Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Sa võid Jumalat rõõmustada

Sa võid Jumalat rõõmustada

Sa võid Jumalat rõõmustada

KAS me võime tõesti Jumala tundeid mõjutada? Kas Jumal võib tunda rõõmu? Mõne arvates on Jumal lihtsalt jõud. Kas mitteisikuline jõud saab tunda rõõmu? Muidugi mitte. Mõtle aga sellele, mida Piibel Jumala kohta räägib.

„Jumal on Vaim,” sõnas Jeesus Kristus (Johannese 4:24). Vaim on inimestest erinev eluvorm. Ehkki inimsilm seda ei näe, on vaimul keha – „vaimne ihu” (1. Korintlastele 15:44; Johannese 1:18). Piibel räägib kõnekujundeid kasutades koguni, et Jumalal on silmad, kõrvad, käed ja nii edasi. * Jumalal on ka nimi – Jehoova (Laul 83:19). Piibli Jumal on seega vaimolend (Heebrealastele 9:24). „Ta on elav Jumal ja igavene kuningas!” (Jeremija 10:10.)

Reaalselt eksisteeriva isikuna on Jehoova võimeline mõtlema ja tegutsema. Talle on omased teatud iseloomujooned ja tunded ning on asju, mis talle meeldivad ja mis mitte. Tõtt-öelda esineb Piiblis lugematul hulgal väljendeid, millest selgub, mis valmistab Jumalale heameelt ja mis mitte. Kui inimeste valmistatud jumalad ja kujud üksnes peegeldavad nende väljamõtlejate omadusi, siis kõigeväeline Jumal Jehoova on see, kes andis üldse inimestele võime tunda emotsioone (1. Moosese 1:27; Jesaja 44:7–11).

Jehoova on kahtlemata õnnelik Jumal (1. Timoteosele 1:11). Ta ei rõõmusta mitte ainult oma loodu üle, vaid ka täidab meeleldi oma eesmärgi. Jehoova kohta on öeldud: „Kõik, mis Jehoovale meeldib, teeb ta taevas ja maa peal, meredes ja kõigis ürgvetes!” (Laul 135:6). Laulukirjutaja laulis: „Jehoova rõõmustugu oma tegudest” (Laul 104:31). Kuid Jumalal on veel üks rõõmuallikas. Ta ütleb: „Ole tark, mu poeg, ja rõõmusta mu südant” (Õpetussõnad 27:11). Mõtle vaid, mida see tähendab – me võime Jumalat rõõmustada!

Kuidas me võime Jumala südant rõõmustada

Arutlegem, kuidas rõõmustas Jehoova südant perekonnapea Noa. Noa „leidis armu Jehoova silmis”, sest ta oli „täiesti vaga oma rahvapõlve seas”. Tolleaegsete inimeste kurjusele oli teravaks kontrastiks Noa usk ja kuulekus, mis valmistasid Jumalale sellist heameelt, et võis lausa öelda: „Noa kõndis ühes Jumalaga” (1. Moosese 6:6, 8, 9, 22). „Usu kaudu ehitas [Noa] pühas kartuses laeva oma perekonna päästmiseks.” (Heebrealastele 11:7.) Noa valmistas Jehoovale heameelt ning Jumal õnnistas Noad ja tema peret sellega, et aitas neil ellu jääda sel rahutul ajajärgul inimkonna ajaloos.

Patriarh Aabraham oli samuti teadlik Jehoova tunnetest. Kui Jehoova tegi Aabrahamile teatavaks, et ta hävitab Soodoma ja Gomorra nende kõlvatuse pärast, tuli selgelt esile, kui põhjalikult tundis Aabraham Jumala mõtteviisi. Aabraham tundis Jehoovat piisavalt hästi järeldamaks, et Jumalast „on mõeldamatu” (UM) tappa õige ühes õelaga (1. Moosese 18:17–33). Aastaid hiljem Jumala juhtnööridele kuuletudes „viis Aabraham ohvriks Iisaki”, sest „ta mõtles, et Jumal on võimeline ka surnuist üles äratama” (Heebrealastele 11:17–19; 1. Moosese 22:1–18). Aabraham hoolis väga Jumala tunnetest ning näitas üles sedavõrd tugevat usku ja sõnakuulelikkust, et „ta nimetati Jumala sõbraks” (Jakoobuse 2:23).

Muistse Iisraeli kuningas Taavet oli veel üks mees, kes Jumala südamele rõõmu valmistas. Jehoova lausus tema kohta: „Ma olen leidnud Taaveti, Jesse poja, oma südamekohase mehe, kes teeb kõik mu tahtmist mööda!” (Apostlite teod 13:22). Taavet lootis kõhklemata Jumalale, kui läks kohtuma hiiglase Koljatiga, öeldes Iisraeli kuningale Saulile: „Küllap Jehoova, kes mind on päästnud lõukoera ja karu küüsist, päästab mind ka selle vilisti käest!” Kuna Taavet lootis Jehoovale, õnnistas Jumal teda sellega, et Taavet oli võimeline Koljati maha lööma (1. Saamueli 17:37, 45–54). Taavet tahtis, et lisaks tema tegudele oleksid ka ta „suu kõned” ja „südame mõtlemised” Jehoovale meelepärased (Laul 19:15).

