Elulugu

Väikesed ohvrid on toonud meile suuri õnnistusi

JUTUSTANUD GEORGE JA ANN ALJIAN

Me ei osanud naisega uneski näha, et võiksime kunagi ajada segi sõnad „õpetaja” ja „hiir”. Me poleks osanud iial arvata, et olles üle 60 aasta vanad, higistame mingite kummaliste kirjamärkide kallal, saamaks suhelda inimestega Kaug-Idast. Aga just seda me Anniga 1980. aastate lõpus tegime. Lubage meil jutustada sellest, kuidas aastate jooksul on väikesed ohvrid toonud meile suuri õnnistusi.

KASVASIN üles armeenia juurtega peres ja kuulusin armeenia kirikusse. Ann oli roomakatoliiklane. Tegime kumbki oma usu suhtes kompromisse, kui me 1950. aastal abiellusime. Mina olin 27-aastane ja Ann 24. Asusime elama korterisse minu keemilise puhastuse töökoja peal Jersey City linnas New Jersey osariigis USA-s. Tolleks ajaks olin seda äri pidanud umbes neli aastat.

Aastal 1955 ostsime kena kolme magamistoaga maja Middletowni linnas New Jersey osariigis. Meie kodu oli umbes 60 kilomeetri kaugusel minu ärist, kus ma töötasin kuus päeva nädalas. Tulin igal õhtul hilja koju. Minu ainsad kokkupuuted Jehoova tunnistajatega olid tookord siis, kui nad korrapäraselt minu ärisse sisse astusid ja mulle piiblilist kirjandust tõid. Lugesin seda kirjandust suure huviga. Kuigi äri võttis suurema osa minu ajast ja tähelepanust, hakkasin Piiblist sügavalt lugu pidama.

Varsti avastasin, et Vahitorni raadiojaam WBBR edastab piibliteemalisi kõnesid täpselt samal kellaajal, kui ma tööle ja koju sõidan.  Kuulasin neid kõnesid hoolega ja lõpuks oli mu huvi kasvanud sedavõrd, et palusin tunnistajatel end külastada. 1957. aasta novembris tuligi George Blanton minu poole ja alustas minuga piibliuurimist.

Meie pere ühtne puhas kummardamisviis

Mida Ann kõigest sellest arvas? Laskem tal endal jutustada.

„Algul seisin oma mehe tegevusele ägedalt vastu. Ma segasin tema piibliuurimist nii hullusti, et ta hakkas uurima kuskil mujal ja tegi seda kaheksa kuud. Sel perioodil hakkas George käima pühapäeviti kuningriigisaalis koosolekutel. Siis ma mõistsin, et tal on selle piibliuurimisega tõsi taga, sest pühapäev oli tema ainus puhkepäev. Sellegipoolest jäi ta heaks abikaasaks ja isaks – tegelikult sai isegi paremaks – ning minu suhtumine hakkas muutuma. Diivanilaua pealt tolmu pühkides võtsin sealt vahel salaja ajakirja „Ärgake!”, mida George’il oli tavaks sinna jätta, ja lugesin seda. Teinekord luges George mulle ette „Ärgake!” artikleid, mis ei käsitlenud otseselt mingit õpetust, aga tõstsid alati esile Loojat.

Ükskord õhtul, kui George oli vend Blantoniga kuskil Piiblit uurimas, võtsin kätte väljaande, mille meie kaheaastane poeg George oli minu öökapile pannud. Seal räägiti midagi lootusest surnutele. Olin küll väsinud, kuid hakkasin lugema, sest mu vanaema oli äsja surnud ja ma olin masendunud. Sain otsekohe aru Piibli tõest, et surnud ei kannata kusagil ja et nad äratatakse tulevases ülestõusmises jälle ellu. Ei kulunud kaua, kui olin juba väsimuse unustanud ning lugesin ja kriipsutasin innukalt alla kohti, mida George’ile näidata, kui ta oma piibliuurimiselt koju jõuab.

Mu abikaasa ei suutnud uskuda oma kõrvu. Tema lahkudes olin ma vaenulik olnud, nüüd aga otse keesin vaimustusest Piibli imepäraste tõdede üle! Rääkisime Piiblist hommikutundideni. George selgitas, mis on Jumala eesmärk maa suhtes. Samal ööl palusin, et tema piibliuurimine toimuks edaspidi kodus, nii et ka mina saaksin selles osaleda.

