Lase end juhtida elaval Jumalal

„[Pöörduge] elava Jumala poole, kes on teinud taeva ja maa ja mere ning kõik, mis nende sees on.” (APOSTLITE TEOD 14:15)

1., 2. Miks on sobiv tunnustada Jehoovat „elava Jumalana”?

PÄRAST seda, kui Barnabas ja apostel Paulus olid Lüstras ühe mehe terveks ravinud, lausus Paulus juuresolijaile: „Meie oleme niisamasugused nõdrad inimesed nagu teiegi ja kuulutame teile evangeeliumi, et te tühjest asjust pöörduksite elava Jumala poole, kes on teinud taeva ja maa ja mere ning kõik, mis nende sees on” (Apostlite teod 14:15).

² Jehoova on tõepoolest „elav Jumal”, mitte mingi elutu kuju! (Jeremija 10:10; 1. Tessalooniklastele 1:9, 10.) Lisaks sellele, et ta ise on elav, on ta ka meie elu Allikas. „Tema annab ise kõigile elu ja õhu ja kõik” (Apostlite teod 17:25). Ta on huvitatud sellest, et me võiksime elust rõõmu tunda, ja seda nii praegu kui ka tulevikus. Paulus lisas, et Jumal „ei ole jätnud andmata enesest tunnistust, vaid on meile head teinud, ja on taevast meile andnud vihma ja head viljalist aega ja rooga ning on täitnud meie südame rõõmuga” (Apostlite teod 14:17).

3. Miks me võime Jumala juhendeid usaldada?

³ Jumala huvi meie elu vastu annab meile põhjust tema juhendeid usaldada (Laul 147:8; Matteuse 5:45). Mõned võivad tema juhendeid mitte usaldada, kui nad leiavad Piiblist käsu, mida nad ei mõista või mis tundub piirav. Ent Jehoova juhatuse usaldamine on osutunud mõistlikuks. Toome ühe näite. Isegi kui iisraellane ei mõistnud, miks oli keelatud surnukeha puudutada, tuli sellest keelust kinni hoidmine talle kasuks. Esiteks lähendas sõnakuulelikkus teda elava Jumalaga ja teiseks aitas see tal vältida haigestumist. (3. Moosese 5:2; 11:24.)

4., 5. a) Millise juhendi vere kohta andis Jehoova enne kristlikku ajajärku? b) Kust me teame, et Jumala juhtnööre vere kohta peavad järgima ka kristlased?

⁴ Sama võib öelda nende Jumala juhtnööride  kohta, mis on seotud verega. Jumal ütles Noale, et inimesed ei tohi verd süüa. Hiljem andis ta Moosese Seaduses teada, et ainus heakskiidetud viis vere kasutamiseks on altaril – pattude andekssaamiseks. Selliste juhistega rajas Jumal aluse vere ülimale kasutusviisile – elude päästmisele Jeesuse lunastuse kaudu (Heebrealastele 9:14). Tõepoolest, Jumal andis need juhendid, pidades silmas meie elu ja heaolu. 19. sajandi piibliõpetlane Adam Clarke kommenteeris kirjakohta 1. Moosese 9:4 järgmiselt: „Seda [Noale antud] käsku järgivad siiamaani hoolikalt ida õigeusu kristlased ... Käsuõpetuse järgi ei tohtinud mitte mingisugust verd süüa, sest see osutas verele, mis pidi valatama maailma pattude eest; ja ka evangeeliumi järgi ei tohi verd süüa, sest see kujutab alati seda verd, mis on valatud pattude kustutamiseks.”

⁵ See õpetlane võis pidada silmas evangeeliumi üldiselt – head sõnumit, mis keskendub Jeesusele. See hõlmab seda, et Jumal saatis oma Poja surema meie eest, valama oma vere selle nimel, et me võiksime saada igavese elu (Matteuse 20:28; Johannese 3:16; Roomlastele 5:8, 9). Eeltoodud kommentaar puudutas ka hiljem antud käsku, et Kristuse järelkäijad peavad hoiduma verest.

