Kes olid anabaptistid?

ENAMIK turiste, kes viibivad esimest korda Münsteri kesklinnas Saksamaal Westfalenis, jäävad silmitsema kolme kirikutornis rippuvat raudpuuri. Need puurid on seal rippunud, kui mõni lühike ajavahemik välja arvata, peaaegu 500 aastat. Algul olid neis kolme avalikult piinatud ja hukatud mehe surnukehad. Need mehed olid anabaptistid ja puurid on mälestus nende kuningriigist.

Kes olid anabaptistid? Kuidas nende liikumine alguse sai? Millised olid selle peamised õpetused? Miks need mehed hukati? Ja kuidas on need kolm puuri seotud kuningriigiga?

Kuidas kirikut reformida?

15. sajandi lõpus ja 16. sajandi hakul kritiseeriti üha rohkem roomakatoliku kirikut ja vaimulikkonda. Kirikusse tunginud korruptsiooni ja ebamoraalsuse tõttu nägid paljud vajadust suurte muutuste järele. 1517. aastal nõudis Martin Luther avalikult reforme ja kui teised ka selle eest võitlema hakkasid, oli protestantlik reformatsioon peagi täies hoos.

Kuid reformaatoritel puudus ühtne tegevuskava selles suhtes, mida tuleks ette võtta või kui laiaulatuslikud peaksid muutused olema. Paljud mõistsid, et kõiges jumalakummardamisega seonduvas on vaja pidada kinni Piiblist. Ometi ei suutnud reformaatorid isegi Piibli õpetuste ühtses tõlgenduses kokkuleppele jõuda. Osade meelest arenes reformatsioon liiga aeglaselt ja neist reformaatoritest saigi alguse anabaptistide liikumine.

„Ausalt öelda ei eksisteerinud vaid üks ristijate liikumine, neid oli mitmeid,” kirjutab Hans-Jürgen Goertz oma raamatus „Die Täufer–Geschichte und Deutung”. Näiteks neli Zwickau prohvetitena tuntud meest panid 1521. aastal anabaptistide õpetusi kuulutades Wittenbergi kihama. Ning aastal 1525 rajasid Šveitsis Zürichis anabaptistid omaette grupi. Anabaptistide kogukonnad tekkisid ka Moraavias (nüüdne Tšehhi) ja Madalmaades.

Kas ristida tuleks lapsi või täisealisi?

Anabaptistide kogukonnad olid enamasti väikesed ja kogukonnaliikmed üldiselt rahumeelsed. Nad ei teinud oma uskumustest mingit saladust, vaid hoopis rääkisid neist teistele. Anabaptistide tähtsamad tõekspidamised määratleti Schleitheimi usutunnistuses aastal 1527. Nad keeldusid muu hulgas relva kandmast, eraldusid maailmast ja heitsid patustajad kogudusest välja. Kuid see, mis anabaptistide usku kõige enam iseloomustas ja neid teistest religioonidest selgelt eristas, oli veendumus, et ristida tuleks täisealisi, mitte lapsi. *

Täisealiste ristimine polnud pelgalt õpetuslik küsimus, vaid puudutas ka võimu. Kui ristimisega viivitati kuni täiseani – mil inimene sai otsuse langetada oma uskumuste alusel –, võis mõni jättagi end ristimata. Ning ristimata isikud jäid vähemalt mõningal määral kiriku mõju alt välja. Täisealiste ristimine tähendas osale kirikutele väiksemat võimu.

Sellest tulenevalt ei kiitnud katoliiklased  ega luterlased heaks täisealiste ristimist. Pärast aastat 1529 võidi mõnes paikkonnas määrata surmanuhtlus neile, kes ristisid täiskasvanuid või keda ristiti täisealisena. Ajakirjanik Thomas Seifert selgitab, et anabaptiste „kiusati karmilt taga terves Saksa Rahvuse Püha Rooma riigis”. Tagakiusamine jõudis haripunkti Münsteris.

Keskaegne Münster nõuab muutusi

Keskaegses Münsteris elas ligi 10 000 elanikku ja linna ümbritses peaaegu vallutamatu kaitseehitiste süsteem, mis oli umbes 90 meetrit lai ja 5 kilomeetrit pikk. Ent linnas valitsev olukord polnud sugugi nii kindel kui selle kaitseehitised. Väljaanne „The Kingdom of the Anabaptists”, mille on publitseerinud Münsteri linnamuuseum, mainib „sisemisi poliitilisi vaidlusi raehärrade ja gildide vahel”. Pealegi valmistas elanikele pahameelt vaimulikkonna käitumine. Münster võttis omaks reformatsiooni ja 1533. aastal muutus katoliiklik linn luterlikuks.

Üks tähtsamaid reformatsiooni jutlustajaid Münsteris oli üsna ägedaloomuline Bernhard Rothmann. Kirjanik Friedrich Oehninger selgitab, et Rothmanni „vaated olid kindlalt anabaptistlikud ja koos teiste kolleegidega keeldus ta ristimast väikelapsi”. Ta võitis Münsteris rahva poolehoiu, ehkki tema radikaalsed vaated paistsid mõnele liiga äärmuslikud. „Rahutustundega ja halba aimates lahkus üha rohkem vana korra armastajaid linnast. Kõikjalt voolas Münsterisse anabaptiste, kes lootsid, et nende ideaalid seal teostuvad.” Anabaptistide koondumine Münsterisse viis hirmsa sündmuseni.

