Aabraham ja Saara – sa võid jäljendada nende usku!

TEDA nimetatakse „kõikide isaks, kes usuvad” (Roomlastele 4:11). Ka tema armas kaasa ilmutas usku (Heebrealastele 11:11). Jutt käib jumalakartlikust patriarhist Aabrahamist ja tema vagast naisest Saarast. Miks olid nad nii head usu eeskujud? Millised olid mõningad katsumused, milles nad vastu pidasid? Ja mille poolest on nende lugu väärtuslik meile?

Aabraham ilmutas usku, kui Jumal käskis tal oma kodust lahkuda. Jehoova ütles: „Mine omalt maalt, omast sugukonnast ja isakojast maale, mille ma sulle näitan!” (1. Moosese 12:1). Ustav patriarh kuuletus, sest öeldakse: „Usu läbi kuulas Aabraham sõna, kui teda kutsuti välja minema paika, mille ta pidi saama pärandiks; ja ta läks välja ilma teadmata, kuhu ta läheb” (Heebrealastele 11:8). Mõtle, mida see tähendas.

Aabraham elas Uuris, mis asub praeguse Lõuna-Iraagi territooriumil. Uur oli jõukas Mesopotaamia keskus, mis pidas kaubavahetust Pärsia lahe ja tõenäoliselt Induse oru maadega. Sir Leonard Woolley, kes juhtis Uuri süstemaatilisi väljakaevamisi, viitab sellele, et Aabrahami ajal oli linnas enamik maju ehitatud tellistest ning nende seinad olid krohvitud ja lubjatud. Näiteks ühe jõuka linlase koduks oli sillutatud siseõuega kahekordne elamu. Esimesel korrusel paiknesid majateenijate ja külaliste ruumid. Teisel korrusel kulges piki seina puidust rõdu, kust pääses perele mõeldud tubadesse. Need 10 kuni 20 toaga elumajad olid „võrdlemisi avarad ja võimaldasid elada korralikku, mugavat ja Idamaade mõistes luksuslikku elu”, ütleb Woolley. Seesugused majad olid „tsiviliseeritud inimeste väljapaistvad kodud ja vastasid kõrgelt arenenud linnaelu vajadustele”. Kui ka Aabraham ja Saara pidid lahkuma sellisest kodust, et elada telkides, tõid nad Jehoovale kuuletumisel suure ohvri.

Rännak viis Aabrahami ja tema pere kõigepealt Haarani linna Mesopotaamia põhjaosas ja seejärel Kaananisse. Teekond oli ligikaudu 1600 kilomeetrit pikk – üsna tähelepanuväärne ettevõtmine eakale abielupaarile! Haaranist lahkudes oli Aabraham 75 ja Saara 65 aastat vana (1. Moosese 12:4).

Mida võis Saara tunda, kui Aabraham  tegi teatavaks, et nad lahkuvad Uurist? Jätta maha turvaline meeldiv kodu, minna elama kuhugi võõrale ja võimalik, et ka vaenulikule maale ning võtta omaks madalam elatustase – selle kõige pärast võis Saara muret tunda. Sellest hoolimata oli Saara allaheitlik ja pidas Aabrahami oma „isandaks” (1. Peetruse 3:5, 6). Mõned õpetlased arvavad, et see oli Saara puhul „tavapärane lugupidav käitumine ja suhtumine oma mehesse”, millest ilmneb „harjumuspärane mõtlemine ja hoiak”. Kuid ennekõike usaldas Saara Jehoovat. Tema allaheitlikkus ja usk on kristlikele naistele heaks eeskujuks.

On tõsi, et meil ei paluta Jumalale kuuletumiseks oma kodu maha jätta, kuigi mõned täisajalised evangeeliumikuulutajad on lahkunud oma kodumaalt, selleks et rääkida head sõnumit mõnes teises riigis. Ükskõik, kus me Jumalat teenime, võime olla kindlad, et senikaua kui paneme elus vaimsed asjad esikohale, hoolitseb ta meie vajaduste eest (Matteuse 6:25–33).

Ei Saara ega Aabraham ei kahetsenud oma otsust. „Kui nad oleksid mõelnud seda kodumaad, kust nad olid väljunud, siis oleks neil ju olnud juhust minna tagasi,” sõnas apostel Paulus. Ent nad ei läinud tagasi. Nad uskusid Jumala tõotusi, sest nad olid veendunud, et Jehoova „annab palga neile, kes teda otsivad”. Nii peame tegema ka meie, kui tahame Jehoovat jätkuvalt kogu hingest tuleva andumusega teenida. (Heebrealastele 11:6, 15, 16.)

