Vestfaali rahu – pöördepunkt Euroopa ajaloos

„KAHTLEMATA on harukordne, kui nii paljud Euroopa riigipead kokku tulevad nagu täna siin.” Saksamaa Liitvabariigi endine president Roman Herzog lausus need sõnad 1998. aasta oktoobris. Teda oli kuulamas neli kuningat, neli kuningannat, kaks printsi, suurhertsog ja mitmed presidendid. Nüüdisaegse Saksamaa 50-aastases ajaloos oli see Euroopa Nõukogu rahastatud üritus äärmiselt tähtis. Millega oli tegu?

1998. aasta oktoobris tähistati Vestfaali rahu 350. aastapäeva. Rahukokkulepped on sageli ajaloo ristteeks ja Vestfaali rahu oli selles suhtes eriti tähendusrikas. Kokkuleppe allkirjastamine 1648. aastal lõpetas Kolmekümneaastase sõja ja märgistas iseseisvatest riikidest koosneva uusaegse Euroopa sündi.

Vana kord lööb kõikuma

Keskajal olid Euroopa mõjuvõimsaimad institutsioonid roomakatoliku kirik ja Püha Rooma riik. Püha Rooma riik koosnes sadadest eri suuruses maavaldustest, mis asusid alal, kus tänapäeval on Austria, Tšehhi, Ida-Prantsusmaa, Saksamaa, Šveits, Madalmaad ja osa Itaaliast. Kuna Saksa vürstiriigid moodustasid keisririigist suurema osa, nimetati seda Saksa Rahvuse Pühaks Rooma riigiks. Iga vürstiriigi eesotsas seisis osaliselt iseseisev valitseja. Roomakatoliku usku keiser oli pärit Austria Habsburgide dünastiast. Kuna võim oli paavstluse ja keisririigi käes, oli roomakatoliiklik mõju Euroopas väga tugev.

16. ja 17. sajandil lõi aga tollane riigikord kõikuma. Terves Euroopas kasvas rahulolematus priiskava roomakatoliku kirikuga. Usureformaatorid Martin Luther ja Johann Calvin rääkisid tagasipöördumisest piibliliste väärtuste juurde. Luther ja Calvin leidsid laialdast toetust ning nende ideedest kasvasid välja reformatsioon ning protestantlikud usud. Reformatsioon lõhestas keisririigi kolme usuvoolu vahel – katoliikluse, luterluse ja kalvinismi vahel.

Katoliiklased umbusaldasid protestante ja protestandid põlgasid oma vastaseid katoliiklasi. Seesuguses õhkkonnas moodustati 17. sajandi hakul Protestantlik Unioon ja Katoliiklik Liiga. Ühed keisririigi vürstid liitusid Uniooniga, teised Liigaga. Kahtluste küüsis vaevlev Euroopa – eriti Püha Rooma riik – oli otsekui püssirohutünn, mis vajas vaid sädet, et põlema lahvatada. Just ühest sädemest puhkes konflikt, mis kestis 30 aastat.

Hukutav säde süütab Euroopa

Protestantlikud valitsejad püüdsid mõjutada katoliiklikke Habsburge, et nad tagaksid suurema usuvabaduse. Kuid järeleandmisi ei tahetud teha. Aastatel 1617–1618 suleti Böömimaal (Tšehhis) kaks luteri kirikut. See solvas protestandi aadleid sedavõrd,  et nad tormasid ühte Praha lossi, võtsid kinni kolm katoliku ametnikku ja heitsid nad ülakorruse aknast välja. Sellest teost sai säde, mis süütas Euroopa.

Vaenujalal olevate religioonide liikmed, kes pidasid end Rahuvürsti Jeesus Kristuse järelkäijateks, tormasid nüüd üksteise kallale (Jesaja 9:5). Valgemäe lahingus sai Unioon Liigalt hävitavalt lüüa ja läks laiali. Protestandi aadlikke hukati Praha turuplatsil. Kõikjal Böömimaal konfiskeeriti protestantidelt, kes oma usust lahti ei öelnud, nende vara ja jagati katoliiklaste vahel. Raamat „1648–Krieg und Frieden in Europa” (1648 – sõda ja rahu Euroopas) nimetab seda võõrandamist „üheks suuremaks omandivahetuseks Kesk-Euroopas”.

