljud pettusid ja osad isegi kibestusid. Mõned hakkasid oma endisi vendi sõnadega „lööma” ja tegid koostööd „joomaritega” ehk ristiusu religioonidega (Jesaja 28:1–3; 32:6).
4. Mida võttis Jeesus ette „halva sulasega” ja kõigi teistega, kes on sellist vaimu ilmutanud?
4 Nendest endistest kristlastest saigi lõpuks „halb sulane”, keda Jeesus rängalt karistas. Mida Jeesus nendega tegi? Ta hülgas nad, mistõttu nad kaotasid oma taevase lootuse. Neid ei hävitatud aga otsekohe. Kõigepealt pidid nad ulguma ja hambaid kiristama väljaspool kristlikku kogudust „kõige äärmisemas pimeduses” (Matteuse 8:12). Alates sellest ajast on ka mõned teised võitud kristlased sellist halba vaimu ilmutanud, näidates sellega, et nad kuuluvad „halva sulase” hulka. Niisamuti pole ka mõned „teised lambad” jäänud ustavaks (Johannese 10:16). Kõik sellised Kristuse vastased on vaimses pimeduses.
5. Mille poolest erines „ustava ja mõistliku sulase” suhtumine „halva sulase” omast?
5 Ent „ustaval ja mõistlikul sulasel” oli samasuguseid katseid kui „halval sulasel”. Ustava sulaseklassi liikmed aga ei kibestunud, vaid lasid end parandada (2. Korintlastele 13:11). Nad hakkasid Jehoovat ja oma vendi veelgi tugevamalt armastama. Selle tulemusena on nad neil rahutuil „viimseil päevil” olnud „tõe sambaks ja alustoeks” (1. Timoteosele 3:15; 2. Timoteosele 3:1).
Mõistlikud ja rumalad neitsid
6. a) Millise näite tõi Jeesus ustava sulaseklassi mõistlikkuse kohta? b) Millist sõnumit võitud kristlased enne aastat 1914 kuulutasid?
6 Pärast seda kui Jeesus oli rääkinud „halvast sulasest”, jutustas ta kaks tähendamissõna, et näidata, miks mõned võitud kristlased osutuvad ustavaks ja mõistlikuks, kuid teised mitte. * Mõistlikkuse kohta tõi ta järgmise näite: „Taevariik [on] kümne neitsi sarnane, kes võtsid oma lambid ja läksid välja peigmehele vastu. Viis neist olid rumalad ja viis mõistlikud. Rumalad võtsid küll lambid, aga ei võtnud õli enesega. Aga mõistlikud võtsid õli astjatesse ühes oma lampidega” (Matteuse 25:1–4). Kümme neitsit kujutavad võitud kristlasi enne aastat 1914. Nad arvestasid välja, et peigmees Jeesus Kristus peaks ilmuma üsna pea. Seepärast nad „läksid välja”, et temaga kohtuda. Nad kuulutasid julgelt, et aastal 1914 lõppevad „paganate ajad” (Luuka 21:24).
7. Millal ja miks võitud kristlased otsekui „uinusid”?
7 Neil oli õigus. Paganate ajad tõesti lõppesid aastal 1914 ja Jeesus Kristuse juhtimisel hakkas tegutsema Jumala Kuningriik. Kuid see asus taevas ja oli nähtamatu. Maa peal hakkas inimkond kogema ennustatud hädasid (Ilmutuse 12:10, 12). Järgnes läbikatsumine. Võitud kristlased ei saanud olukorrast päris õigesti aru ja nad arvasid, et ’peigmees viibib’. Nad olid segaduses ja kogesid maailma vaenulikkust, mistõttu nad tegid järjest vähem avalikku kuulutustööd, nii et see jäi peaaegu soiku. Nagu neitsid tähendamissõnas, jäid ka nemad vaimselt „uniseks ja uinusid magama”, nagu oli juhtunud ustavusetute kristlastega pärast Jeesuse apostlite surma (Matteuse 25:5; Ilmutuse 11:7, 8; 12:17).