6. Millised juhised anti kristlastele vere kohta, ja miks?

⁶ Teatavasti andis Jumal iisraellastele sadu määrusi. Pärast Jeesuse surma ei pidanud tema jüngrid kõiki neid seadusi täitma (Roomlastele 7:4, 6; Koloslastele 2:13, 14, 17; Heebrealastele 8:6, 13). Mõne aja pärast kerkis aga üles küsimus ühe olulise seadusepunkti, nimelt meeste ümberlõikamise kohta. Kas mittejuudid, kes tahtsid Jeesuse verest kasu saada, tuli ümber lõigata, näitamaks, et nad on ikka veel kuulekad Seadusele? Aastal 49 m.a.j tegeles selle küsimusega kristlik juhtiv kogu (Apostlite tegude 15. peatükk). Jumala vaimu abil tegid apostlid ja vanemad järelduse, et kohustuslik ümberlõikamine lõppes koos Seaduse tühistamisega. Siiski jäid mõned Jumala nõuded kehtima ka kristlastele. Juhtiv kogu kirjutas kogudustele: „Püha Vaim ja meie oleme arvanud heaks, et teie peale ei tohi panna enam ühtki koormat kui aga need väga tarvilised määrused: hoiduda ebajumalate ohvriliha ja vere ja lämbunu ja porduelu eest. Kui te nendest hoidute, teete hästi.” (Apostlite teod 15:28, 29.)

7. Kui tähtis on kristlastel ’hoiduda verest’?

⁷ Juhtiva kogu jaoks oli ’verest hoidumine’ sama oluline moraalinorm kui seksuaalsest ebamoraalsusest ja ebajumalakummardamisest hoidumine. See tõendab, et vere kohta käiv keeld on tõsine. Kristlased, kes ebajumalaid kummardavad või ebamoraalselt käituvad ning seda ei kahetse, „ei päri Jumala riiki” – nende „osa on ... teine surm” (1. Korintlastele 6:9, 10; Ilmutuse 21:8; 22:15). Pane tähele kontrasti: Jumala juhatuse eiramine vere pühaduse suhtes võib lõppeda igavese surmaga, kuid Jeesuse ohvri austamise tulemuseks võib olla igavene elu.

8. Millest ilmneb, et algkristlased suhtusid tõsiselt Jumala juhistesse, mis puudutasid vere kasutamist?

⁸ Kuidas algkristlased sellest Jumala juhtnöörist aru said ja mismoodi nad tegutsesid?  Mõelgem uuesti piibliõpetlase Clarke’i kommentaarile: „Evangeeliumi järgi ei tohi verd süüa, sest see kujutab alati seda verd, mis on valatud pattude kustutamiseks.” Ajalugu kinnitab, et algkristlased suhtusid sellesse küsimusse tõsiselt. Tertullianus kirjutas: „Mõelge nendele, kes areenietenduste ajal tormavad aplas janus võtma kurjategijate värsket verd ... ja selle kaasa viivad, et oma langetõbe ravida.” Tertullianus vastandas paganad kristlastele, kes „ei söö oma söögiaegadel isegi mitte loomade verd ... Kristlaste kohtuprotsessidel te pakute neile verega täidetud vorste. Te muidugi teate väga hästi, et [see] on neile seadusevastane”. Tõepoolest, hoolimata surmaähvardustest, ei söönud ega joonud kristlased verd. Jumala juhised olid neile väga tähtsad.

9. Mida tähendas verest hoidumine lisaks sellele, et keelduti paljast verd söömast?

⁹ Mõned võivad arvata, et juhtiv kogu pidas siin silmas seda, et ei tohi süüa ja juua paljast verd, sellist liha, millest pole verd välja lastud, ning verd sisaldavat toitu. On selge, et see oli Noale antud käsu peamine tähendus. Apostlite määruski ütles kristlastele, et neil tuleb hoiduda „lämbunu lihast” ehk sellisest lihast, milles on veri sees. (1. Moosese 9:3, 4; Apostlite teod 21:25.) Algkristlased said aga aru, et kõne all on midagi enamat. Mõnikord kasutati verd meditsiinilisel eesmärgil. Tertullianus märkis, et mõned paganad püüdsid värske verega langetõbe ravida. Ilmselt tarvitati verd ka mingite muude haiguste ravimisel või tervise „tugevdamisel”. Kui kristlased keeldusid verest, siis tähendas see järelikult ka seda, et nad hoidusid tarvitamast seda „meditsiinilisel” eesmärgil. Nad jäid selle seisukoha juurde isegi siis, kui nende elu oli ohus.

