Libeeria – vaimne kasv sõjast hoolimata

JUBA kümmekond aastat on Libeerias möllanud kodusõda. 2003. aasta keskel tungisid mässulised pealinna Monroviasse. Paljud Jehoova tunnistajad olid sunnitud oma kodust põgenema, mõnikord isegi korduvalt, ja mitmeid kordi riisuti nende omand.

Pealinnas said sõjategevuse tagajärjel kahjuks surma tuhanded inimesed, nende seas kaks Jehoova tunnistajat, üks vend ja üks õde. Kuidas vennad raskustes hakkama said ja mida nende aitamiseks tehti?

Abi hädasolijaile

Terve kodusõja vältel organiseeris Jehoova tunnistajate Libeeria harubüroo hädasolijaile abi, jagades toitu, hädavajalikke majapidamistarbeid ja ravivahendeid. Ajal, mil sadamat kontrollisid mässulised, oli toitu väga napilt. Harubüroo oli sellise sündmuste käiguga arvestanud ja neil olid olemas varud kahe tuhande tunnistaja jaoks, kes olid põgenenud mitmel pool linnas asuvatesse kuningriigisaalidesse. Vennad jagasid toitu normi järgi, nii et toiduvarudest piisas, kuni sadam uuesti avati. Belgia ja Sierra Leone harubürood saatsid õhuteid pidi ravivahendeid ning Suurbritannia ja Prantsusmaa harubürood riideid.

Raskest olukorrast hoolimata jäid meie vennad positiivseks ja rõõmsameelseks. Paljudele oli iseloomulik samasugune suhtumine nagu ühel vennal, kel tuli kolm korda oma kodust põgeneda. Ta lausus: „Nendest tingimustest me kuulutamegi; me elame ju viimsetel päevadel.”

Hea sõnum võetakse vastu

Hoolimata üleriigilistest rahutustest on Jehoova tunnistajate kuulutustööl suurepärased tulemused. 2003. aasta jaanuaris oli kuulutajate kõrgarv 3879 ja veebruaris juhatasid nad 15 227 kodust piibliuurimist.

Inimesed võtavad hea sõnumi kiiresti vastu. Seda illustreerib üks kogemus külast riigi kaguosas. Kogudus otsustas pidada Kristuse surma mälestusõhtut suures Bewahni külas, mis asus nende tavalisest kokkutulekukohast jalgsi minnes umbes viie tunni tee kaugusel. Enne, kui vennad sinna külla inimesi mälestusõhtule kutsuma läksid, anti kutse Bewahni külavanemale. Saanud kutse, võttis ta oma Piibli ja läks külaelanike juurde ning luges ette kutsele märgitud kirjakoha, õhutades neid mälestusõhtule tulema. Kui kuulutajad kohale jõudsid, nägid nad, et nende töö oli juba tehtud! Külavanem koos oma laste ja kahe naisega tuli mälestusõhtule. Kokku viibis mälestusõhtul 27 inimest. Pärast seda külavanem tuli ära metodisti kirikust, hakkas uurima tunnistajatega  ja pakkus kuningriigisaali ehitamiseks maatükki.

Hoiak muutub

Ka meie vendade käitumisest on olnud kasu: see on muutnud vastupanijate suhtumist tõesse. Vaadelgem Opoku-nimelise mehe kogemust. Üks eripioneerist jumalateenija kohtas teda kuulutustööl ja pakkus talle ajakirja „Vahitorn”. Opokut huvitas ajakirjas üks artikkel, aga tal ei olnud raha. Selgitades, et tal pole vaja maksta, andis pioneer ajakirja Opokule ja lubas teine kord tagasi tulla. Korduskülastusel küsis Opoku pioneerilt: „Kas te teate, kes ma olen? Enamik teie inimesi Harperi linnas teab mind. Mina heitsin varemalt teie lapsed koolist välja!” Seejärel ta selgitas, et ta oli olnud linnas keskkoolidirektor ning kiusanud taga Jehoova tunnistajate lapsi, kuna nad ei tervitanud lippu.

Ent kolm juhtumit, mil Jehoova tunnistajad kristlikku armastust osutasid, panid Opokut oma hoiakut muutma. Esiteks nägi ta tunnistajaid hoolitsemas ühe oma vaimse venna eest, kes oli raskelt haige. Nad korraldasid isegi nii, et ta sai naaberriigis ravi. Opoku arvas, et haige vend oli keegi tähtis isik tunnistajate seas, aga selgus, et too oli kõigest tavaline tunnistaja. Teine juhtum leidis aset 1990. aastatel, mil Opoku viibis põgenikuna Côte d’Ivoire’is. Kord, kui tal oli janu, läks ta ühelt noormehelt vett ostma. Kuna Opokul oli ainult suur rahatäht ja noormehel polnud talle tagasi anda, lubas ta Opokule vett tasuta. Vett ulatades küsis noormees: „Kas teie arvates tuleb kunagi selline aeg, kui meiesarnased inimesed annavad üksteisele asju ilma rahata?” Opoku küsis, kas noormees on Jehoova tunnistaja, mille peale too vastas, et on. Selle venna suuremeelsus ja lahkus avaldasid talle muljet. Viimaks, eripioneeri valmisolek anda ajakiri tasuta veenis Opokut, et tema suhtumine tunnistajatesse on vale ja et tal on vaja oma hoiakut muuta. Ta edenes vaimselt ja on nüüd ristimata kuulutaja.

Kuigi Libeeria vendadel tuleb siiani äärmiselt rasketes oludes hakkama saada, loodavad nad Jumalale ja kuulutavad ustavalt head sõnumit paremast ajast Jumala Kuningriigi õiglase valitsuse all. Jehoova ei unusta kunagi nende häid tegusid ega armastust, mida nad osutavad tema nimele (Heebrealastele 6:10).

[Kaardid lk 30]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

MONROVIA

[Pildid lk 31]

Kriisiaegadel pakub Jehoova rahvas hädasolijaile vaimset ja füüsilist abi