Kas vaimulikud peaksid sekkuma poliitikasse?

„KANADA peapiiskop ütles palveränduritele, et poliitikast osavõtt aitab vaeseid ... Isegi kui poliitiline süsteem ei näi olevat Jumala tahtega kooskõlas, „on meil vaja sekkuda, selleks et võiksime tagada vaestele nende õigused”.” (Catholic News.)

Pole sugugi üllatav, et kõrged kirikutegelased toetavad poliitikas osalemist või et usujuhid töötavad poliitilisel ametikohal. Mõned neist on üritanud poliitikat reformida. Teisi austatakse ja mäletatakse seetõttu, et nad on võidelnud rassilise võrdõiguslikkuse ja orjuse kaotamise eest.

Sellest hoolimata on paljudele kirikuskäijatele vastumeelt, et nende jutlustajad toetavad poliitilistes küsimustes üht või teist poolt. „Evangeelsetes kirikutes käijad pidasid mõnikord küsitavaks oma vaimulike sekkumist avalikku ellu,” kirjutati poliitilist teoloogiat käsitlevas artiklis ajakirjas „Christian Century”. Paljude usklike meelest on kirik lihtsalt liiga püha poliitika jaoks.

See tõstatab huvipakkuvaid küsimusi, mis puudutavad igaüht, kes soovib elada paremas maailmas. Kas kristlikud vaimulikud suudavad poliitikat reformida? * Kas poliitikasse sekkumine on abinõu, millega Jumal toob parema valitsuse ja parema maailma? Kas kristlusega algas poliitikas uus suund?

Kuidas hakati Kristuse nimel poliitikat tegema

Ajaloolane Henry Chadwick sõnab raamatus „The Early Church”, et algkristlikku kogudust iseloomustas „ükskõiksus selles maailmas võimu omamise vastu”. See oli „mittepoliitiline, rahumeelne ja patsifistlik kogukond”. „A History of Christianity” ütleb: „Kristlaste seas oli levinud arusaam, et ükski nende liige ei tohiks olla riigiametis ... Koguni kolmanda sajandi alguses ütles Hippolytus, et kui võimukandja tahtis kirikuga liituda, pidi ta vastavalt ajaloolisele kristlikule tavale oma ametist loobuma.” Ent ajapikku hakkasid kogudusi juhtima mehed, kes ihkasid võimu ja nimetasid end kõlavate tiitlitega (Apostlite teod 20:29, 30). Osa tahtis tegutseda nii usujuhi kui poliitikuna. Üks ootamatu muutus Rooma  valitsuses andis niisugustele kirikutegelastele soovitud võimaluse.

Aastal 312 m.a.j hakkas paganlik Rooma keiser Constantinus ristiusku soosivalt suhtuma. Üllataval kombel nõustusid piiskopid paganliku keisriga kompromissi tegema, saades temalt vastutasuks privileege. „Üha enam hakkas kirik tähtsates poliitilistes otsustes kaasa rääkima,” kirjutas Henry Chadwick. Kuidas poliitikasse sekkumine kirikutegelasi mõjutas?

Kuidas poliitika kirikumehi mõjutas

Mõtet, nagu kasutaks Jumal kirikumehi poliitikutena, toetas eriti Augustinus, 5. sajandil elanud mõjuvõimas katoliku teoloog. Tema ettenägemist mööda pidanuks kirik rahvaste üle valitsema ja tooma inimkonnale rahu. Ajaloolane Herbert George Wells aga kirjutas: „Alates 5. sajandist kuni 15. sajandini on Euroopa ajalugu kinnitanud enamasti selle ülla jumaliku maailmavalitsuse idee läbikukkumist praktikas.” Ristiusk ei toonud rahu Euroopasse, veel vähem maailma. See, mida peeti kristluseks, kaotas paljude silmis oma staatuse. Miks?