Veri ravimina

10. Kuidas kasutatakse verd meditsiinis ja millise küsimuse see tekitab?

¹⁰ Vere kasutamine meditsiinis on praegu tavaline. Esimesed vereülekanded tehti täisverega – see võeti doonorilt, säilitati mõnda aega ja anti siis patsiendile, kes oli näiteks lahingus haavata saanud. Aja jooksul õppisid teadlased verd põhikomponentideks jagama. Verekomponente üle kandes said arstid doonoriverd rohkemate patsientide vahel jagada: anda ühele haavatule plasmat ja teisele punaliblesid. Hiljem selgus, et verekomponentidest, näiteks vereplasmast, saab eraldada veel paljusid imeväikseid fraktsioone ehk osi, mida saab anda veelgi rohkematele patsientidele. Uurimistöö selles valdkonnas jätkub, ning tuleb aina uusi teateid verefraktsioonide kasutamisvõimaluste kohta. Kuidas peaks kristlane kõigesse sellesse suhtuma? Ta on teinud küll kindla otsuse mitte lasta omale vereülekannet teha, ent arst võib avaldada talle survet, et ta nõustuks mingi vere põhikomponendi, näiteks punaliblede ülekandega. Raviks võidakse soovitada ka mõnd veelgi väiksemat verefraktsiooni, mis on eraldatud põhikomponendist. Millise otsuse peaks Jumala teenija sellises olukorras langetama, pidades meeles, et veri on püha ja et Kristuse veri päästab elu kõige täielikumas mõttes?

11. Millisest meditsiiniliselt korrektsest seisukohast vere suhtes on Jehoova tunnistajad juba kaua aega kinni pidanud?

¹¹ Jehoova tunnistajad ütlesid oma selge seisukoha välja juba aastakümneid tagasi. Näiteks kirjutasid nad artikli ühele Ameerika meditsiiniajakirjale („The Journal of the American Medical Association”, 27. november 1981; selle artikli kordustrükk ilmus brošüüris „Kuidas võib veri päästa sinu elu?” *, lk 27–29). Selles artiklis on tsiteeritud 1. ja 3. Moosese raamatut ning Apostlite tegude raamatut. Seal öeldakse: „Kuigi neis salmides pole kasutatud meditsiinilisi termineid, välistavad need tunnistajate arvates täisvere, erütrotsüütide [punaliblede] ja plasma  ülekanded, samuti leukotsüütide [valgeliblede] ja trombotsüütide [vereliistakute] manustamise.” Üks esmaabiõpik ütleb alateema „Vere koostis” all: „Veri koosneb mitmest komponendist: plasmast, punastest ja valgetest verelibledest ning vereliistakutest.” („Emergency Care”, 2001.) Seega, tunnistajate keeldumine mitte ainult täisverest, vaid ka selle neljast põhikomponendist, on meditsiiniliselt korrektne seisukoht.

12. a) Millisel seisukohal on Jehoova tunnistajad olnud vere põhikomponentidest eraldatud fraktsioonide suhtes? b) Kust võib leida lisateavet selle teema kohta?

¹² See meditsiiniline artikkel jätkas: „Siiski ei keela tunnistajate religioossed arusaamad täielikult taoliste verekomponentide kasutamist nagu albumiin, immunoglobuliinid ja hüübimisfaktorid; iga tunnistaja peab ise otsustama, kas ta saab nende kasutamisega nõustuda.” Alates aastast 1981 on suudetud eraldada vere neljast põhikomponendist paljusid väiksemaid fraktsioone. Sellega seoses avaldati 2000. aasta 15. juuni „Vahitornis” rubriigis „Lugejate küsimusi” vajalik artikkel sel teemal. Miljonite uute lugejate jaoks on see artikkel käesoleva ajakirja lehekülgedel 29–31 uuesti trükitud. Selles on palju üksikasju ja loogilisi arutluskäike, mis on kõik kooskõlas 1981. aastal avaldatud põhimõtetega.

Südametunnistuse roll

13., 14. a) Mis on südametunnistus ja milline roll on sellel seoses vereküsimustega? b) Milliseid juhiseid liha söömise kohta andis Jumal iisraellastele, ent milliseid küsimusi võis neil tekkida?