Mida öelda meie kohta? Kuidas meie saame Jehoovale meeldida? Mida enam on meil teadmisi Jumala tunnete kohta, seda paremini me mõistame, kuidas tema südant rõõmustada. Piiblit lugedes on seega oluline püüda teada saada, millised on Jumala tunded, et võiksime olla täidetud „tema tahtmise tunnetusega kõiges vaimulikus tarkuses ja arusaamises” ja elada „väärikalt Issandale, et temale kõigiti meeldida” (Koloslastele 1:9, 10). Teadmised omakorda aitavad kasvatada usku, mis on ülioluline, sest „ilma usuta on võimatu olla [Jumalale] meelepärane” (Heebrealastele 11:6). Kui näeme vaeva, et kasvatada endas tugevat usku, ning viime oma elu Jehoova tahtega kooskõlla, võime tõepoolest tema südant rõõmustada. Samal ajal peame hoolikalt jälgima, et me ei tekitaks Jehoovale südamevalu.

Ära kurvasta Jumalat

Üks näide Noa päevist toob esile, kuidas võib Jehoovat kurvastada. Tookord „vägivald täitis maad. Ja Jumal vaatas maad, ja näe, see oli raisku läinud, sest kõik liha maa peal oli oma eluviisides raiskunud”. Mida tundis Jumal kõlvatust ja vägivalda nähes? Piibel ütleb: „Jehoova kahetses, et ta inimese oli teinud maa peale, ja ta süda valutas” (1. Moosese 6:5, 6, 11, 12). Inimeste õel käitumine tekitas Jumalas kahetsust selles mõttes, et tema suhtumine veeuputuseelse põlvkonna kurjadesse inimestesse muutus. Kuna Jumalale oli nende kurjus vastumeelt, sai inimeste Loojast nende hävitaja.

Jehoova tundis kurbust ka siis, kui tema oma rahvas, vanaaja Iisrael, jättis korduvalt tähelepanuta tema tunded ja armastava juhtimise. Laulukirjutaja kurtis: „Kui mitu korda nad tõrkusid tema vastu kõrbes ja tegid temale meelehaiget tühjal maal! Ja nad kiusasid ikka jälle Jumalat ja pahandasid Iisraeli Püha!” Siiski „tema on armuline: ta lepitab pahateod ega tule hävitama, vaid võtab sagedasti tagasi oma viha ega lase kogu oma vihaleeki tõusta” (Laul 78:38–41). Kuigi mässumeelsed iisraellased kogesid oma pattude tagajärjel õigustatult kannatusi, teatab Piibel, et „kõigis nende ahistustes tundis ta [Jumal] ahistust” (Jesaja 63:9, P 1997).

Ehkki rohked tõendid näitasid, et Jumalal on Iisraeli rahva vastu hellad tunded, „nad pilkasid Jumala käskjalgu, põlgasid tema sõnu ja tegid nalja tema prohvetitega, kuni Jehoova viha tõusis oma rahva vastu, nõnda et enam ei olnud abi” (2. Ajaraamat 36:16). Oma kangekaelsuse ja mässumeelega nad „kurvastasid tema Püha Vaimu” koguni sel määral, et kaotasid lõpuks Jehoova soosingu (Jesaja 63:10). Mis oli tagajärg? Täiesti põhjendatult ei kaitsnud Jumal neid enam ja neid tabas õnnetus, kui babüloonlased vallutasid Juuda ning hävitasid Jeruusalemma (2. Ajaraamat 36:17–21). On kurb, kui inimesed otsustavad patuse eluviisi kasuks, mis on nende Loojale vastumeelt ja teda kurvastab!

Piibel kinnitab vähimagi kahtluseta, et jumalakartmatu käitumine teeb Jumalale sügavalt valu (Laul 78:41). Muu hulgas on Jumalale vastumeelt ja koguni jäledad uhkus, valetamine, tapmine, nõidus, ennustamine, esivanemate kultus, kõlvatu käitumine, homoseksualism, truudusetus abikaasa vastu, verepilastus ja vaeste rõhumine (3. Moosese 18:9–29; 19:29; 5. Moosese 18:9–12; Õpetussõnad 6:16–19; Jeremija 7:5–7; Malakia 2:14–16).

Mida arvab Jumal ebajumalakujude kummardamisest? 2. Moosese 20:4, 5 ütleb: „Sa ei tohi enesele teha kuju ega mingisugust pilti sellest, mis on ülal taevas, ega sellest, mis on all maa peal, ega sellest, mis on maa all vees! Sa ei tohi neid kummardada ega neid teenida.” Miks? Sest ebajumalakuju „on jäledus Jehoovale” (5. Moosese 7:25, 26). Apostel Johannes hoiatas: „Lapsukesed, hoiduge ebajumalaist!” (1. Johannese 5:21). Ja apostel Paulus kirjutas: „Minu armsad, põgenege ebajumala teenistuse eest!” (1. Korintlastele 10:14).