Uus Jeruusalemm piiramisrõngas

Kaks Münsterisse rännanud hollandlast – Haarlemi pagar Jan Matthis ja Jan Bockelsen, tuntud ka kui Johann Leidenist – täitsid sündmuste arengus otsustavat rolli. Matthis pidas end prohvetiks ja teatas, et 1534. aasta aprillis toimub Kristuse teine tulemine. Linn kuulutati Uueks Jeruusalemmaks, millest Piiblis räägitakse, ja linnas valitses maailmalõpueelne meeleolu. Rothmann otsustas, et kogu vara peaks olema ühine. Täiskasvanud linnaelanikud pidid otsustama: kas lasta end ristida või lahkuda. Massilistel ristimistalitustel lasid mõned end ristida vaid selleks, et nad ei peaks kodunt lahkuma ega oma vara maha jätma.

Mujal jälgiti kohkumusega, kuidas Münsterist sai esimene linn, kus anabaptistid omandasid tugevaima religioosse ja poliitilise võimu. Nagu ütleb raamat „Die Täufer zu Münster”, tekitas see „kogu Saksa Rahvuse Püha Rooma riigis vihavaenu Münsteri vastu”. Kohalik aukandja, vürst ja piiskop krahv Franz von Waldeck kutsus sõjaväe kokku, et minna Münsterit piirama. Sõjaväkke kuulus nii luterlasi kui katoliiklasi. Need kaks usku, mis olid senini asunud reformatsiooni vastasleeris ja hakkasid peagi Kolmekümneaastases sõjas omavahel sõdima, ühendasid jõud anabaptistide vastu.

Anabaptistide kuningriigi purustamine

Linna ümber piiranud tugev sõjavägi ei hirmutanud seespool linnamüüre kaitset otsinud  inimesi. 1534. aasta aprillis, mil arvati, et toimub Kristuse teine tulemine, ratsutas Matthis valgel hobusel linnast välja, lootes Jumala kaitsele. Kujutle Matthise poolehoidjate kohkumust, kui nad linnamüürilt pinevalt jälgides nägid, kuidas piiravad väesalgad Matthise tükkideks raiusid ja ta pea vaia otsa tõstsid.

Matthise mantlipärijaks sai Johann Leidenist, kes nimetati Münsteri anabaptistide kuningas Janiks. Ta püüdis tasakaalustada soolist vahekorda – linnas oli märksa enam naisi kui mehi – sellega, et õhutas mehi võtma endale nii palju naisi, kui nad heaks arvavad. Münsteri anabaptistide kuningriigis valitsenud äärmusi ilmestab hästi see, et abielurikkumist ja hoorust karistati surmaga, samal ajal kui polügaamia oli lubatud, seda isegi soodustati. Kuningas Jan võttis endale 16 naist. Kui üks neist, Elisabeth Wandscherer, palus talt luba linnast lahkuda, raiuti tal avalikult pea maha.

Linna piirati 14 kuud, kuni see 1535. aasta juunis lõpuks langes. Münsterile tekitati sedavõrd ulatuslikke purustusi, et midagi samalaadset leidis aset alles Teises maailmasõjas. Rothmann põgenes, aga kuningas Jan ja veel kaks anabaptistide juhti võeti vangi, neid piinati ja nad hukati. Nende surnukehad pandi puuridesse ja vinnati üles Lamberti kiriku torni, kuhu need rippuma jäeti. See pidi „olema hirmsaks hoiatuseks kõigile võimalikele tülitekitajatele”, selgitab Seifert. Poliitikasse sekkumise tagajärjed olid tõesti kohutavad.

Mis sai teistest anabaptistide kogukondadest? Tagakiusamine vältas terves Euroopas aastaid. Enamik anabaptiste jäi kindlaks oma patsifistlikele põhimõtetele, kuigi oli ka üks väiksem sõjakas grupp. Aja möödudes asus endine preester Menno Simons anabaptiste juhtima ja peale mõningate muude nimede sai rühmitus hiljem tuntuks kui mennoniidid.

Kolm puuri

Anabaptistid olid üldiselt usklikud inimesed, kes püüdsid hoida kinni Piibli põhimõtetest. Kuid Münsteri radikaalide tegevuse tõttu minetasid anabaptistid selle sihi ja võtsid osa poliitikast. Sealtpeale muutus liikumine revolutsiooniliseks jõuks. Anabaptistide liikumisele ja keskaegsele Münsteri linnale tähendas see katastroofi.

Kesklinnas meenutatakse turistidele siiani neid umbes 500 aasta taguseid jubedaid sündmusi. Kuidas seda tehakse? Kolme kirikutornis rippuva raudpuuriga.

[Allmärkus]

[Pildid lk 13]

Kuningas Jani piinati, ta hukati ja pandi Lamberti kiriku torni rippuma