Hinda eluandi õigesti

„Kristuse veri ... puhastab meie südametunnistuse surnud tegudest teenima elavat Jumalat.” (HEEBREALASTELE 9:14)

1. Mis näitab, et me peame elu väga väärtuslikuks?

KUI sul palutaks oma elule hind määrata, siis milline see oleks? Kindlasti me peame nii enda kui ka teiste elu väga väärtuslikuks. Seda tõendab näiteks see, et haigestumise korral me pöördume abi saamiseks arsti poole või siis käime aeg-ajalt oma tervist lihtsalt kontrollimas. Me tahame olla terved ja elada. Isegi enamik vanu või haigeid inimesi ei taha surra, vaid edasi elada.

2., 3. a) Millist kohustust rõhutab Õpetussõnad 23:22? b) Kuidas on Õpetussõnades 23:22 mainitud kohustus seotud Jumalaga?

² See, kui kõrgelt sa elu hindad, mõjutab sinu suhteid teistega. Jumala Sõna annab näiteks järgmise juhise: „Kuule oma isa, kes sind on sigitanud, ja ära põlga oma ema, kui ta on vanaks saanud!” (Õpetussõnad 23:22). ’Kuulmine’ tähendab midagi rohkemat kui vaid sõnade kuulmist – selles õpetussõnas peetakse silmas kuulamist ja kuuletumist (2. Moosese 15:26; 5. Moosese 7:12; 13:19; 15:5; Joosua 22:2; Laul 81:14). Miks käsib Jumala Sõna oma vanemaid kuulda võtta? Põhjus pole ainult see, et isa ja ema on sinust vanemad ja kogenumad. Nad on ’sind sigitanud’. Mõnes teises piiblitõlkes on see lause sõnastatud järgmiselt: „Kuula oma isa, kes sulle elu andis.” On loomulik, et kui sa oma elu väärtuslikuks pead, siis sa ka tunned, et sul on kohustusi oma elu allika vastu.

³ Kui sa oled tõeline kristlane, siis sa muidugi tunnustad seda, et sinu elu Algallikas on Jehoova. Tänu temale sa ’elad’, võid ’liikuda’ ehk tegutseda teadliku isikuna, ’olla’ praegu olemas ja mõelda tulevikule, kaasa arvatud igavesele elule, või teha plaane selleks. (Apostlite teod 17:28; Laul 36:10; Koguja 3:11.) Kooskõlas piiblitekstiga Õpetussõnad 23:22 on kohane kuuletuda Jumalale, püüda mõista tema seisukohta elu suhtes ja tegutseda selle järgi, mitte aga eelistada kellegi teise hinnangut elule.

Austa elu

4. Kuidas selgus juba inimkonna ajaloo alguses, et on tähtis elu austada?

⁴ Juba kohe inimajaloo alguses tegi Jehoova inimestele selgeks, et ta ei luba kellelgi eluga ükskõik kuidas ümber käia ega seda kuritarvitada. Armukadedast raevust pimestatuna kustutas Kain süütu elu – ta tappis oma venna Aabeli. Kas sinu arvates oli Kainil õigus elu üle selline otsus langetada? Jumal ei arvanud nii. Ta nõudis Kainilt aru: „Mis sa oled teinud? Sinu venna vere hääl kisendab maa pealt minu poole!” (1. Moosese 4:10). Siit selgub, et see maapinnal olev veri kujutas Aabeli elu, mis oli jõhkralt lõppenud – see kisendas Jumala poole, nõudes kättemaksu (Heebrealastele 12:24).

5. a) Millise keelu andis Jumal Noa päevil ja kellele oli see suunatud? b) Mis mõttes oli see keeld tähtis samm?

⁵ Pärast veeuputust sai inimkond uue alguse vaid kaheksa isikuga. Jumal andis kõigile inimestele täpsemalt teada, kuidas ta väärtustab elu ja verd. Ta lubas inimestel süüa loomade liha, kuid seadis ühe piirangu: „Kõik, mis liigub ja elab, olgu teile roaks; kõik selle annan ma teile nagu halja rohugi. Kummatigi ei tohi te liha süüa ta hingega,  see on: ta verega!” (1. Moosese 9:3, 4). Mõned juudid tõlgendavad seda nõnda, et inimestel ei lubatud süüa elusa looma liha ja verd. Kuid hiljem sai selgeks, et nende sõnadega keelas Jumal vere kasutamise elu alalhoidmise eesmärgil. Lisaks sellele oli Noa kaudu antud määrus suur samm selle poole, et saavutada Jumala ülev eesmärk seoses verega – eesmärk, mis võimaldab inimestel igavese elu saada.

