Kas sa peaksid kuuluma kirikusse?

„JUMALASSE uskumiseks pole vaja mingisse religiooni kuuluda ega korrapäraselt kirikus käia.” Nõnda suhtuvad paljud inimesed kiriku või mingi muu usuorganisatsiooni liikmeks olemisse. Õigupoolest ütlevad mõned, et nad tunnevad Jumalaga suuremat lähedust pigem looduses kui jumalateenistusel. Tänapäeval on levinud arvamus, et usuorganisatsiooni või -rühmitusse kuulumine ei ole Jumalasse uskumise eelduseks.

Ent osa inimesi on veendunud vastupidises. Nad väidavad, et Jumala heakskiidu pälvimiseks on lausa hädavajalik kuuluda kirikusse ja seal käia. Seega ei peaks küsimus, kas usuorganisatsiooniga liitumine on tõesti vajalik, pakkuma huvi mitte ainult usuteadlastele ja statistikutele, vaid igale inimesele. Kuna sellega on seotud meie suhted Jumalaga, on igal juhul mõistlik välja uurida, kuidas Jumal asjasse suhtub. Mida tema Sõna Piibel siis selle kohta teada annab?

Kuidas Jumal minevikus inimestega tegeles

Peaaegu 4400 aastat tagasi tabas tervet maakera katastroofiline uputus. Midagi seesugust niisama lihtsalt ei unune ja seepärast on maailma rahvastel kaugetest aegadest lugusid selle sündmuse kohta. Kuigi üksikasjad erinevad, on neil lugudel palju ühist, sealhulgas tõsiasi, et ainult vähesed inimesed ja loomad jäid ellu.

Kas veeuputuses ellujäänutel lihtsalt vedas, et nad hävingust pääsesid? Piibli jutustus näitab, et nii see polnud. On tähelepanuväärt, et Jumal ei teatanud eelolevast veeuputusest igaühele, vaid ta rääkis Noale, kes omakorda enda kaasaegseid läheneva  veeuputuse eest hoiatas (1. Moosese 6:13–16; 2. Peetruse 2:5).

Ellujäämine sõltus kuulumisest sellesse ühtehoidvasse gruppi ja valmisolekust võtta vastu Jumala juhatust, mis tuli Noa kaudu. Isegi loomad, kes laevas veeuputusest pääsesid, ei oleks pääsenud ilma selle grupita. Noale anti täpsed juhtnöörid, mida teha, et loomad ellu jääksid (1. Moosese 6:17–7:8).

Sajandeid hiljem sattusid Noa järeltulijad, kes põlvnesid tema pojast Seemist, Egiptuse orjusesse. Jumala eesmärk oli aga nad vabastada ja viia maale, mille ta oli tõotanud anda nende esiisale Aabrahamile. Jällegi ei antud sellest teada igaühele, vaid esmalt said sellest kuulda need, kes valiti juhtideks – Mooses ja tema vend Aaron (2. Moosese 3:7–10; 4:27–31). Kui endised orjad olid Egiptusest grupina vabastatud, anti neile Siinai mäel Jumala Seadus ja neist moodustati Iisraeli rahvas (2. Moosese 19:1–6).

Iisraellastest üksikisikud vabanesid ainult seetõttu, et nad olid seotud Jumala moodustatud grupiga ja et nad järgisid ametisse määratud juhtide juhiseid. Ka egiptlased võisid liituda selle grupiga, millel oli ilmselgelt Jumala heakskiit. Kui iisraellased Egiptusest lahkusid, läksid ka nemad kaasa, mis andis neile võimaluse kogeda Jumala õnnistust (2. Moosese 12:37, 38).

Esimesel sajandil, mil Jeesus hakkas tegema kuulutustööd, kogus ta inimesi enda jüngriteks. Jeesus tegeles nende kui grupiga, kuigi vastavalt vajadusele pööras ta neile ka individuaalselt tähelepanu. Jeesus ütles 11 ustavale apostlile: „Teie olete need, kes minu juurde on jäänud mu kiusatustes; ja mina sean teile riigi, nõnda nagu minu Isa selle mulle on seadnud” (Luuka 22:28, 29). Hiljem tuli Jumala püha vaim jüngrite peale, kui nad kõik olid grupina koos (Apostlite teod 2:1–4).

Neist näidetest ilmneb selgesti, et minevikus tegeles Jumal oma rahvaga alati kui organiseeritud grupiga. Väheseid inimesi, kellega Jumal isiklikult suhtles – Noad, Moosest, Jeesust ja teisi –, kasutas ta tegelikult selleks, et selle omavahel tihedalt läbikäiva grupiga lävida. Ei ole põhjust arvata, et tänapäeval tegeleb Jumal oma teenijatega kuidagi teisiti. See muidugi tõstatab küsimuse: kas piisab sellest, kui kuuluda ükskõik millisesse usurühmitusse? Selle olulise küsimuse üle arutleb järgmine artikkel.

[Pilt lk 4]

Jumal on tegelenud oma rahvaga pikka aega kui organiseeritud grupiga