Elulugu

Olin pime, aga mu silmad avanesid!

JUTUSTANUD EGON HAUSER

Olin kaks kuud sõna-sõnalt pime, aga seejärel avanesid mu silmad Piibli tõdedele, millele ma polnud terve elu tähelepanu pööranud.

KUI mõtlen neile ligi kaheksale aastakümnele, mis ma olen elanud, tunnen suurt rahulolu paljudest kordaminekutest. Kui ma aga saaksin midagi muuta, siis oleksin tahtnud tunda Jehoova Jumalat juba palju varem.

Olen sündinud 1927. aastal Uruguays, väikeses pirnikujulises riigis Argentina ja Brasiilia vahel, mida kilomeetrite pikkuselt ääristab ilus Atlandi ookeani rannik. Elanikkond koosneb enamjaolt Itaalia ja Hispaania immigrantide järglastest. Minu vanemad olid Ungari immigrandid, ja kui olin väike laps, elasime lihtsas, kuid tihedalt kokku hoidvas naabruskonnas. Polnud vaja ukselukke ega aknatrelle. Meie keskel ei olnud kohta rassilisel eelarvamusel: kohalikud ja võõrad, musta- ja valgenahalised olid kõik sõbrad.

Mu vanemad olid tegusad katoliiklased ning minust sai kümneaastaselt altaripoiss. Täiskasvanuna tegutsesin kohalikus koguduses ja olin piiskopkonnas piiskopi nõuandjate rühma liige. Kuna olin valinud arstiameti, kutsuti mind Venezuelas toimuvale seminarile, mille korraldas katoliku kirik. Meie rühmale, mis oli spetsialiseerunud günekoloogiale, tehti ülesandeks uurida suu kaudu manustatavaid rasestumisvastaseid vahendeid, mis tol ajal müügile tulid.

 Imetlust tundev arstiteaduse üliõpilane

Kui ma arstiteaduse üliõpilasena inimkeha tundma õppisin, avaldas mulle üha enam muljet selle kavandatuses ilmnev tarkus. Mind hämmastas keha võime end parandada ja traumadest terveneda. Näiteks kui maksast või roietest on mingi osa eemaldatud, võivad need normaalsuuruseks tagasi kasvada.

Tol ajal nägin mitmeid raskelt viga saanud inimesi ja mind kurvastas väga, kui nad pärast vereülekannet surid. Mäletan tänaseni, kui raske oli rääkida patsientide sugulastega, kui vereülekandest tingitud komplikatsioonid olid põhjustanud surma. Enamasti ei öeldud sugulastele, et nende lähedane suri vereülekande tõttu. Selle asemel toodi mingid muud põhjused. Kuigi sellest on juba palju aastaid möödas, on mul ikka meeles, kui kahtlevalt ma suhtusin vereülekannetesse, ning järeldasin lõpuks, et midagi on viltu. Kui ma vaid oleksin teadnud vere pühaduse kohta käivat Jehoova seadust! See oleks aidanud mul oma ebakindlust mõista. (Apostlite teod 15:19, 20.)

Rahuldustunne inimeste aitamisest

Aja jooksul sai minust kirurg ja Santa Lucía haigla direktor. Töötasin ka Riiklikus Bioloogiateaduse Instituudis. Olin eluga väga rahul. Aitasin haigeid inimesi, kergendasin nende füüsilisi vaevusi, paljudel juhtudel päästsin elusid ja tõin uusi elusid ilmale, abistades emasid sünnitamise juures. Tuginedes oma varasematele kogemustele seoses vereülekannetega, hoidusin neid tegemast ja opereerisin tuhandeid kordi ilma verd kasutamata. Arutlesin nõnda: verejooks on nagu vaadist lekkiv vesi. Ainus lahendus on parandada lekkiv koht, mitte vaati pidevalt veega täita.

Ravin tunnistajatest patsiente

Puutusin Jehoova tunnistajatega kokku 1960. aastatel, mil nad meie haiglasse vereta operatsioonidele tulid. Ma ei unusta kunagi, mis juhtus Mercedes Gonzalezega, ühe patsiendiga, kes oli pioneer (täisajaline teenija). Tal oli nii tugev aneemia, et ülikooli haigla arstid ei julgenud teda opereerida, sest nad olid täiesti veendunud, et ta ei jää ellu. Kuigi tal oli verejooks, opereerisime teda meie haiglas. Operatsioon läks korda ja ta oli veel üle 30 aasta pioneer, kuni ta mõni aeg tagasi 86-aastaselt suri.

Armastus ja huvi, mida tunnistajad haiglas viibivate kristlike vendade vastu üles näitasid, on mulle alati muljet avaldanud. Ringkäigul olles kuulasin hea meelega, kui tunnistajad oma usust rääkisid, ja võtsin vastu nende pakutud väljaanded. Ma ei osanud arvatagi, et varsti ei ole ma mitte ainult nende arst, vaid ka nende vaimne vend.