Vaimne ja materiaalne rikkus

Kui Aabraham oli jõudnud Kaananisse, ütles Jumal talle: „Sinu soole ma annan selle maa!” Seepeale ehitas Aabraham altari Jehoovale ja „hüüdis appi Jehoova nime” (1. Moosese 12:7, 8). Jehoova tegi Aabrahami  rikkaks ja tema kodakond oli arvukas. Ükskord kogus Aabraham kokku 318 meest, oma kodakondsed, kes ta peres olid sündinud, ja seetõttu arvatakse, et „tema kodakonda kuulus tublisti üle tuhande inimese”. Ükskõik mis see põhjus oli, inimesed pidasid teda „Jumala vürstiks” (1. Moosese 13:2; 14:14; 23:6).

Aabraham juhtis Jumala kummardamist, õpetades oma peret ’hoidma Jehoova teed ning tegema, mis õige ja kohus’ (1. Moosese 18:19). Nüüdisaegseid kristlikke perekonnapäid võib julgustada Aabrahami eeskuju, kel õnnestus oma peret õpetada lootma Jehoovale ja tegutsema õigel viisil. Seepärast pole üllatav, et Saara egiptlannast teenija Haagar, patriarhi vanim sulane ja Aabrahami poeg Iisak lootsid Jehoova Jumalale (1. Moosese 16:5, 13; 24:10–14; 25:21).

Aabraham otsis rahu

Aabrahami elu näitas, et ta peegeldas Jumala isiksust. Selle asemel et lasta oma karjaste ja vennapoja Loti karjaste vahelisel riiul jätkuda, tegi Aabraham ettepaneku asuda eraldi elama ning palus nooremal mehel Lotil valida maa, mida ta paremaks peab. Aabraham oli rahusobitaja (1. Moosese 13:5–13).

Kui meie peaksime kunagi valima, kas nõuda taga oma õigusi või anda rahu säilitamise nimel kellelegi järele, tasuks meil meeles pidada, et Jehoova ei lasknud Aabrahamil seepärast puudust kannatada, et ta oli Loti suhtes vastutulelik. Vastupidi, seejärel Jumal tõotas anda Aabrahamile ja tema soole kogu maa, mida ta võis igas suunas näha (1. Moosese 13:14–17). „Õndsad on rahunõudjad, sest neid hüütakse Jumala lasteks,” ütles Jeesus (Matteuse 5:9).

Kellest saab Aabrahami pärija?

Kuigi oli antud tõotus seemne kohta, polnud Saaral ikka last. Aabraham tõi selle asja Jehoova ette. Kas tema teenija Elieser pärib kõik, mis tal on? Ei, sest Jehoova lausus: „Tema ei ole sinu pärija, vaid see, kes väljub su oma ihust, on su pärija” (1. Moosese 15:1–4).

Siiski ei olnud neil last ja 75-aastane Saara kaotas lootuse rasedaks jääda. Sellepärast ütles ta Aabrahamile: „Vaata, Jehoova on mind keelanud last saamast. Heida nüüd mu ümmardaja juurde, vahest saan järeltulija temalt!” Seejärel võttis Aabraham Haagari oma teiseks naiseks, oli temaga vahekorras ja naine jäi rasedaks. Niipea kui Haagar nägi, et ta ootas last, hakkas ta oma emandat põlgama. Saara rääkis sellest kibestunult Aabrahamile ning alandas Haagarit, misjärel teenijanna põgenes (1. Moosese 16:1–6).

Aabraham ja Saara tegutsesid heas usus vastavalt tolle aja kombele. Kuid Jehoova ei mõelnud sel moel anda Aabrahamile järglast. Meie kultuur võib dikteerida, et teatud tingimustes on mingi teguviis õigustatud, aga see ei pruugi kohe tähendada, et Jehoova on sama meelt. Tema võib näha meie olukorda hoopis teisiti. Seega on vaja otsida Jumala juhatust ja palvetada, et ta näitaks, kuidas ta tahab, et me tegutseksime (Laul 25:4, 5; 143:8, 10).