¹³ Selline info nõuab südametunnistusega arvestamist. Miks? Kristlased on nõus järgima Jumala juhtnööre, ent mõnes olukorras on vaja langetada isiklikke otsuseid, ja seda tuleb teha südametunnistuse abiga. Südametunnistus on kaasasündinud omadus, mis võimaldab erinevaid variante kaaluda ja otsuseid langetada, tihti just moraaliküsimustes (Roomlastele 2:14, 15). Nagu teada, on aga inimeste südametunnistused erinevad. * Piibel ütleb, et mõnel inimesel on „nõrk südametunnistus”, mis vihjab sellele, et teistel on see tugev (1. Korintlastele 8:12). Kristlased on erineval määral Jumala tahet tundma õppinud. Seepärast tajuvad nad Jumala mõtteviisi erinevalt, mis kajastub ka nende otsustes. Siinkohal võiks tuua näite juutide lihasöömise kohta.

¹⁴ Piibel ütleb selgelt, et Jumalale kuulekas inimene ei tohi süüa liha, millest on veri välja  laskmata. See juhis on nii oluline, et kui Iisraeli sõdurid sõid verest tühjaks laskmata liha hädaolukorras, olid nad ikkagi süüdi rängas patus. (5. Moosese 12:15, 16; 1. Saamueli 14:31–35.) Sellest hoolimata võis iisraellastel tekkida küsimusi. Kui kiiresti oli tarvis tapetud lammas verest tühjaks lasta? Kas looma kõri tuli läbi lõigata, et veri saaks välja joosta? Kas oli vaja lammas tagajalgu pidi üles riputada? Kui jah, siis kui kauaks? Mida tuli teha lehmaga, kes oli palju suurem? Ka pärast vere väljalaskmist võis lihasse veidi verd jääda. Kas sellist liha võis süüa? Kes seda otsustas?

15. Kuidas suhtusid mõned juudid liha söömisse, ent millised juhtnöörid andis Jumal?

¹⁵ Oletagem, et üks innukas juut seisis selliste küsimuste ees. Ta võis mõelda, et kõige parem oleks üldse mitte süüa turult ostetud liha, nagu mõni teine juut otsustas mitte süüa liha, kui oli võimalik, et see loom oli ohverdatud ebajumalale. Mõned teised juudid sõid liha ilmselt alles siis, kui olid tehtud teatavad talitused vere väljalaskmiseks. * (Matteuse 23:23, 24.) Milliseid mõtteid tekitab sinus see, et nad nii eri moel toimisid? Ja kuna Jumal ei olnud sätestanud ühtki eelmainitud toimimisviisi, kas siis juutidel oleks tulnud saata hulk küsimusi rabide nõukogule, et need iga küsimuse kohta reegli kehtestaksid? Judaismis kujunes selline komme välja, kuid me võime olla rõõmsad, et Jehoova meelest ei pidanud tema tõelised kummardajad verega seotud küsimustele niimoodi vastuseid otsima. Jumal andis üldised juhtnöörid, kuidas puhtaid loomi tappa ja nendest verd välja lasta, kuid ta ei laskunud detailidesse. (Johannese 8:32.)

16. Miks võib kristlastel olla erinevaid seisukohti süstelahuste suhtes, mis sisaldavad vere põhikomponendist saadud osakesi?

¹⁶ Nagu lõikudes 11 ja 12 on mainitud, ei lase Jehoova tunnistajad endale teha ei täisvere ega selle nelja peamise komponendi – plasma, punaliblede, valgeliblede ja vereliistakute – ülekandeid. Kuidas on lugu aga põhikomponendist eraldatud väikeste verefraktsioonidega, näiteks seerumitega, mis sisaldavad mingi haiguse vastu võitlevaid antikehi või on maomürgi vastase toimega? (Vaata lk 30, lõik 4.) Mõned on teinud järelduse, et sellised väiksed verefraktsioonid pole tegelikult enam veri ja seega ei käi need keelu alla ’hoiduda verest’ (Apostlite teod 15:29; 21:25; lk 31, lõik 1). Sellise otsuse langetamisel on nad tuginenud enda südametunnistusele. Teisi kristlasi ajendab aga südametunnistus hoiduma kõigest, mis on seotud inimese või looma verega – isegi vere ühe põhikomponendi imetillukesest fraktsioonist. *  On kristlasi, kes nõustuvad plasmaproteiini süstidega, et võidelda mingi haiguse või maohammustuse vastu, kuid nad keelduvad teistest väikestest verefraktsioonidest. Pealegi võivad tooted, mis on valmistatud ühest vere põhikomponendist, toimida sarnaselt põhikomponendiga ja samamoodi täita kehas elu alalhoidvat rolli, nõnda et suurem osa kristlasi peab neid vastuvõetamatuks.