Usuline konflikt Böömimaal läks järk-järgult üle riikidevaheliseks võimuvõitluseks. Järgmise 30 aasta jooksul haarati võitlusesse Hispaania, Madalmaad, Prantsusmaa, Rootsi ja Taani. Katoliiklikud ja protestantlikud vürstid, kes tihtipeale juhindusid ahnusest ja võimujanust, võistlesid poliitilise ülemvõimu ja majandusliku kasu pärast. Kolmekümneaastane sõda on jagatud etappidesse, mis said oma nime keisri peamiste vastaste järgi. Mitmed teatmeteosed nimetavad neid nelja etappi järgmiselt: Böömi ja Pfalzi sõda, Taani ja Alam-Saksi sõda, Rootsi sõda ning Prantsuse ja Rootsi sõda. Sõjategevus toimus enamasti Püha Rooma riigi aladel.

Tolle aja relvadeks olid püstolid, musketid, mortiirid ja suurtükid. Rootsi oli üks peamisi riike, mis teisi relvadega varustas. Katoliiklased ja protestandid olid lepitamatult haaratud sõjategevusse. Sõdurite hüüdlause lahingusse minnes oli kas „Neitsi Maarja” või „Jumal on meiega”. Teel läbi Saksa maavalduste rüüstasid ja röövisid väehulgad maid ning kohtlesid oma vastaseid ja tsiviilelanikke otsekui loomi. Sõda mandus ja muutus järjest jõhkramaks. Milline kontrast Piibli ennustusega: „Rahvas ei tõsta mõõka rahva vastu ja nad ei õpi enam sõdima!” (Miika 4:3.)

Kasvas üles terve põlvkond sakslasi, kes polnud kogenud midagi muud peale sõja, ning kurnatud rahvas igatses rahu. Ilmselt oleks rahu saabunud juba varem, kui valitsejate poliitilised huvid poleks kokku põrganud. Üha enam tõusis esiplaanile poliitika, sest sõda oli kaotanud oma usulise tähenduse. Üllataval kombel aitas sellele muutusele kaasa üks katoliku kiriku kõrge ametikandja.

Kardinal Richelieu võim

Armand Jean du Plessis’d tunti tema ametliku tiitli järgi kui kardinal de Richelieud. Lisaks oli ta aastatel 1624–1642  Prantsusmaa peaminister. Richelieu püüdis muuta Prantsusmaad Euroopa suurvõimuks. Sel eesmärgil üritas ta kahandada oma kaasusklike, katoliiklike Habsburgide võimu. Kuidas ta seda tegi? Rahastades protestantide vägesid Saksa riikides, Taanis, Madalmaades ja Rootsis, kes kõik võitlesid Habsburgide vastu.

1635. aastal saatis Richelieu prantsuse väed sõtta. Raamat „vivat pax–Es lebe der Friede!” (Elagu rahu!) selgitab, et oma viimases etapis „ei olnud Kolmekümneaastane sõda enam konflikt usuliste poolte vahel ... Sõda muutus poliitiliseks võitluseks ülemvõimu pärast Euroopas”. Algselt usuline konflikt katoliiklaste ja protestantide vahel viis selleni, et katoliiklased sõdisid koos protestantidega teiste katoliiklaste vastu. Katoliiklik Liiga, mis oli juba 1630ndate algul nõrgenenud, saadeti laiali 1635. aastal.

Vestfaali rahukonverents

Rüüstamised, mõrvad, vägistamised ja haigused olid laastanud Euroopa. Tajudes aegamööda, et selles sõjas ei võida mitte keegi, kasvas igatsus rahu järele. Raamat „vivat pax–Es lebe der Friede!” märgib, et „1630ndate lõpus mõistsid valitsevad vürstid viimaks, et sõjaline jõud ei aita neil enam eesmärgile jõuda”. Aga kuidas saavutada rahu, mida kõik soovisid?

Püha Rooma riigi keiser Ferdinand III, Prantsusmaa kuningas Louis XIII ja Rootsi kuninganna Kristiina olid seda meelt, et konverents tuleks pidada kohas, kus kõik sõja pooled võiksid kokku tulla ja rahutingimusi arutada. Läbirääkimisteks valiti kaks Saksa linna Vestfaali maakonnas: Osnabrück ja Münster. Need linnad valiti sellepärast, et need asusid Rootsi ja Prantsusmaa pealinnade vahepeal. Alates aastast 1643 saabus neisse kahte linna ligi 150 saadikut, kellest mõnel oli kaasas veel hulk nõunikke. Katoliiklikud saadikud kogunesid Münsterisse, protestantlikud delegaadid Osnabrücki.

Esmalt määrati kindlaks käitumisjuhend, millega lahendada näiteks niisugused küsimused, mis olid seotud saadikute tiitli ja auastmega, istumisjärjestuse ning läbirääkimiste korraga. Seejärel algasid rahuläbirääkimised, mille käigus viisid vahendajad ettepanekud ühelt delegatsioonilt teisele. Umbes viie aasta pärast – samal ajal sõda jätkus – lepiti rahutingimustes kokku. Vestfaali rahuleping koosnes rohkem kui ühest ürikust. Ühe kokkuleppe allkirjastasid keiser Ferdinand III ja Rootsi, teise keiser ja Prantsusmaa.

