Esiletõstetud kohti 3. Moosese raamatust
Jehoova Sõna on elav
Esiletõstetud kohti 3. Moosese raamatust
POLE möödas veel aastatki ajast, mil iisraellased Egiptuse orjusest vabastati. Nüüd on nad organiseeritud uueks rahvaks ja suundumas Kaananimaale. Jehoova eesmärgi kohaselt peab seal hakkama elama püha rahvas. Ent kaananlaste eluviis ja religioossed tavad on väga allakäinud. Seepärast annab tõeline Jumal Iisraeli kogudusele määrused, et eraldada see rahvas enda teenimiseks. Need määrused on pandud kirja Piiblisse 3. Moosese raamatusse. Selle raamatu kirjutas prohvet Mooses Siinai kõrbes ilmselt aastal 1512 e.m.a ning see puudutab vaid ühe kuu pikkust perioodi (2. Moosese 40:17; 4. Moosese 1:1–3). Jehoova innustab korduvalt oma teenijaid olema pühad (3. Moosese 11:44; 19:2; 20:7, 26).
Jehoova tunnistajad pole tänapäeval Seaduse all, mille Jumal Moosese kaudu andis. Jeesus Kristuse surm tühistas Seaduse (Roomlastele 6:14; Efeslastele 2:11–16). Kuid 3. Moosese raamatus leiduvad määrused on meilegi kasuks. Neis on palju õpetlikku meie Jumala Jehoova teenimise kohta.
PÜHAD OHVRID – VABATAHTLIKUD JA KOHUSTUSLIKUD
Mõned Seaduse järgi toodud ohvrid olid vabatahtlikud, kuid teised kohustuslikud. Näiteks põletusohver oli vabatahtlik. See anti Jumalale tervikuna, nagu ka Jeesus Kristus andis oma elu meelsasti ja täielikult lunastusohvriks. Vabatahtlikku tänuohvrit jagati teistega. Üks osa sellest pandi Jumala ette altarile, teise osa sõi preester ja kolmanda ohvri tooja. Nii on ka Kristuse surma mälestusõhtu võitud kristlaste jaoks osadussöömaaeg (1. Korintlastele 10:16–22).
Patuohvrid ja süüohvrid olid kohustuslikud. Esimestega lepitati patte, mis olid tehtud eksikombel ja tahtmatult. Süüohver tuli tuua Jumalale aga siis, kui inimene oli rikkunud kellegi õigusi, või toodi see selleks, et kahetsev eksinu saaks tagasi teatavad õigused, või mõlemal eesmärgil. Lisaks sellele olid veel roaohvrid, mida toodi Jehoova heldekäelisuse tunnustamiseks. Kõik need asjaolud pakuvad meile huvi, sest seaduselepingu järgi toodud kohustuslikud ohvrid viitasid Jeesus Kristusele ja tema ohvrile ning sellest tulenevale kasule (Heebrealastele 8:3–6; 9:9–14; 10:5–10).
Vastused piiblilistele küsimustele:
2:11, 12 – Miks ei tohtinud mett „süüdata põlema Jehoovale tuleohvriks”? Siin mainitud mesi ei saa viidata mesilaste korjatud meele. Ehkki seda mett ei lubatud „süüdata põlema tuleohvrina”, mainitakse seda „igasugu põllusaaduste” uudsesaagi hulgas (2. Ajaraamat 31:5). Selle mee all mõeldi ilmselt puuviljamahla või -siirupit. Kuna see võis käärima minna, ei sobinud seda altaril ohverdada.
2:13 – Miks tuli ohverdada soola „kõigis oma ohvriandides”? Seda ei tehtud ohvrianni maitse parandamise pärast. Kõikjal maailmas kasutatakse soola säilitusainena. Ilmselt ohverdati seda koos teiste andidega sellepärast, et see sümboliseerib rikkumatust.
Õpetus meile:
3:17. Kuna rasva peeti ohvri parimaks või rammusaimaks osaks, siis keeld selle söömiseks rõhutas iisraellastele ilmselt seda, et parim kuulub Jehoovale (1. Moosese 45:18). See tuletab meile meelde, et peaksime andma Jehoovale oma parima (Õpetussõnad 3:9, 10; Koloslastele 3:23, 24).
7:26, 27. Iisraellased ei tohtinud verd süüa. Veri kujutab Jumala silmis elu. „Liha hing [elu] on veres,” ütleb 3. Moosese 17:11. Ka tänapäeval nõutakse tõelistelt jumalateenijatelt verest hoidumist (Apostlite teod 15:28, 29).