Vend Blanton soovitas ka lastel uurimise ajal paigal istuda. Arvasime, et nad on liiga väikesed – üks oli vaid kahe- ja teine nelja-aastane. Aga vend Blanton näitas meile 5. Moosese 31:12 sõnu: „Kogu kokku rahvas, mehed ja naised ja lapsed ..., et nad kuuleksid ja õpiksid.” Võtsime seda juhatust kuulda ja hoolitsesime ka selle eest, et lapsed saaksid piibliuurimise käigus kommentaare teha. Valmistasime kommentaarid üheskoos ette, kuid me ei öelnud neile kunagi, mida täpselt  nad peavad ütlema. Usume, et see aitas lastel tõde omaks võtta. Oleme vend Blantonile tänulikud, et ta aitas meie perekonnal vaimselt edeneda.”

Ennastohverdavust nõudvad probleemid

Nüüd, kus me uurisime üheskoos Piiblit, seisid meie ees uued probleemid. Kuna mu äri asus kodunt kaugel, ei jõudnud ma tavaliselt koju enne üheksat õhtul. Seetõttu ei olnud mul võimalik muul ajal kui pühapäeviti koosolekul käia. Ann käis juba kõikidel koosolekutel ja tegi kiireid edusamme. Minagi tahtsin kõikidel koosolekutel kohal olla ja ka tõhusalt perekondlikku uurimist juhatada. Mõistsin, et mul tuleb mõningaid ohvreid tuua. Otsustasingi oma äri lahtiolekuaega lühendada, kuigi riskisin kaotada osa oma klientidest.

See samm tõi palju kasu. Suhtusime perekondlikku uurimisse sama tõsiselt kui ülejäänud viide iganädalasse koosolekusse kuningriigisaalis. Kutsusime seda kuuendaks koosolekuks. See toimus kindlal nädalapäeval ja kellaajal – kolmapäeva õhtuti kell kaheksa. Vahetevahel ütles keegi pärast õhtusööki nõudepesu lõpetades: „Varsti ongi koosolek!” Kui ma juhtusin hilinema, alustas uurimist Ann, mina aga juhatasin seda pärast kojujõudmist edasi.

Veel üks asi, mis meie pere tugevaks ja ühtseks tegi, oli ühine päevateksti lugemine hommikuti. Aga seda ei olnud kerge korraldada. Igaüks ärkas eri ajal. Arutasime siis seda ja otsustasime, et hakkame kõik ühel ajal üles tõusma ning kell pool seitse hommikust sööma ja üheskoos päevateksti arutama. Sellest oli meile palju kasu. Suureks saades otsustasid meie pojad peeteliteenistusse astuda. Nägime, et need igapäevased arutelud olid mõjunud positiivselt nende vaimsusele.

Ristimisjärgsed eesõigused nõuavad suuremaid ohvreid

Mind ristiti aastal 1962. Olnud 21 aastat äri pidanud, müüsin selle maha ja hakkasin kodu lähedal tööl käima, et saaksin olla perele ligemal ja võiksime teenida üheskoos Jehoovat. See avas tee paljudele õnnistustele. Võtsime endale eesmärgiks astuda kõik täisajalisse teenistusse. Meie vanem poeg Edward oli esimene, kes 1970-ndate alul kohe pärast keskkooli lõpetamist üldpioneeriks ehk täisajaliseks jumalateenijaks sai. Veidi hiljem alustas pioneeritööd meie poeg George, seejärel Ann. Kõik nad kolm olid mulle suureks innustuseks, kui nad rääkisid oma kuulutustöökogemustest. Arutasime terve perega, kuidas oma elu lihtsustada, nii et võiksime kõik täisajalises teenistuses olla. Otsustasime maja maha müüa. Olime elanud selles majas 18 aastat ja kasvatanud seal üles oma lapsed. Armastasime oma kodu tõesti väga, aga Jehoova õnnistas meie otsust see maha müüa.

Edward kutsuti Peetelisse aastal 1972 ja George aastal 1974. Tundsime Anniga neist küll puudust, aga me ei hakanud heietama, kui tore oleks, kui nad elaksid meie lähedal, abielluksid ja saaksid lapsi. Selle asemel olime rõõmsad, et meie pojad teenivad Jehoovat Peetelis. * Olime sama meelt Õpetussõnades 23:15 öelduga: „Mu poeg!  Kui su süda saab targaks, siis rõõmutseb minugi süda.”

Meist saavad eripioneerid

Mõlemad meie pojad olid nüüd Peetelis, meie aga jätkasime pioneeritööd. Ja siis, ühel ilusal päeval aastal 1975 saime kirja, milles meile tehti ettepanek alustada eripioneerteenistust määramata territooriumil Illinoisi osariigis Clintoni maakonnas. Oli see alles üllatus! See tähendas lahkumist New Jerseyst, kus olime olnud New Yorgis teenivate poegade lähedal ja kus elasid meie sõbrad ning sugulased. Aga me võtsime seda kui Jehoova antud ülesannet ja tõime ohvri, mis viis meid uute õnnistusteni.