8. Miks hüüti: „Ennäe, peigmees!” ja mida pidid võitud kristlased siis tegema?
8 Aastal 1919 juhtus aga midagi ootamatut. Piibel ütleb: „Keskööl kuuldi häält: ennäe, peigmees! Minge vastu! Siis tõusid kõik need neitsid üles ja valmistasid oma lambid” (Matteuse 25:6, 7). Kõige lootusetumal hetkel tuli üleskutse hakata tegutsema! Aastal 1918 oli „lepingu ingel” Jeesus Kristus tulnud Jehoova vaimsesse templisse, et Jumala kogudus läbi katsuda ja puhastada (Malakia 3:1). Võitud kristlastel oli vaja välja minna ja kohtuda temaga selle templi maises õues. Nende jaoks oli see aeg, mil oma valgusel paista lasta (Jesaja 60:1; Filiplastele 2:14, 15).
9., 10. Kuidas osutusid mõned kristlased aastal 1919 mõistlikeks, teised aga rumalateks?
9 Mis aga juhtus? Tähendamissõnast selgub, et mõnel neitsil tekkis raskusi. Jeesus jätkas: „Rumalad ütlesid mõistlikele: andke meile oma õlist, sest meie lambid kustuvad!” (Matteuse 25:8). Ilma õlita ei anna lambid valgust. Lambiõli kujutab seega Jumala Sõna tõde ja püha vaimu, mis võimaldavad tõelistel kummardajatel olla valgusekandjad (Laul 119:130; Taaniel 5:14). Enne 1919. aastat püüdsid mõistlikud võitud kristlased hoolega aru saada, mis on Jumala tahe nende suhtes, ehkki nad olid ajutiselt nõrgad. Kui tuli kutse oma valgusel paista lasta, olid nad selleks valmis (2. Timoteosele 4:2; Heebrealastele 10:24, 25).
10 Mõned võitud polnud aga valmistunud ohvreid tooma ja pingutama, ehkki neil oli suur soov olla koos Peigmehega. Kui tuli aeg head sõnumit innukalt kuulutama hakata, polnud nad valmis (Matteuse 24:14). Nad isegi püüdsid tagasi hoida oma innukaid kaaslasi, otsekui küsides neilt endale õli. Mida mõistlikud neitsid Jeesuse tähendamissõnas selle peale kostsid? Nad ütlesid: „Ei ilmaski, sellest ei jätku meile ja teile; vaid minge pigemini kaupmeeste juurde ja ostke endile!” (Matteuse 25:9). Lojaalsed võitud kristlased keeldusid aastal 1919 tegemast ükskõik mida, mis oleks kahandanud nende võimet valgusel paista lasta. Seega nad läbisid katse.
11. Mis juhtus rumalate neitsidega?
11 Jeesus lõpetab oma loo: „Kui [rumalad neitsid] läksid ostma, tuli peigmees, ja kes olid valmis, läksid temaga pulma. Ja uks suleti. Pärast tulid ka teised neitsid ja ütlesid: Issand, Issand, ava meile! Aga tema vastas ning ütles: „Tõesti ma ütlen teile, ma ei tunne teid!” ” (Matteuse 25:10–12). Tõepoolest, mõned ei olnud Peigmehe saabumiseks valmistunud. Seega ei läbinud nad katset ja kaotasid võimaluse minna taevasele pulmapeole. Kui kurb!
Tähendamissõna talentidest
12. a) Millise loo rääkis Jeesus ustavuse kohta? b) Keda kujutas inimene, kes läks „võõrale maale”?
12 Kui Jeesus oli rääkinud mõistlikkusest, tõi ta näite ka ustavuse kohta. Ta ütles: „See on nõnda, nagu üks inimene võõrale maale minnes kutsus oma sulased ja usaldas nende kätte oma vara. Ühele ta andis viis talenti, teisele kaks ja kolmandale ühe, igaühele tema jõudu mööda, ja läks võõrale maale” (Matteuse 25:14, 15). Inimene selles tähendamissõnas on Jeesus ise, kes läks „võõrale maale” aastal 33 m.a.j, mil ta äratati üles taevasse. Ent enne taevaminekut andis ta oma vara ustavate jüngrite kätte. Kuidas?