Suur osa neist, kes enda meelest kristlust toetasid, sekkus poliitikasse küll heade kavatsustega, aga siis hakkas tegema kurja. Jutlustaja ja piiblitõlkija Martin Luther on tuntud selle poolest, et ta püüdis katoliku kirikut reformida. Lutheri julge seisukoht kirikuõpetuste vastu tegi ta populaarseks nende silmis, kelle eesmärk oli tõsta poliitilist mässu. Kuid paljud kaotasid lugupidamise Lutheri vastu, kui ka tema poliitilistes küsimustes sõna võttis. Algul pooldas ta talupoegi, kes rõhuvate aadlike vastu mässasid. Hiljem, kui mäss vägivaldse pöörde võttis, õhutas ta aadlikke vastuhakku maha suruma, mida need ka tegid, tappes tuhandeid inimesi. Pole ime, et talupojad teda reeturiks pidasid. Samuti õhutas Luther aadlikke vastuhakus katoliku keisri vastu. Tegelikult moodustasid protestandid, kellena Lutheri järelkäijad tuntuks said, kohe algusest peale poliitilise liikumise. Kuidas võim Lutherit mõjutas? Võim rikkus tema. Kuigi Luther ei pooldanud algul usuliste teisitimõtlejate vastu jõu kasutamist, õhutas ta hiljem poliitikaga tegelevaid sõpru hukkama tuleriidal neid, kes olid vastu väikelaste ristimisele.

Johann Calvin oli kuulus Genfi kirikuõpetaja, kes omandas lõpuks samuti suure poliitilise mõjujõu. Kui Miguel Servet tõestas, et kolmainsusel pole Pühakirjalist alust, kasutas Calvin oma poliitilist mõjujõudu selleks, et toetada Serveti hukkamist, kes põletati tuleriidal. Kui kaugele läks see küll Jeesuse õpetustest!

Vahest olid need mehed unustanud, mida öeldakse piiblisalmis 1. Johannese 5:19: „Kõik maailm on tigeda võimuses.” Kas nad soovisid siiralt tolleaegset poliitikat reformida või köitis neid hoopis võim ja kõrges ametis sõbrad? Igal juhul oleks neil tulnud meeles pidada Jeesuse jüngri Jakoobuse sõnu, mida teda inspireeriti kirja panema: „Eks te tea, et maailma sõprus on vaen Jumala vastu? Kes nüüd tahab olla maailma sõber, see saab Jumala vaenlaseks” (Jakoobuse 4:4). Jakoobus teadis, et Jeesus oli öelnud  oma järelkäijate kohta: „Nad ei ole maailmast, nõnda nagu mina ei ole maailmast” (Johannese 17:14).

Paljud on küll päri, et kristlased ei peaks osalema maailma kurjades tegudes, aga neile on vastumeelt mõte, et maailmast lahusolek tähendab erapooletust poliitilistes küsimustes. Nad väidavad, et erapooletus takistab kristlastel teiste vastu aktiivselt armastust üles näidata. Nende meelest peaksid kirikujuhid avalikult sõna võtma ja osalema võitluses korruptsiooni ja ebaõigluse vastu. Kuid kas tõesti erapooletus, mida Jeesus õpetas, ei sobi kokku aktiivse huviga teiste vastu? Kas kristlane saab end erimeelsusi tekitavatest poliitilistest küsimustest lahus hoida ja samal ajal anda teistele praktilist abi? Järgmine artikkel analüüsib neid küsimusi.

[Allmärkus]

[Pilt lk 4]

Poliitilise võimu saamiseks tegid kirikujuhid kompromissi valitsejatega, näiteks keiser Constantinusega

[Allikaviide]

Musée du Louvre, Paris

[Pildid lk 5]

Miks sekkusid tuntud usujuhid poliitikasse?

Augustinus

Luther

Calvin

[Allikaviited]

Augustinus: ICCD Photo; Calvin: Portrait by Holbein, from the book The History of Protestantism (Vol. II)