Taotle Jumala heakskiitu

„Õigetega on tema [Jumala] osadus.” „Tal on hea meel neist, kelle tee on laitmatu!” (Õpetussõnad 3:32; 11:20.) Seevastu need, kes pidevalt haavavad Jumalat tema õiglaste tunnete kangekaelse eiramise või nende vastu tegutsemisega, saavad peatselt tunda tema meelepaha (2. Tessalooniklastele 1:6–10). Varsti teeb ta tõepoolest lõpu kogu kurjusele, mis tänapäeval nii levinud on (Laul 37:9–11; Sefanja 2:2, 3).

Ent Piibel annab selgesõnaliselt teada, et Jehoova „ei taha, et keegi hukkuks, vaid et kõik tuleksid meeleparandusele” (2. Peetruse 3:9). Ta osutab palju meelsamini kiindumust õiglaste inimeste vastu, kes teda armastavad, kui väljendab oma pahameelt nende vastu, kes end ei paranda. Jehoova ei tunne heameelt „õela surmast, vaid sellest, et õel pöörduks oma teelt ja elaks” (Hesekiel 33:11).

Niisiis ei ole kellelgi põhjust sattuda Jehoova viha alla. „Issand on väga halastav ja armuline” (Jakoobuse 5:11). Olles täiesti kindel Jumala tunnetes inimeste vastu, võid ’heita kõik oma mure tema peale, sest tema peab hoolt sinu eest’ (1. Peetruse 5:7). Võid olla veendunud, et need, kes rõõmustavad Jumala südant, leiavad tema heakskiidu ja sõpruse. Seega on praegu olulisem kui kunagi varem ’uurida, mis on Issandale meelepärane’ (Efeslastele 5:10, P 1997).

Kas pole tore, et Jumal on oma armust andnud teada, millised imelised omadused ja tunded tal on! Ning sina võid tema südant rõõmustada. Kui soovid seda teha, siis võta ühendust oma kodukandi Jehoova tunnistajatega. Nad näitavad sulle rõõmuga, mida nad on teada saanud selle kohta, kuidas on võimalik saavutada Jumala heakskiit.

[Allmärkus]

^ lõik 3 Vaata kasti „Miks kirjeldab Piibel Jumalat inimese tunnustega?”.

[Kast lk 7]

Miks kirjeldab Piibel Jumalat inimese tunnustega?

Kuna „Jumal on Vaim”, ei saa me teda füüsiliste silmadega näha (Johannese 4:24). Piibel kasutab kõnekujundeid, näiteks võrdlusi, metafoore ja antropomorfisme, et võiksime mõista nende varal Jumala vägevust, suursugusust ja tegusid. Antropomorfism (kreeka keeles ’inimkujulisus’) on inimesetaolisuse omistamine millelegi, mis pole inimene. Sellepärast, ehkki me ei tea, kuidas Jumala vaimne keha välja näeb, räägib Piibel, et Jumalal on silmad, kõrvad, käed, käsivarred, sõrmed, jalad ja süda (1. Moosese 8:21; 2. Moosese 3:20; 31:18; Iiob 40:9; Laul 18:10; 34:16).

Kujundliku keelega ei taheta mõista anda, nagu oleks Jumala vaimsel kehal samasugused liikmed mis inimkehal. Antropomorfisme ei tohiks võtta sõna-sõnalt. Need aitavad inimestel saada lihtsalt parema ettekujutuse Jumalast. Ilma kõnekujunditeta oleks raske, kui mitte võimatu, et mingisugunegi Jumala kirjeldus oleks inimestele arusaadav. See aga ei tähenda, et Jehoova Jumala isiksuse on välja mõelnud inimesed. Piibel näitab selgelt, et inimene loodi Jumala näo järgi, mitte vastupidi (1. Moosese 1:27). Kuna Jumal inspireeris Piibli kirjapanijaid, on nende kirjeldus Jumala isiksusest tegelikult Jumala enda kirjeldus oma isiksuse omadustest – ja need omadused on ta rohkemal või vähemal määral pannud oma inimloodusse (2. Timoteosele 3:16, 17). Seega pole mitte inimese omadused Jumalas, vaid hoopis Jumala omadused on inimeses.

[Pilt lk 4]

Noa leidis heakskiidu Jumala silmis

[Pilt lk 5]

Aabraham võttis arvesse Jumala tundeid

[Pilt lk 6]

Taavet lootis täielikult Jehoovale

[Pilt lk 7]

Piiblit lugedes võid teada saada, kuidas Jumalat rõõmustada

[Pildi allikaviide lk 4]

Courtesy of Anglo-Australian Observatory, photograph by David Malin