13. Kuidas valmistas Jeesus ette suure tegevuspõllu ja volitas oma sulaseid „kauplema”?
13 Jeesus valmistas oma maise teenistuse ajal ette laialdase tegevuspõllu, kuulutades head sõnumit Kuningriigist kogu Iisraelis (Matteuse 9:35–38). Enne „võõrale maale” minekut usaldas ta selle tegevuspõllu oma ustavatele jüngritele, öeldes: „Minge siis ja tehke jüngriteks kõik rahvad, neid ristides Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja neid õpetades pidama kõike, mida mina teid olen käskinud” (Matteuse 28:18–20). Nende sõnadega volitas Jeesus sulaseid ’igaüht oma jõudu mööda’ kuni enda tagasitulekuni „kauplema”.
14. Miks ei oodatud kõigilt sulastelt samal määral „kauplemist”?
14 Väljend „igaühele tema jõudu mööda” viitab sellele, et kõigil esimese sajandi kristlastel polnud võrdseid tingimusi või võimalusi. Mõnel, näiteks Paulusel ja Timoteosel, oli võimalik täiel määral kuulutus- ja õpetustöös osaleda. Mõningate teiste jüngrite tegutsemisvabadus oli aga oluliselt piiratum. Kristlaste seas oli orje, haigeid, eakaid või perekondlike kohustustega inimesi. Muidugi olid mõned ülesanded koguduses sellised, mida kõigil polnudki võimalik täita. Võitud naised ja ka mõned võitud mehed ei õpetanud koguduses (1. Korintlastele 14:34; 1. Timoteosele 3:1; Jakoobuse 3:1). Ent kõik võitud kristlased, nii mehed kui ka naised, pidid oma olukorrast hoolimata „kauplema” – oma võimaluste ja olude kohaselt kristlikus teenistuses osalema. Tänapäeva kristlased teevad sedasama.
Läbikatsumine algab
15., 16. a) Millal saabus aeg aru nõuda? b) Milliseid uusi võimalusi „kauplemiseks” anti ustavatele võitutele?
15 Tähendamissõna jätkub: „Pika aja pärast tuli nende sulaste isand tagasi ja hakkas nendega aru pidama” (Matteuse 25:19). Aastal 1914 algas Kristus Jeesuse kuninglik juuresolek – kui mõelda tagasi aastale 33, siis oli see tõepoolest „pika aja pärast”. Kolm ja pool aastat hiljem, aastal 1918, läks Jeesus Jumala vaimsesse templisse ja viis täide Peetruse sõnad: „Aeg on kohtul alata Jumala kojast” (1. Peetruse 4:17; Malakia 3:1). Käes oli aeg aru nõuda.
16 Mida olid sulased ehk Jeesuse võitud vennad Kuninga „talentidega” teinud? 33. aastast edasi kuni aastani 1914 olid paljud innukalt tegelenud Jeesuse antud „kauplemistööga” (Matteuse 25:16). Isegi Esimese maailmasõja ajal näitasid nad, et neil on tugev soov Jeesust teenida. Nüüd oli sobiv aeg anda ustavatele kristlastele uusi võimalusi „kauplemiseks”. Alanud oli selle süsteemi lõpuaeg. Head sõnumit tuli kuulutada üle kogu maailma. „Maa lõikus” tuli koristada (Ilmutuse 14:6, 7, 14–16). Nisuklassi viimased liikmed tuli üles otsida ja teistest lammastest koosnev „suur hulk rahvast” kokku koguda (Ilmutuse 7:9; Matteuse 13:24–30).