Pärast mitmekuist töötamist määramata territooriumil hakkasime pidama koosolekuid üldkasutatavas saalis Illinoisi osariigi Carlyle’i linnas. Ihkasime aga püsivat koosolekukohta. Üks kohalik vend ja tema naine leidsid tillukese maja, mida suutsime rentida. Tegime põhjalikult korda nii maja kui ka selle välikäimla – ja meil oligi olemas kohake, kus koosolekuid pidada. Meenutame heldimusega ühte uudishimulikku hobust, kes pistis sageli pea aknast sisse, et näha, mis koosolekul toimub!

Mõne aja pärast moodustati Carlyle’i kogudus, ja me olime rõõmsad, et meilgi oli olnud selles oma osa. Meile oli abiks noor pioneeridest abielupaar Steve ja Karil Thompson, kes olid samuti tulnud töötama määramata territooriumile. Thompsonid viibisid seal mitu aastat ja läksid hiljem Vahitorni Gileadi piiblikooli, misjärel nad lähetati misjonärideks Ida-Aafrikasse, kus nad praegu reisival tööl on.

Meie pisike koosolekukoht oli peagi inimestest tungil ja me vajasime hädasti suuremat saali. Ja jälle tuli appi seesama kohalik vend oma naisega ning ostis kuningriigisaali jaoks sobiva krundi. Olime küll ütlemata õnnelikud, kui meid mõne aasta pärast kutsuti värskeltvalminud Carlyle’i kuningriigisaali pühitsemisele! Minul oli eesõigus pidada pühitsemiskõne. Meie lähetus sinna oli imepärane kogemus, õnnistus Jehoovalt.

Meie ees avaneb uus tööpõld

Aastal 1979 läkitati meid Harrisoni linna New Jersey osariigis. Teenisime seal umbes 12 aastat. Hakkasime tol ajal Piiblit uurima ühe hiina naisega, see aga omakorda viis paljude teiste uurimisteni hiinlastega. Selgus, et meie kandis elab tuhandeid hiina tudengeid ja peresid. See ärgitas meid õppima hiina  keelt. Keele õppimine tähendas küll igapäevast ajakulu, kuid selle tulemuseks oli palju rõõmuküllaseid piibliuurimisi meie kandis elavate hiinlastega.

Nende aastate jooksul sattusime mitmesse kentsakasse olukorda, eriti seoses meie ponnistustega kõnelda hiina keelt. Ükskord tutvustas Ann end kui „piiblihiirt”, mitte „piibliõpetajat”. Need sõnad on nii sarnased. Korterivaldaja naeratas ja ütles: „Palun tulge edasi. Ma pole eales vestelnud piiblihiirega.” Näeme selle keele õppimisega ikka veel ränka vaeva.

Seejärel lähetati meid teisele New Jersey osariigi territooriumile, kus saime jätkata töötamist hiinakeelsel territooriumil. Hiljem paluti meil siirduda Bostonisse Massachusettsi osariigis, kust oli umbes kolme aasta jooksul kasvanud välja hiinakeelne grupp. Meil on olnud eesõigus viimased seitse aastat seda gruppi aidata ja tunda rõõmu selle üle, kui 1. jaanuaril 2003 sai sellest kogudus.

Ennastohverdava elu õnnistused

Malakia 3:10 räägib sellest, kuidas Jehoova kutsub oma rahva liikmeid ohvreid tooma, nii et ta saaks kallata neile õnnistusi küllastuseni. Loobusime ärist, mis mulle väga meeldis. Müüsime ära maja, mida väga armastasime. Loobusime veel muustki. Aga need ohvrid olid õnnistustega võrreldes tühised.

Tõepoolest, Jehoova on kallanud meile nii rikkalikult õnnistusi! Oleme tundnud rahulolu nägemisest, kuidas meie lapsed tõe vastu võtavad, meil on olnud rõõm osaleda elupäästvas teenistuses täisajaliselt ja oleme kogenud, kuidas Jehoova meie vajaduste eest hoolitseb. Jah, väikesed ohvrid on toonud meile suuri õnnistusi!

[Allmärkus]

[Pilt lk 25]

Louise ja George Blanton koos Anniga, 1991

[Pilt lk 26]

Carlyle’i kuningriigisaal, mis pühitseti 4. juunil 1983

[Pilt lk 27]

Koos Bostoni äsjamoodustatud hiinakeelse kogudusega

[Pilt lk 28]

Koos Edwardi, Connie, George’i ja Grace’iga