Eehud murrab rõhuja ikke

SEE tõestisündinud lugu, mis toimus umbes 3000 aastat tagasi, räägib vaprusest ja sõjakavalusest. Pühakirja jutustus algab sõnadega: „Iisraeli lapsed tegid jälle, mis kuri oli Jehoova silmis, ja Jehoova julgustas Moabi kuningat Eglonit Iisraeli vastu, sellepärast et nad olid teinud kurja Jehoova silmis. Ja tema kogus enese juurde ammonlased ja amalekid ja läks ning lõi Iisraeli, ja nad vallutasid Palmidelinna. Ja Iisraeli lapsed orjasid Moabi kuningat Eglonit kaheksateist aastat” (Kohtumõistjate 3:12–14).

Moabiitide maa-ala asus ida pool Jordani jõge ja Surnumerd. Kuid nad olid tulnud üle jõe ja vallutanud Palmidelinna ehk Jeeriko ümbruse ning alistanud iisraellased (5. Moosese 34:3). Moabi kuningas Eglon, „väga paks mees”, oli ligi kakskümmend aastat nõudnud iisraellastelt koormavat ja alandavat andamit (Kohtumõistjate 3:17). Seesama andami nõudmine avas aga iisraellastele lõpuks võimaluse türanni kõrvaldamiseks.

Ülestähenduses öeldakse: „Iisraeli lapsed kisendasid Jehoova poole ja Jehoova tõstis neile päästjaks Eehudi, Geera poja, benjaminlase, vasakukäelise mehe. ... Iisraeli lapsed saatsid temaga anni Moabi kuningale Eglonile” (Kohtumõistjate 3:15). Jehoova korraldas nii, et andami viijaks valitaks Eehud. Kas Eehud oli ka varem seda kohust täitnud, jutustuses ei öelda. Kuid see, kuidas Eehud kuningaga kohtumiseks valmistus, ja tema taktika annavad mõista, et talle võis Egloni palee mingil määral tuttav olla ja ta võis aimata, mis teda seal ees ootab. Kõige selle juures oli Eehudi vasakukäelisus väga oluline.

Kas vigane mees või sõdur?

Heebrea keeles tähendab väljend „vasakukäeline” sõna-sõnalt ’parem käsi kinni pandud, vigane või seotud’. Kas see tähendab, et Eehudil oli mingi puue, näiteks moondunud parem käsi? Mõtle, mida Piibel ütleb Benjamini suguharu „seitsmesaja valitud mehe” kohta, kes olid vasakukäelised. „Kõik need lingutasid kivi karvapealt ega eksinud mitte,” teatab Kohtumõistjate 20:16. Tõenäoliselt valiti nad välja oma lahinguoskuste pärast. Mõne piibliõpetlase väitel tähendab „vasakukäeline” inimest, „kes kasutas vasakut kätt sama hästi kui paremat” (Kohtumõistjate 3:15, Douay Version).

Benjamini suguharu oli tegelikult vasakukäeliste meeste poolest kuulus. 1. Ajaraamat 12:1, 2 räägib benjaminlastest kui kangelastest, kes Taavetit sõjas aitasid, „olles ammuga relvastatud, osavad parema ja vasaku käega kive lingutama ja nooli ambuma”. Üks teatmeteos sõnab, et niisugune oskus võidi saavutada, kui „seoti  väikestel lastel parem käsi kinni ... ja arendati vasaku käe osavust”. Harilikult olid Iisraeli vaenlased saanud väljaõppe võitluseks paremakäeliste sõjameestega. Niisiis, kui vaenlane kohtas ootamatult vasakukäelist sõdurit, ei olnud tal oma väljaõppest suurt kasu.

„Saladus” kuningale

Kõigepealt valmistas Eehud „enesele kahe teraga mõõga”, mis oli küllalt lühike riiete alla peitmiseks. Arvatavasti ta oletas, et teda võidakse läbi otsida. Tavaliselt kanti mõõka vasakul pool, kust paremakäeline sai selle kiiresti välja tõmmata. Vasakukäelisena peitis Eehud mõõga „riiete alla oma paremale puusale”, kust kuninga valvurid seda tõenäoliselt otsima ei hakka. Niisiis, ilma takistusteta „viis [ta] anni Eglonile, Moabi kuningale” (Kohtumõistjate 3:16, 17).

Esimesest vastuvõtust Egloni õukonnas ei ole teada üksikasju. Piibel ütleb lihtsalt: „Kui and oli tervenisti üle antud, siis ta [Eehud] saatis inimesed ära, kes andi olid kandnud” (Kohtumõistjate 3:18). Andnud andami kuningale, läks Eehud andami kandjatega kaasa, kuni nad jõudsid Egloni elukohast ohutusse kaugusesse. Siis pöördus ta tagasi, olles eelnevalt teised ära saatnud. Miks ta teistel minna lasi? Võib-olla olid need mehed temaga kaasa tulnud turvalisuse või üksnes etiketi pärast või olid nad vaid andami kandjad. Vahest soovis Eehud, et nad oleksid turvalises kohas, enne kui ta oma plaani hakkab teostama. Mida iganes Eehud ka ei mõelnud, läks ta tuldud teed pidi vapralt üksi tagasi.