Minu kokkupuuted Jehoova tunnistajatega tihenesid, kui abiellusin ühe patsiendi tütrega, Beatriziga. Suurem osa tema perest käis juba Jehoova tunnistajatega läbi ja pärast abiellumist sai ka Beatrizist tunnistaja. Mina seevastu süüvisin täielikult töösse ja  sain meditsiinialal küllaltki tuntuks. Elu oli ilus. Kes oleks võinud arvata, et peagi variseb minu maailm kokku.

Mind tabab õnnetus

Kõige halvem, mis kirurgiga juhtuda võib, on kaotada nägemine. Nii minuga juhtus. Äkitselt tekkis mul mõlema võrkkesta rebend – ma olin pime ja ei teadnud, kas mu nägemine taastub. Pärast operatsiooni lamasin voodis, mõlemad silmad sidemeis, ja langesin masendusse. Tundsin end sedavõrd kasutu ja tühisena, et otsustasin endalt elu võtta. Kuna olin neljandal korrusel, tulin voodist välja ja üritasin kobamisi seina äärt mööda liikudes aknani jõuda. Tahtsin alla hüpata. Jõudsin aga hoopis koridori ja õde juhatas mind tagasi voodisse.

Ma ei korranud enam seda, aga oma pimedas maailmas elades olin ikka masendunud ja närviline. Tol ajal andsin Jumalale lubaduse: kui saan kunagi nägemise tagasi, siis loen Piibli kaanest kaaneni läbi. Hiljem minu nägemine osaliselt taastus, nii et suutsin lugeda. Kirurgina ma kahjuks jätkata ei saanud. Uruguays on populaarne ütlus „No hay mal que por bien no venga” („Miski pole nii halb, et sellest ei saaks tulla midagi head”). Selle vanasõna õigsust sain omal nahal tunda.

Alustan halvasti

Tahtsin osta suure trükikirjaga Jeruusalemma Piibli, ent kuulsin, et Jehoova tunnistajatel on märksa odavam Piibel, mille üks noor tunnistaja lubas mulle koju tuua. Järgmisel hommikul seisis ta Piibliga mu kodulävel. Beatriz avas ukse ja vestles temaga. Hüüdsin teisest toast ebaviisakalt, et kui ta on Piibli eest raha saanud, siis ei ole tal enam minu kodus asja ja mingu minema. Mõistagi lahkus ta kohe. Mul polnud aimugi, et just see inimene hakkab peagi minu elus tähtsat rolli mängima.

Ükskord lubasin naisele midagi, mida ma ei suutnud täita. Et seda korvata ja naisele rõõmu valmistada, ütlesin, et lähen temaga iga-aastasele Kristuse surma mälestusõhtule. Kui see päev kätte jõudis, polnud ma oma lubadust unustanud ja läksin koos temaga sellele üritusele. Mulle avaldas muljet sõbralik õhkkond ja lahke vastuvõtt. Kui kõnepidaja oma kõnet alustas, olin üllatunud, sest see oli toosama noormees, kellel olin nii ebaviisakalt palunud oma kodust lahkuda. Tema kõne puudutas mind sügavalt ning tundsin end väga halvasti seepärast, et polnud teda sõbralikult kohelnud. Kuidas seda heastada?

Palusin oma naisel ta õhtusöögile kutsuda, aga ta kostis: „Kas sa ei leia, et oleks sobivam, kui sina teda kutsud? Ole siin, küll ta meie juurde tuleb.” Beatrizil oli õigus. Ta tuli meid tervitama ja võttis kutse rõõmuga vastu.

Too õhtu, kui ta külla tuli ja me vestlesime, oli mu elu pöördepunktiks. Ta näitas mulle raamatut „Tõde, mis viib igavesse ellu” („The Truth That Leads to Eternal Life”) * ja mina näitasin talle veel kuut eksemplari. Tunnistajatest patsiendid olid need mulle haiglas andnud, aga ma polnud neid kunagi lugenud. Nii õhtusöögi ajal kui pärast sööki esitasin ühe küsimuse teise järel – ta vastas kõigile Piiblit kasutades. Arutelu kestis varajaste hommikutundideni. Enne lahkumist tegi see noormees mulle ettepaneku hakata Piiblit uurima sellesama raamatu abil. Kolme kuuga uurisime raamatu läbi ja järgmisena hakkasime uurima raamatut „Langenud on Suur Babülon! Valitseb Jumala Kuningriik!” („„Babylon the Great  Has Fallen!” God’s Kingdom Rules!”) *. Seejärel pühendasin oma elu Jehoovale ja mind ristiti.