PÜHA PREESTERKOND SEATAKSE AMETISSE
Kellele tehti ülesandeks täita ohverdamisega seotud kohustusi? See töö usaldati preestritele. Jumala juhatusel seadis Mooses pidulikult Aaroni ülempreestriks ja tema neli poega alampreestriteks. See tseremoonia kestis ilmselt seitse päeva ning preesterkond hakkas tegutsema kohe järgmisel päeval.
Vastused piiblilistele küsimustele:
9:9 – Miks tuli verd valada altari alusele ja määrida altari sarvedele? See näitas, et Jehoova võttis vere vastu lepituse eesmärgil. Kogu lepituskorraldus põhines verel. „Peaaegu kõik puhastatakse verega käsuõpetuse järgi,” kirjutas apostel Paulus, „ja ilma verd valamata ei ole andeksandmist olemas” (Heebrealastele 9:22).
10:1, 2 – Milles võis seisneda Aaroni poegade Naadabi ja Abihu patt? Peagi pärast seda, kui Naadab ja Abihu oma preestrikohustusi täites sobimatult käitusid, keelas Jehoova preestritel kogudusetelgis teenimise ajal veini ja muude vägijookide tarvitamise (3. Moosese 10:9). See annab alust oletada, et Aaroni kaks poega võisid sel korral joobeseisundis olla. Nende surma tegelik põhjus oli aga see, et nad „tõid Jehoova ette võõra tule, mida ta neid ei olnud käskinud teha”.
Õpetus meile:
10:1, 2. Vastutavad Jehoova teenijad peavad tänapäeval Jumala nõudeid järgima. Lisaks sellele ei tohi nad oma ülesannete täitmisel ülbed olla.
10:9. Me ei tohiks täita Jumalalt saadud ülesandeid ajal, mil oleme alkohoolsete jookide mõju all.
PÜHA JUMALAKUMMARDAMINE NÕUAB PUHTUST
Toitumisjuhised puhaste ja ebapuhaste loomade kohta tulid iisraellastele kasuks kahel viisil. Need seadused kaitsesid neid kahjulike nakkuste eest ja eraldasid neid selgemalt ümberkaudsetest rahvastest. Teised ebapuhtuse kohta käivad juhised puudutasid surnukehasid, naise puhastust pärast sünnitust, pidalitõve protseduure ning mehe ja naise suguorganite eritisi. Ebapuhaste inimestega pidid tegelema preestrid.
Vastused piiblilistele küsimustele:
12:2, 5 – Miks muutis sünnitamine naise „ebapuhtaks”? Suguorganid on loodud eesmärgiga anda edasi täiuslikku inimelu. Ent päritud patu tõttu on kõik järeltulijad ebatäiuslikud ja patused. Ajutised „ebapuhtuse” perioodid, mis olid seotud sünnitamise, aga ka näiteks menstruatsiooni ja seemnepurskega, tuletasid päritud patusust meelde (3. Moosese 15:16–24; Laul 51:7; Roomlastele 5:12). Seadused puhastuse kohta aitasid iisraellastel aru saada lunastusohvri vajalikkusest, mis pidi katma kinni inimkonna patususe ja taastama inimliku täiuse. Nõnda oli Seadus nende „kasvataja Kristuse poole” (Galaatlastele 3:24).
15:16–18 – Millele viitab neis salmides mainitud „seemnevoolus”? Ilmselt mõeldakse selle all nii öist iseeneslikku seemnepurset kui ka sugulist vahekorda abikaasade vahel.
Õpetus meile:
11:45. Jehoova Jumal on püha ning ta nõuab, et samasugused oleksid ka need, kes on tema pühas teenistuses. Nad peavad püüdma olla pühad ning jääma füüsiliselt ja vaimselt puhtaks (2. Korintlastele 7:1; 1. Peetruse 1:15, 16).
12:8. Jehoova lubas vaestel ohverdada linde, mitte ei nõudnud lambaid, mis olid hinna poolest kallimad. Ta arvestab vaeste inimeste võimalustega.
PÜHADUST PEAB HOIDMA
Kõige olulisemad ohvrid pattude eest esitati iga-aastasel lepituspäeval. Leevi suguharu ja preestrite eest toodi ohvriks pull. Teiste Iisraeli suguharude eest ohverdati sikk. Üks teine sikk saadeti elusalt kõrbesse, pärast seda kui tema peale olid loetud rahva patud. Need kaks sikku moodustasid koos ühe patuohvri. See viitas Jeesus Kristuse ohverdamisele ja ka sellele, et ta viib patud ära.