„[Eehud] pöördus tagasi Gilgalis olevate jumalakujude juurest ning ütles: „Kuningas, mul on sulle saladus rääkida!” ” Kuidas tal õnnestus uuesti Egloni juurde pääseda, Pühakiri ei selgita. Võib-olla ei osanud valvurid midagi kahtlustada. Nad võisid arvata, et üks iisraellane ei kujuta nende isandale mingit ohtu. Vahest tekitas Eehudi üksinda tulek mulje, nagu oleks ta oma kaasmaalased reetnud. Igal juhul tahtis Eehud kuningaga omaette rääkida ja seda ta ka sai (Kohtumõistjate 3:19).

Inspireeritud jutustus jätkab: „Eehud tuli ta [Egloni] juurde, kui ta istus vilus ülakambris, mis tal omaette oli, ja Eehud ütles: „Mul on sinu jaoks Jumala sõna!” ” Eehud ei viidanud sõnalisele sõnumile Jumalalt. Ta mõtles hoopis kasutada mõõka. Kuningas, lootes võib-olla kuulda midagi oma jumalalt Kemoselt, „tõusis üles oma istmelt”. Välkkiirelt tõmbas Eehud mõõga välja ja torkas temale kõhtu. Nähtavasti ei olnud mõõgal kaitserauda ning sellepärast „läks [pidegi] tera järel sisse ja rasv embas tera”. Ning „väljaheide hakkas tulema välja” (UM) kas siis haavast või Egloni soolestiku iseenesliku tühjenemise tõttu (Kohtumõistjate 3:20–22).

Kerge pääsemine

Eehud ei raisanud aega mõõga väljavõtmise peale, vaid „läks eesruumi ja sulges ning riivistas enese järel ülakambri uksed. Ja kui ta oli väljunud, siis tulid sisse kuninga sulased ja vaatasid, ja ennäe, ülakambri uksed olid suletud! Nad ütlesid: „Küllap ta toimetab vilus kambris oma asju!” ” (Kohtumõistjate 3:23, 24).

Mis oli see „eesruum”, mille kaudu Eehud väljus? Ühe teatmeteose järgi ei ole selle heebrea sõna täpne tähendus teada. See oli ilmselt mingit laadi õhuava. Kas Eehud lukustas uksed seestpoolt ja lahkus seejärel teist teed kaudu? Või kas ta lukustas  uksed väljastpoolt võtmega, mis ta oli surnud kuningalt võtnud, ja läks siis rahulikult valvuritest mööda, nagu poleks midagi juhtunud? Pühakiri ei ütle, mis täpselt toimus. Igal juhul ei hakanud Egloni sulased algul midagi kahtlustama, kui leidsid, et uksed on lukus. Nad arvasid, et kuningas lihtsalt rahuldab oma loomulikke vajadusi.

Samal ajal kui kuninga sulased tegutsemisega viivitasid, Eehud põgenes. Seejärel kogus ta oma kaasmaalased kokku ja lausus: „Järgnege mulle, sest Jehoova annab teie vaenlased moabiidid teie kätte!” Vallutades strateegiliselt tähtsad Jordani koolmed, ei lasknud Eehudi mehed juhita jäänud moabiitidel kodumaale põgeneda. „Tol korral nad lõid maha moabiite ligi kümme tuhat meest, kõik tublid ja tugevad mehed, ja ainustki ei pääsenud. Nõnda alistati Moab sel päeval Iisraeli käe alla ja maal oli rahu kaheksakümmend aastat.” (Kohtumõistjate 3:25–30.)

Õppetund meile

Eehudi päevil juhtunu õpetab meile, et kui teha kurja Jehoova silmis, on tagajärjed kohutavad. Teisest küljest aga aitab Jehoova neid, kes oma väärtegusid kahetsevad ja tema poole pöörduvad.

Eehudi plaanide õnnestumise ei taganud mitte tema enda nutikus ega vaenlase asjatundmatus. Jumala eesmärgid täituvad inimestest olenemata. Eehud oli edukas peamiselt seetõttu, et teda toetas Jumal, sest ta tegutses kooskõlas tema kindla tahtega vabastada oma rahvas. Jumal oli tõstnud iisraellastele päästjaks Eehudi, ja „kui siis Jehoova tõstis neile kohtumõistjaid, oli Jehoova kohtumõistjaga” (Kohtumõistjate 2:18; 3:15).