Jehooval pole miski võimatu

Mõne aja pärast tõi Haagar Aabrahamile poja ilmale, kes sai nimeks Ismael. Ent Ismael polnud tõotatud Seeme. Saara oli see, kes pidi hoolimata oma kõrgest east sünnitama pärija (1. Moosese 17:15, 16).

Kui Jumal täpsustas, et Saara toob oma abikaasale poja ilmale, „siis Aabraham  heitis silmili maha, naeris ja ütles oma südames: „Kas peaks saja-aastasele poeg sündima? Või peaks üheksakümneaastane Saara sünnitama?” ” (1. Moosese 17:17). Kui ingel sõnumit Saara kuuldes kordas, siis naine „naeris iseeneses”. Kuid Jehooval pole miski võimatu. Võime uskuda, et ta suudab teha kõike, mida ta tahab (1. Moosese 18:12–14).

„Usu läbi sai isegi Saara rammu soo rajamiseks ja pealegi üle oma ea, sellepärast et ta pidas ustavaks teda, kes tõotuse oli andnud.” (Heebrealastele 11:11.) Aja möödudes tõi Saara ilmale Iisaki, kelle nimi tähendab ’naer’.

Kõhklematu usaldus Jumala tõotuste vastu

Jehoova kinnitas, et Iisak on kauaoodatud pärija (1. Moosese 21:12). Niisiis oli Aabraham kindlasti hämmingus, kui Jumal palus tal oma poeg ohverdada. Ent Aabrahamil oli mõjuvaid põhjusi, miks Jumalat kõhklemata usaldada. Kas Jehoova pole siis võimeline Iisakit surnuist üles äratama? (Heebrealastele 11:17–19.) Kas Jumal polnud mitte tõendanud oma jõudu, kui taastas ime läbi Aabrahami ja Saara sigimisvõime, et Iisak võiks üleüldse sündida? Veendunud Jumala võimes täita oma tõotused, oli Aabraham valmis Jumalale kuuletuma. Nagu teame, takistati tal oma poega tapmast (1. Moosese 22:1–14). Siiski aitab Aabrahami toimimisviis meil näha, kui raske pidi olema Jehoova Jumalal ’anda oma ainusündinud Poega, et ükski, kes temasse usub ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu’ (Johannese 3:16; Matteuse 20:28).

Kuna Aabrahamil oli usk Jumalasse, mõistis ta selgelt, et Jehoova tõotuste pärija ei või abielluda mõne Kaananimaa ebajumalakummardajaga. Kuidas võikski jumalakartlik vanem kiita heaks lapse abielu kellegagi, kes ei teeni Jehoovat? Seepärast otsis Aabraham Iisakile sobivat naist oma sugulaste seast Mesopotaamiast, rohkem kui 800 kilomeetri kauguselt. Jumal õnnistas seda ettevõtmist, näidates, et ta on valinud Rebeka Iisaki mõrsjaks ja Messia esiemaks. Jehoova oli tõesti „Aabrahami kõigiti õnnistanud” (1. Moosese 24:1–67; Matteuse 1:1, 2).

Õnnistused kõigile rahvastele

Aabraham ja Saara annavad eeskuju selles, kuidas katsumustes vastu pidada ja näidata üles usku Jumala tõotustesse. Nende tõotuste täitumine puudutab inimkonna igavest tulevikuväljavaadet, sest Jehoova kinnitas Aabrahamile: „Sinu soo nimel õnnistavad  endid kõik maailma rahvad, sellepärast et sa võtsid kuulda mu häält!” (1. Moosese 22:18).

Muidugi olid Aabraham ja Saara ebatäiuslikud nagu meiegi. Aga kui nad sai teada, mis on Jumala tahe, kuuletusid nad sellele kohe, ükskõik mida see neilt nõudis. Seetõttu mäletatakse Aabrahami kui „Jumala sõpra” ja Saarat kui ’püha naist, kes lootis Jumala peale’ (Jakoobuse 2:23; 1. Peetruse 3:5). Kui püüame Aabrahami ja Saara usku jäljendada, võime ka meie tunda hindamatut lähedust Jumalaga. Meilegi tulevad kasuks need väärtuslikud tõotused, mis Jehoova andis Aabrahamile (1. Moosese 17:7).

[Pilt lk 26]

Tänu Aabrahami ja Saara usule õnnistas Jehoova neid vanas eas pojaga

[Pilt lk 28]

Aabrahami näide aitab meil mõista, mida see Jehoovale tähendas, kui ta laskis oma ainusündinud Pojal surra