6. Kuidas rõhutas Jumal Noa kaudu elu väärtust?

⁶ Jumal ütles veel: „Teie eneste verd ma nõuan taga: ma nõuan seda kõigilt loomadelt, ja ma nõuan inimestelt vastastikku inimese hinge! Kes valab inimese vere, selle vere valab inimene, sest inimene on tehtud Jumala näo järgi!” (1. Moosese 9:5, 6). Sellest kogu inimperele antud sõnumist võib näha, et Jumala silmis kujutab inimese veri elu. Looja annab inimesele elu ja keegi ei tohi seda ära võtta. Kui keegi paneb Kaini sarnaselt toime mõrva, on Loojal õigus tapja elu ’taga nõuda’.

7. Miks peaks meile huvi pakkuma see, mida Jumal ütles Noale vere kohta?

⁷ Jumal andis niisiis teada, et inimesed ei tohiks verd valesti kasutada. Kas sa oled kunagi mõelnud, miks ta sellise juhendi andis? Tõepoolest, miks oli Jumalal selline seisukoht vere suhtes? Vastus on seotud Piibli ühe kõige olulisema õpetusega. See on kristliku sõnumi tuum, ehkki paljud kirikud on otsustanud seda eirata. Mis õpetus see on ning kuidas puudutab see sinu elu, otsuseid ja tegusid?

Kuidas võis verd kasutada?

8. Millise piirangu seadis Jehoova Seaduses vere kasutamise kohta?

⁸ Jehoova avaldas rohkem üksikasju elu ja vere kohta siis, kui ta andis Iisraelile seaduskogu. Sellega astus ta veel ühe sammu oma eesmärgi teostamise poole. Ilmselt sa tead, et Moosese Seaduse järgi tuli tuua Jumalale ohvreid – näiteks vilja, õli ja veini (3. Moosese 2:1–4; 23:13; 4. Moosese 15:1–5). Ent ka loomohvrid olid ette nähtud. Jumal ütles nende kohta: „Liha hing on veres, ja selle ma olen teile andnud altari jaoks lepituse toimetamiseks teie hingede eest; sest veri lepitab temas oleva hinge tõttu. Seepärast ma olen öelnud Iisraeli lastele: ükski teist ei tohi verd süüa.” Jehoova lisas, et kui keegi, näiteks jahimees või põllumees, tappis looma toidu saamise eesmärgil, siis pidi ta laskma looma verest tühjaks joosta ja vere mullaga katma. Maa on Jumala „jalajärg” ja sellele verd valades tunnustas inimene, et elu läheb tagasi Eluandjale. (3. Moosese 17:11–13; Jesaja 66:1.)

9. Mis oli Seaduse järgi ainus viis vere tarvitamiseks ja mis oli selle eesmärk?

⁹ See käsk polnud mingi usuline rituaal, mis meie jaoks enam mingit tähtsust ei oma. Kas panid tähele, miks ei tohtinud iisraellased verd süüa? Jumal ütles: „Seepärast ma olen öelnud Iisraeli lastele: ükski teist ei tohi verd süüa.” Mis oli see põhjus? „Ma olen [vere] teile andnud altari jaoks lepituse toimetamiseks teie hingede eest.” See aitab ka aru saada, miks Jumal ütles Noale, et inimesed ei tohi verd süüa. Looja otsustas suhtuda veresse kui millessegi, millel on ülev tähendus, ning lubas seda kasutada vaid ühel konkreetsel viisil, mis võib päästa paljude elu. Verel pidi olema tähtis roll pattude kinnikatmisel (lepitusel). Seaduse järgi lubas Jumal verd tarvitada ainult altaril, et Jehoovaga võiksid lepitatud saada need iisraellased, kes otsisid temalt andestust.