17. Kuidas läksid ustavad võitud kristlased „oma Issanda rõõmusse”?
17 Lõikusaeg on rõõmuaeg (Laul 126:6). Seepärast on sobiv, et kui aastal 1919 andis Jeesus oma ustavatele võitud vendadele suurema vastutuse, ütles ta: „Sa oled pisku üle ustav olnud, ma panen sind palju üle; mine oma Issanda rõõmusse!” (Matteuse 25:21, 23, meie kursiiv). Me ei suuda kujutleda rõõmu, mida Jeesus tundis siis, kui temast sai Jumala Kuningriigi Kuningas (Laul 45:2, 3, 7, 8). Ustav sulaseklass tunneb samuti sellest rõõmu, esindades Kuningat ja suurendades maa peal tema varasid (2. Korintlastele 5:20). Nende rõõm ilmneb Jesaja 61:10 prohvetlikes sõnades: „Mina rõõmutsen väga Jehoovas, mu hing ilutseb mu Jumalas, sest ta on mind riietanud päästeriietega.”
18. Miks mõned ei läbinud katset ja mis neist sai?
18 Mõned kahjuks ei läbinud katset. Piibel ütleb: „Siis astus esile ka see, kes oli saanud ühe talendi, ja ütles: „Isand, ma teadsin, et sa oled kalk inimene. Sa lõikad, kuhu sa ei ole külvanud, ja kogud sealt, kuhu sa ei ole puistanud. Ja ma kartsin ning läksin ja matsin su talendi maha. Vaata, siin on su oma!” ” (Matteuse 25:24, 25). Samamoodi ei osalenud mõned võitud kristlased „kauplemises”. Enne 1914. aastat ei jaganud nad oma lootust innukalt teistega ja nad ei tahtnud selle tööga algust teha ka aastal 1919. Mida Jeesus sellise jultumuse peale tegi? Ta võttis ära kõik nende eesõigused. Nad visati „kõige äärmisemasse pimedusse; seal on ulumine ja hammaste kiristamine” (Matteuse 25:28, 30).
Läbikatsumine jätkub
19. Kuidas läbikatsumine jätkub ja mida on kõik võitud kristlased otsustanud teha?
19 Enamik neist, kellest pidid lõpuajal saama Jeesuse võitud sulased, ei olnud muidugi veel Jehoova teenijad sel ajal, kui Jeesus aastal 1918 läbikatsumist alustas. Kas nad jäidki siis läbi katsumata? Kindlasti mitte. Aastatel 1918 ja 1919 läbikatsumine alles algas ning sel ajal ustav ja mõistlik sulane läbis selle katse klassina. Üksikuid võitud kristlasi aga katsutakse läbi seni, kuni nad on lõplikult pitseriga kinnitatud (Ilmutuse 7:1–3). Võitud kristlikud vennad mõistavad seda ja seepärast on nad otsustanud ustavalt „kaubelda”. Nad on otsustanud olla mõistlikud ja hoiavad varuks rohkesti õli, et nende valgus võiks eredalt särada. Nad teavad, et kui nad elu lõpuni ustavaks jäävad, võtab Jeesus nad vastu taevasesse elupaika (Matteuse 24:13; Johannese 14:2–4; 1. Korintlastele 15:50, 51).
20. a) Mida teised lambad tänapäeval otsusekindlalt teevad? b) Mis on võitud kristlastel selgelt meeles?
20 Teistest lammastest koosnev suur rahvahulk jäljendab oma võitud vendi. Nad teavad, et Jumala eesmärkide mõistmisega kaasneb suur vastutus (Hesekiel 3:17–21). Jehoova Sõna ja püha vaimu abil hoiavad ka nemad oma õlivarud rikkalikud, uurides Piiblit ja käies kristlikel koosolekutel. Nad lasevad oma valgusel särada, osaledes kuulutus- ja õpetustöös ning „kaubeldes” sel viisil koos võitud vendadega. Ent võitud kristlastel on selgelt meeles, et talendid anti just nende kätte. Nemad peavad andma aru selle kohta, kuidas Jeesuse varaga on maa peal ümber käidud. Võituid on küll arvuliselt vähe, kuid nad ei saa lükata oma kohustusi suure rahvahulga peale. Seda teades jätkab „ustav ja mõistlik sulane” Kuninga „kauplemistöö” juhtimist, olles tänulik suure rahvahulga pühendunud liikmete abi eest. Need omakorda tunnustavad oma võitud vendade vastutust ja peavad auks nende ülevaatamise all teenida.