Tunnen end taas kasulikuna

Selle tulemusena, et olin pime, avanesid minu „südame silmad” Piibli tõdedele, millele ma polnud kuni selle ajani tähelepanu pööranud! (Efeslastele 1:18.) Terve mu elu muutus, kui õppisin tundma Jehoovat ja tema armastavat eesmärki. Tunnen end taas kasuliku ja õnnelikuna. Aitan inimesi nii füüsiliselt kui vaimselt ja näitan neile, kuidas nad saavad pikendada oma elu mitte ainult mõne aasta võrra selles maailmas, vaid elada lausa igavesti uues maailmas.

Olen hoidnud end kursis meditsiini edusammudega ja uurinud verega seotud riske, alternatiivravi, patsiendi õigusi ja bioeetikat. Seda informatsiooni olen saanud jagada kohalikus meditsiiniringkonnas, kui mind on kutsutud meditsiiniseminaridele neil teemadel kõnelema. 1994. aastal käisin esimesel vereta ravi kongressil Brasiilias Rio de Janeiros, kus pidasin kõne sellest, mida ette võtta verejooksu korral. See informatsioon ilmus osaliselt ka minu kirjutatud artiklis „Una propuesta: Estrategias para el Tratamiento de las Hemorragias” („Hemorraagiavastase ravi strateegiad”), mis avaldati meditsiiniajakirjas „Hemoterapia”.

Laitmatuse säilitamine surve all

Alguses põhinesid minu kahtlused vereülekannete suhtes enamasti teaduslikel arusaamadel. Aga kui minust sai patsient, avastasin, et pole sugugi lihtne keelduda vereülekannetest ja säilitada usku, kui tuleb vastu seista arstide tugevale survele. Pärast raskekujulist südameinfarkti pidin selgitama kirurgile üle kahe tunni oma seisukohta. Ta oli minu väga hea sõbra poeg ja ütles, et ei lase mul surra, kui tema meelest võiks vereülekanne mu elu päästa. Palusin vaikselt Jehoovat, et ta aitaks sellel arstil minu seisukohta mõista ja austada, ehkki ta ei ole sellega nõus. Lõpuks lubas arst minu sooviga arvestada.

Teisel korral eemaldati mul suur eesnäärmekasvaja ning tekkis verejooks. Jällegi pidin selgitama, miks keeldun vereülekannetest, ja kuigi olin kaotanud kaks kolmandikku oma verest, austas meditsiinipersonal minu otsust.

Muutunud suhtumine

Rahvusvahelise Bioeetika Assotsiatsiooni liikmena on mul heameel näha, et meditsiinitöötajate ja juristide suhtumine patsiendi õigustesse on muutunud. Arstide isalikult hoolitsev hoiak on asendunud lugupidava suhtumisega patsiendi teadlikkusse otsusesse. Nüüd nad lubavad patsientidel ravimeetodi valimises osaleda. Enam ei arvata, et Jehoova tunnistajad on fanaatikud, kes ei vääri arstiabi. Selle asemel peetakse neid hästi informeeritud patsientideks, kelle õigusi tuleb austada. Meditsiiniseminaridel ja telesaadetes on tuntud professorid öelnud: „Tänu Jehoova tunnistajatele mõistame nüüd paremini . . .; oleme tunnistajatelt õppinud . . .; nad on meile õpetanud, et oleks vaja täiustuda ... .”

 Öeldakse, et elu on kõige tähtsam, sest vabadus ja väärikus kaotavad selleta mõtte. Paljud aktsepteerivad nüüd kõrgemat õiguspõhimõtet ja tunnustavad, et igaühel on oma õigused ja ainult tema ise võib otsustada, kuidas oma õigusi teatud olukorras kasutada. Sel moel peetakse lugu väärikusest, valikuvabadusest ja usulistest tõekspidamistest. Patsiendil on õigus otsustada oma keha üle. Jehoova tunnistajate haiglainfoteenistus on aidanud paljudel arstidel neis asjades teadlikumaks saada.

Perekonna pidev tugi on võimaldanud mul Jehoova teenistuses kasulik olla ja olen saanud teenida kristliku koguduse vanemana. Nagu enne ütlesin, kahetsen kõige rohkem seda, et ei õppinud Jehoovat varem tundma. Siiski olen väga tänulik, et ta avas mu silmad imelisele lootusele elada Jumala Kuningriigi valitsuse alluvuses, kus „ükski elanik ei ütle: „Ma olen haige!” ” (Jesaja 33:24, UM). *

[Allmärkused]

[Pilt lk 24]

Olin 30. aastates, kui töötasin Santa Lucía haiglas

[Pilt lk 26]

Koos naise Beatriziga 1995. aastal