Määrused lihasöömise ja muude asjade kohta rõhutavad, et Jehoovat kummardades peab olema püha. On kohane, et preestrid pidid end pühana hoidma. Kolm iga-aastast püha andsid põhjust suureks rõõmuks ja Looja tänamiseks. Jehoova andis rahvale seadused ka oma püha nime väärkasutamisest hoidumise kohta, hingamispäeva ja juubeliaasta tähistamiste kohta ning selle kohta, kuidas suhtuda vaestesse ja kohelda orje. Jumalale kuuletumisest tulenevad õnnistused on vastandatud needustega, mida kogevad sõnakuulmatud. Oli ka seadusi, mis puudutasid ohvritega seoses antavaid vandeid, ohvrite väärtuse hindamist, loomade esmasündinuid ja seda, et kümme protsenti kõigest on „Jehoovale pühitsetud”.
Vastused piiblilistele küsimustele:
16:29 – Kuidas pidid iisraellased „alandama oma hinged”? Seda tehti pärast lepituspäeva ning see oli seotud pattude eest andeks palumisega. Paastumine sel ajal oli ilmselt seotud oma patususe tunnistamisega. ’Hinge alandamine’ viitas seega tõenäoliselt paastumisele.
19:27 – Mida tähendab keeld „Ärge piirake oma juuste äärt; ära riku oma habemeotsa!”? See seadus oli ilmselt selleks, et juudid ei kärbiks oma habet või juukseid paganlike tavade järgi (Jeremija 9:24, 25; 25:23; 49:32). See Jumala keeld ei tähendanud aga seda, et juudid ei tohtinud üldse oma habet või näokarvu piirata (2. Saamueli 19:25).
25:35–37 – Kas iisraellased ei tohtinud kunagi laenu pealt kasu teenida? Kui raha laenati mingil ärilisel eesmärgil, siis võis laenuandja vaheltkasu nõuda. Ent Seadus keelas kasu nõudmise laenude pealt, mida anti vaestele nende olukorra kergendamiseks. Oli vale saada kasu puuduses oleva naabri majanduslikust ebaõnnest (2. Moosese 22:24).
26:19 – Kuidas võib taevas muutuda raua ja maa vase sarnaseks? Kuivaperioodil paistis taevas Kaananimaa kohal tihke otsekui raud. Kui maa ei saanud vihma, oli see vasekarva ja metalse läikega.
26:26 – Mida tähendas see, et kümme naist pidid küpsetama leiba ühes ahjus? Tavaliselt oli igal naisel vaja küpsetamiseks oma ahju. Need sõnad viitasid aga sellisele toidupuudusele, et kümnele naisele piisas ühest ahjust, et kõigi oma küpsetustöödega hakkama saada. Niisugune pidi olema üks ennustatud tagajärg, kui ei suudetud säilitada pühadust.
Õpetus meile:
20:9. Viha ja tigedus oli Jehoova silmis otsekui mõrv. Seepärast määras ta vanemate teotamise eest sama karistuse kui nende mõrvamise eest. Kas ei peaks see meid ajendama oma kaasusklikke armastama? (1. Johannese 3:14, 15.)
22:32; 24:10–16, 23. Jehoova nime ei tohi teotada. Otse vastupidi, me peame tema nimele kiitust tooma ja selle pühitsemise eest palvetama (Laul 7:18; Matteuse 6:9).
KUIDAS MÕJUTAB 3. MOOSESE RAAMAT MEIE KUMMARDAMISVIISI
Jehoova tunnistajad ei ole tänapäeval Seaduse all (Galaatlastele 3:23–25). Kuna aga 3. Moosese raamat aitab meil mõista Jehoova seisukohta mitmesugustes küsimustes, siis mõjutab see ka meie kummardamisviisi.
Kui sa loed teokraatlikuks teenistuskooliks valmistudes iganädalast piibliosa, siis kindlasti avaldab sulle muljet tõsiasi, et Jumal nõuab oma teenijatelt pühadust. Lisaks ajendab see piibliraamat meid andma Kõigekõrgemale oma parimat, alati säilitades oma pühadust tema kiituseks.
[Pilt lk 21]
Seaduse järgi toodud ohvrid viitasid Jeesus Kristusele ja tema ohvrile
[Pilt lk 22]
Hapnemata leibade püha oli väga rõõmus sündmus
[Pilt lk 23]
Iga-aastased pühad, näiteks lehtmajade püha, andsid põhjust Jehoova tänamiseks