21. Milline manitsus on mõeldud kõigile kristlastele alates enne aastat 1919 kuni praeguse ajani?
21 Seega, ehkki need kaks tähendamissõna heidavad valgust 1919. aasta paiku toimunud sündmustele, käivad need põhimõtteliselt kõigi kogu lõpuajal elavate tõeliste kristlaste kohta. Kuigi Jeesuse manitsus, mille ta andis tähendamissõnas kümnest neitsist, oli mõeldud eelkõige võitud kristlastele enne aastat 1919, käib see kuni praeguse ajani iga kristlase kohta. Võtkem siis kõik südamesse Jeesuse sõnad: „Valvake, sest te ei tea päeva ega tundi!” (Matteuse 25:13).
[Allmärkused]
^ lõik 2 Samamoodi tuli pärast apostlite surma võitud kristlike vanemate hulgast „hirmsaid hunte” (Apostlite teod 20:29, 30).
^ lõik 6 Seda Jeesuse tähendamissõna on selgitatud ka raamatus „Ülemaailmne julgeolek „Rahuvürsti” alluvuses” („Worldwide Security Under the „Prince of Peace” ”), mille on välja andnud Jehoova tunnistajad (ptk 5 ja 6).
Kas sa oskad selgitada?
• Millal Jeesus oma järelkäijad läbi katsus ja mida ta leidis?
• Miks arendasid mõned võitud kristlased „halva sulase” vaimu?
• Kuidas me saame näidata, et oleme vaimses mõttes mõistlikud?
• Kuidas me saame Jeesuse ustavaid võitud vendi jäljendades „kauplemist” jätkata?
[Küsimused]
[Kast lk 16]
MILLAL JEESUS TULEB?
Matteuse 24. ja 25. peatükis Jeesus „tuleb” mitmel erineval moel. Tal pole vaja „tulemiseks” sõna otseses mõttes oma asukohta muuta. Ta „tuleb” hoopis sel viisil, et pöörab tähelepanu inimkonnale või oma järelkäijatele, ja seda tihti seoses kohtumõistmisega. Seega aastal 1914 ta „tuli”, et alustada oma juuresolekut troonileseatud Kuningana (Matteuse 16:28; 17:1; Apostlite teod 1:11). Aastal 1918 ta „tuli” kui „lepingu ingel” ja hakkas kohut mõistma nende üle, kes väitsid, et nad teenivad Jehoovat (Malakia 3:1–3; 1. Peetruse 4:17). Harmagedoonis ta „tuleb”, et viia täide hukkamõistev kohtuotsus Jehoova vaenlaste üle (Ilmutuse 19:11–16).
See „tulemine”, millest räägitakse kirjakohtades Matteuse 24:29–44 ja 25:31–46, toimub „suure viletsuse” ajal (Ilmutuse 7:14). Ent „tulemine”, mida mainitakse mitu korda tekstis Matteuse 24:45–25:30, on seotud aastal 1918 alanud kohtumõistmisega tema väidetavate jüngrite üle. Pole loogiline öelda näiteks seda, et tasumine ustavale sulasele ning kohtumõistmine rumalate neitside ja laisa sulase üle, kes peitis ära Isanda talendi, toimuvad siis, kui Jeesus „tuleb” suure viletsuse ajal. See viitaks otsekui sellele, et sel ajal leidub veel palju ustavusetuid võituid, keda on vaja asendada. Ent Ilmutuse 7:3 annab teada, et suure viletsuse alguseks on kõik Kristuse võitud sulased pitseriga jäädavalt kinnitatud.
[Pilt lk 14]
„Halb sulane” ei kogenud aastal 1919 mingeid õnnistusi
[Pilt lk 15]
Targad neitsid olid peigmehe saabudes valmis
[Pilt lk 17]
Ustavad sulased olid „kaubelnud”, laisk sulane aga mitte
[Pildid lk 18]
Võitud kristlased ja suur rahvahulk lasevad aina oma valgusel särada