10. Miks ei saanud loomade veri tuua kaasa täielikku andestust, kuid mida tuletasid meelde Seaduse järgi toodud ohvrid?

¹⁰ Mõte, et veri lepitab, pole kristlusele võõras. Kristlik apostel Paulus viitas sellele Jumala korraldusele, kirjutades: „Peaaegu kõik puhastatakse verega käsuõpetuse järgi,  ja ilma verd valamata ei ole andeksandmist olemas” (Heebrealastele 9:22). Paulus ütles selgelt, et nõutavad ohvrid ei teinud iisraellasi täiuslikeks ja patuta inimesteks. Ta kirjutas: „Ohvritega tuletatakse iga aasta patte meelde. Sest on võimatu, et härgade ja sikkude veri võib patud ära võtta.” (Heebrealastele 10:1–4.) Ohvritel oli siiski eesmärk. Need tuletasid iisraellastele meelde, et nad on patused ja vajavad täieliku andestuse saamiseks midagi rohkemat. Ent kelle veri suudaks inimeste patud täielikult kinni katta, kui loomade elu kujutav veri seda teha ei saanud?

Eluandja lahendus

11. Kust me teame, et loomade veri viitas millelegi?

¹¹ Seadus viitas tegelikult millelegi palju paremale, mis pidi Jumala tahte täitma. Paulus küsis: „Milleks on siis käsk?” Ja ta vastas ise: „See on üleastumiste pärast juurde lisatud seniks, kui tuleb sugu, kellele oli antud tõotus; ja käsk seati inglite kaudu vahemehe [Moosese] käe läbi.” (Galaatlastele 3:19.) Paulus kirjutas veel, et Seadus on „ainult tulevaste hüvede vari, aga mitte asjade täiskuju ise” (Heebrealastele 10:1).

12. Kuidas on Jumala eesmärk seoses verega järjest selgemaks saanud?

¹² Sellest artiklist oleme nüüd teada saanud, et Jumal lubas Noa päevil inimestel süüa eluspüsimiseks liha, kuid mitte verd. Hiljem ta ütles, et „liha hing on veres”. Tõepoolest, Jumala silmis kujutas veri elu, ja ta ütles: „[Vere] ma olen teile andnud altari jaoks lepituse toimetamiseks teie hingede eest.” Ent Jumala eesmärk pidi veelgi selgemaks saama. Seadus kujutas tulevasi hüvesid. Milliseid?

13. Miks oli Jeesuse surm oluline?

¹³ „Asjade täiskuju” keskendus Jeesus Kristuse surmale. Sa tead, et Jeesust piinati ja ta löödi postile. Ta suri nagu kurjategija. Paulus kirjutas: „Kristus on, kui me alles nõdrad olime, omal ajal surnud nende eest, kes alles olid jumalatud. ... Jumal osutab oma armastust meie vastu sellega, et Kristus on surnud meie eest, kui me alles patused olime” (Roomlastele 5:6, 8). Meie eest surres Kristus lunastas meid, ta kattis kinni meie patud. Lunastus on kristliku sõnumi tuum. (Matteuse 20:28; Johannese 3:16; 1. Korintlastele 15:3; 1. Timoteosele 2:6.) Kuidas on see seotud vere ja eluga ning kuidas puudutab see sinu elu?

14., 15. a) Kuidas mõned Efeslastele 1:7 tõlked panevad rõhu Jeesuse surmale? b) Milline fakt salmis Efeslastele 1:7 võib märkamatuks jääda?

¹⁴ Mõned kirikud peavad Jeesuse surma väga tähtsaks ja nende liikmed ütlevad näiteks, et Jeesus on surnud nende eest. Pane tähele, kuidas mõnes Piiblis on tõlgitud kirjakoht Efeslastele 1:7. „Temas ja tema surma kaudu on meil vabastus, see tähendab meie pahategude eemale lükkamine” (The American Bible, Frank Scheil Ballentine, 1902). „Meid on vabastatud Kristuse surma kaudu ja meie patud on andeks antud” (Today’s English Version, 1966). „Kristuse sees ja läbi ning tema ohvriks antud elu kaudu on  meid vabastatud, see on vabadus, mis tähendab pattude andestamist” (The New Testament, William Barclay, 1969). „Kristuse surma kaudu on meie patud andeks antud ja me oleme vabaks saanud” (The Translator’s New Testament, 1973). Nagu näha, on nendes tõlgetes rõhk Jeesuse surmal, mis oli muidugi tähtis. Mis on aga nende tõlgete puuduseks?