Kui uudis rahulepingust levis, hakati korraldama pidustusi. Hukutavast sädemest alanud sõda lõppes mitmes linnas sõnasõnalise tulevärgiga. Kirikukellad helisesid, kahuritest lasti aupauke ja tänavatelt kostus laulu. Kas nüüd oli Euroopas oodata kestvat rahu?

Kas kestev rahu on võimalik?

Vestfaali rahulepinguga tunnustati suveräänsusprintsiipi. See tähendas, et rahulepingu iga osaline pidi respekteerima teiste poolte territoriaalseid õigusi ja mitte sekkuma nende siseasjadesse. Seega sündis iseseisvatest riikidest koosnev uusaegne Euroopa. Mõned riigid võitsid rahulepingust rohkem kui teised.

Prantsusmaast sai suurvõim ning Madalmaad ja Šveits iseseisvusid. Kuid Saksa riigid,  millest paljud olid sõjast laastatud, ei võitnud rahukokkuleppest suurt midagi. Mingil määral otsustasid Saksamaa saatuse üle teised riigid. „The New Encyclopædia Britannica” teatab: „Saksa vürstide võitude ja kaotuste üle otsustasid tähtsamad võimud – Prantsusmaa, Rootsi ja Austria – vastavalt sellele, mis neile kasuks tuli.” Saksa vürstiriike ei ühendatud üheks riigiks, vaid riik jäi killustatuks nagu varemgi. Lisaks anti võõrvõimude kontrolli alla osa territooriume, näiteks mõned piirkonnad Saksamaa peamiste jõgede, Reini, Elbe ja Oderi ääres.

Võrdse tunnustuse said nii katoliiklus, luterlus kui kalvinism. See ei olnud kõigile meeltmööda. Paavst Innocentius X seisis rahulepingule ägedalt vastu ning kuulutas selle kehtetuks ja tühiseks. Sellest hoolimata jäid tookord kinnitatud usulised piirid kolmeks sajandiks suures osas muutumatuks. Kuigi üksikisikute usuvabaduse aeg ei olnud veel saabunud, oli astutud siiski üks samm sellele lähemale.

Rahuleping lõpetas Kolmekümneaastase sõja ja sellega sõjategevus enamalt jaolt lakkas. See oli viimane suurem ususõda Euroopas. Sõdu toimus ikka, aga nende algpõhjused olid pigem poliitilised või kaubanduslikud kui religioossed. See ei tähenda, et Euroopa sõdades kaotas usk täielikult oma mõjuvõimu. Esimeses ja Teises maailmasõjas kandsid saksa sõdurid vööd, mille pandla peal olid kuulsad sõnad „Jumal on meiega”. Neis kohutavates sõdades rivistusid ühel poolel jälle katoliiklased ja protestandid, et võidelda vastaspoole katoliiklaste ja protestantidega.

Nagu näha, ei järgnenud Vestfaali rahule kestev rahu, kuid peagi võivad sõnakuulelikud inimesed tunda sellist rahu. Jehoova Jumal toob igikestva rahu Messia Kuningriigi kaudu, mida juhib tema Poeg Jeesus Kristus. Selle valitsuse all kaasneb ainsa õige religiooniga ühtsus, mitte lahkmeel. Keegi ei lähe enam sõtta ei usulisel ega mingil muul põhjusel. Millist kergendust see küll toob, kui Kuningriigi valitsusel on täielik kontroll maa üle ja „otsatu on rahu”! (Jesaja 9:5, 6.)

[Väljavõte lk 21]

Konflikt katoliiklaste ja protestantide vahel viis selleni, et katoliiklased sõdisid koos protestantidega teiste katoliiklaste vastu

[Väljavõte lk 22]

Sõdurite hüüdlause lahingusse minnes oli kas „Neitsi Maarja” või „Jumal on meiega”

[Pilt lk 21]

Kardinal Richelieu

[Pilt lk 23]

16. sajandi joonistus kujutab võitlust Lutheri, Calvini ja paavsti vahel

[Pildi allikaviide lk 20]

Raamatust „Spamers Illustrierte Weltgeschichte VI”

[Piltide allikaviited lk 23]

Usujuhid võitlevad: raamatust „Wider die Pfaffenherrschaft”; kaart: „The Complete Encyclopedia of Illustration”/J. G. Heck