¹⁵ Kui sul oleksid käepärast vaid niisugused tõlked, siis võib sul minna kaduma üks väga tähtis mõte ja see võib raskendada Piibli sõnumist arusaamist. Sellised tõlked varjutavad fakti, et Efeslastele 1:7 originaaltekstis on kreekakeelne sõna, mille tähenduseks on ’veri’. Paljud piiblitõlked on andnud selle mõtte edasi täpsemalt. Näiteks öeldakse eestikeelse Piibli 1988. aasta väljaandes: „Meil on lunastus tema vere läbi, üleastumiste andekssaamine tema armu rikkust mööda” (meie kursiiv).

16. Millele peaks meid mõtlema panema väljend „tema veri”?

¹⁶ Väljend „tema veri” on väga sügava tähendusega ja peaks meid sügavalt mõtlema panema. Oli vaja midagi rohkemat kui surma, isegi rohkemat kui täiusliku inimese Jeesuse surm. Jeesus viis täide selle, mis oli Seaduses ette kujutatud, eriti lepituspäeval toimunu. Sel erilisel päeval ohverdati määratud loomad. Seejärel viis ülempreester osa nende verest kogudusetelgi või templi kõige pühamasse paika ja esitas selle Jumalale, otsekui viibiks ta Jumala ees (2. Moosese 25:22; 3. Moosese 16:2–19).

17. Kuidas viis Jeesus täide selle, mida kujutas lepituspäev?

¹⁷ Pauluse selgituse kohaselt viis Jeesus täide selle, mida kujutas lepituspäev. Kõigepealt ta ütles, et Iisraeli ülempreester läks kord aastas kõige pühamasse paika verega, mis oli ohverdatud tema „oma ja rahva eksimuste eest” (Heebrealastele 9:6, 7). Vastavalt eelpildile läks Jeesus pärast vaimuna ülesäratamist taevasse. Kuna ta oli vaimolend ning tal polnud lihast ja verest keha, võis ta minna „Jumala palge ette meie eest”. Mille ta Jumalale esitas? Mitte midagi käega katsutavat, aga siiski midagi väga tähendusrikast. Paulus jätkas: „Kristus, kui tema tuli ... ülempreestrina ... mitte sikkude ega vasikate verega, vaid iseenese verega, läks ükskord sinna pühasse paika ning saavutas igavese lunastuse. Sest kui sikkude ja härgade veri ... pühitseb liha puhtuseks, kui palju enam Kristuse veri, kes igavese Vaimu läbi iseenese veatuna ohverdas Jumalale, puhastab meie südametunnistuse surnud tegudest teenima elavat Jumalat.” Jah, Jeesus esitas Jumalale oma vere väärtuse. (Heebrealastele 9:11–14, 24, 28; 10:11–14; 1. Peetruse 3:18.)

18. Miks peaksid tänapäeva kristlased Piibli väiteid vere kohta oluliseks pidama?

¹⁸ See jumalik tõde aitab meil mõista, kui imeliselt ja sügavalt räägib Piibel verest: miks Jumal sellesse nõnda suhtub, kuidas meie sellesse peaksime suhtuma ja miks me peaksime austama piiranguid, mida Jumal  on seadnud vere kasutamise kohta. Kristlikke Kreeka Kirju lugedes leiab tihti viiteid Kristuse verele. (Vaata kasti.) Nendest ilmneb, et iga kristlane peab uskuma „tema [Jeesuse] veresse” (Roomlastele 3:25). See, et Jumal meile andestaks ja et meil oleks temaga rahu, on võimalik vaid Jeesuse valatud „ristivere läbi” (Koloslastele 1:20). Eriti käib see nende kohta, kellega Jeesus tegi erilise lepingu ja kes hakkavad koos temaga taevas valitsema (Luuka 22:20, 28–30; 1. Korintlastele 11:25; Heebrealastele 13:20). See käib tänapäeval ka suure rahvahulga kohta, kes elab üle läheneva „suure viletsuse” ja võib tunda rõõmu igavesest elust maises paradiisis. Piltlikult öeldes nad ’pesevad oma rüüd Talle veres’. (Ilmutuse 7:9, 14; meie kursiivid.)

19., 20. a) Miks on Jumal otsustanud vere kasutamist piirata ja milliseid tundeid peaks see meis esile kutsuma? b) Millest me peaksime huvitatud olema?

¹⁹ On selge, et Jumala silmis on verel eriline tähendus. Ka meie silmis peaks sel eriline tähendus olema. Loojal, kes on huvitatud elust, on õigus seada piire seoses sellega, mida inimesed verega teevad. Kuna ta on ka meie elust väga huvitatud, on ta otsustanud kasutada verd vaid ühel äärmiselt tähtsal viisil – see on ainus viis, mis teeb võimalikuks igavese elu. See on seotud Jeesuse kallihinnalise verega. Me oleme tänulikud, et Jehoova Jumal kasutas meie heaks verd – Jeesuse verd – sellisel elupäästval moel! Ja kindlasti me peaksime olema tänulikud Jeesusele, et ta oli ohvrimeelselt valmis laskma valada oma vere meie heaks. Tõepoolest, me mõistame,  millised tunded olid apostel Johannesel, kes ütles: „Temale, kes meid on armastanud ja meid on vabastanud meie pattudest oma verega, ja on meid teinud kuningriigiks, preestriks Jumalale ja oma Isale, temale olgu au ja vägi ajastute ajastuteni! Aamen” (Ilmutuse 1:5, 6).

²⁰ Meie ülima tarkusega Jumalal ja Eluandjal on vere elupäästev roll kaua aega meeles olnud. Me võiksime endalt küsida, kuidas peaks see mõjutama meie otsuseid ja tegusid. Sellele küsimusele vastab järgmine artikkel.

Kuidas sa vastad?

• Mida me õpime Aabeli ja Noa lugudest Jumala suhtumise kohta veresse?

• Millised piirid seadis Jumal Seaduses vere kasutamisele, ja miks?

• Kuidas viis Jeesus täide selle, mida kujutas lepituspäev?

• Kuidas võib Jeesuse veri meie elu päästa?

[Küsimused]

[Kast lk 18]

KELLE VERI PÄÄSTAB ELU?

„Pange tähele iseendid ja kõike karja, kellele Püha Vaim on pannud teid ülevaatajaiks karjastena hoidma Jumala kogudust, mille ta on omandanud iseenese [„Poja”, UM] vere läbi” (Apostlite teod 20:28).

„Kui palju enam me nüüd, olles õigeks saanud tema veres, pääseme tema kaudu viha eest” (Roomlastele 5:9).

„[Te olite] ilma lootuseta ja ilma Jumalata siin maailmas. Aga nüüd olete teie, kes enne olite kaugel, Kristuses Jeesuses saanud ligi Kristuse vere läbi” (Efeslastele 2:12, 13).

„Jumal arvas heaks kõik täiuse lasta elada temas ja tehes rahu ristivere läbi, lepitada tema läbi enese poole kõik, niihästi selle, mis on maa peal, kui ka selle, mis on taevas” (Koloslastele 1:19, 20).

„Nii on meil siis, vennad, Jeesuse veres julgus sissepääsuks pühasse paika” (Heebrealastele 10:19).

„Teid ei ole kaduvaga ... lunastatud teie tühiseist esivanemailt päritud eluviisidest, vaid Kristuse kui veatu ja laitmatu talle kalli verega” (1. Peetruse 1:18, 19).

„Kui me käime valguses, nõnda nagu tema on valguses, siis on meil osadus üksteisega, ja Jeesuse Kristuse, tema Poja veri puhastab meid kõigest patust” (1. Johannese 1:7).

„Sina oled väärt võtma raamatut ja lahti tegema selle pitsereid, sest sina oled olnud tapetud ja oled oma verega Jumalale ostnud inimesi kõigist suguharudest ja keeltest ja rahvaist ja paganahõimudest” (Ilmutuse 5:9).

„Välja on visatud meie vendade süüdistaja ... Ja nemad on tema võitnud Talle vere tõttu ja oma tunnistuse sõna tõttu” (Ilmutuse 12:10, 11).

[Pilt lk 16]

Jumal andis Seaduses selgelt teada, et veri on tähtis pattude andeksandmisel

[Pilt lk 17]

Jeesuse vere kaudu saab päästa paljude inimeste elu