17. a) Kuidas aitab südametunnistus meil langetada otsuseid seoses verefraktsioonidega? b) Miks on selliste otsuste tegemine väga tõsine asi?

¹⁷ See, mida Piibel ütleb südametunnistuse kohta, on selliste otsuste langetamisel abiks. Esimeseks sammuks on saada teada, mida Jumala Sõna ütleb, ja püüda selle järgi oma südametunnistust kujundada. See aitab sul langetada otsuseid kooskõlas Jumala juhistega ja nii ei pea sa paluma kellelgi teisel sinu eest otsustada (Laul 25:4, 5). Verefraktsioonide kasutamise kohta on mõned mõelnud, et kuna see on südametunnistuse asi, siis on ükskõik, milline otsus teha. Selline mõtteviis on vale. Kui miski on südametunnistuse küsimus, siis ei tähenda see veel, et see on tähtsusetu. See võib olla äärmiselt tähtis. Üks põhjus on see, et meie otsus võib mõjutada inimesi, kelle südametunnistus erineb meie omast. See ilmneb Pauluse nõuandest turul müüdava liha kohta, mis võis olla ebajumalale ohverdatud loom. Kristlane pidi mõtlema sellele, et ta ei ’haavaks nõrka südametunnistust’. Kui kristlane paneb teisi komistama, võib ta ’saata hukka oma venna, kelle pärast Kristus on surnud’, ja patustada niiviisi Kristuse vastu. Seega, väikeste verefraktsioonide kasutamine on küll isiklik otsus, kuid sellesse tuleks suhtuda ülima tõsidusega. (1. Korintlastele 8:8, 11–13; 10:25–31.)

18. Kuidas saab kristlane vältida seda, et ta südametunnistus seoses vereküsimustega ei tuimestuks?

¹⁸ Verega seotud küsimuste tõsidust rõhutab veel üks tegur – kuidas mõjub see sulle endale. Kui verefraktsiooni vastuvõtmine häirib sinu südametunnistust, mida sa oled Piibli põhjal kasvatanud, ei tohiks sa südametunnistuse häält eirata. Samuti ei peaks sa oma südametunnistust juhtima teatud seisukohaga nõus olema ainult sellepärast, et keegi ütleb sulle: „Pole midagi, kui sa selle ravimi vastu võtad. Paljud on niimoodi teinud.” Pea meeles, et väga paljud inimesed ignoreerivad tänapäeval oma südametunnistust, nii et see tuimeneb ja lubab neil valetada või midagi muud halba teha süümepiinu tundmata. Kindlasti ei taha kristlased, et nendega midagi sellist juhtuks. (2. Saamueli 24:10; 1. Timoteosele 4:1, 2.)

19. Millele me peaksime eelkõige mõtlema, kui kaalume verega seotud meditsiinilisi küsimusi?

¹⁹ Käesoleva ajakirja lehekülgedel 29–31 avaldatud uuestitrükitud vastuses lugejatele öeldakse lõpu poole: „Kas fakt, et võib tulla ette erisuguseid arvamusi ja südametunnistusest lähtuvaid otsuseid, viitab sellele, et tegemist on tähtsusetu küsimusega? Ei. Küsimus on tõsine.” See puudutab sinu suhteid „elava Jumalaga”. Vaid suhted Jumalaga saavad sind juhtida igavesse ellu, mis on võimalik tänu Jeesuse vere päästejõule. Arenda sügavat austust vere vastu, sest Jumal kasutab seda elude päästmiseks. Paulus kirjutas kohaselt: „[Te olite] ilma lootuseta ja ilma Jumalata siin maailmas. Aga nüüd olete teie, kes enne olite kaugel, Kristuses Jeesuses saanud ligi Kristuse vere läbi” (Efeslastele 2:12, 13, meie kursiiv).

[Allmärkused]

Kas sa mäletad?

• Mida ütles Jumal vere kohta Noale, iisraellastele ja kristlastele?

• Millistest verepreparaatidest Jehoova tunnistajad täielikult keelduvad?

• Miks on vere põhikomponentidest saadud fraktsioonide kasutamine igaühe südametunnistuse asi, kuid mida see ei tähenda?

• Miks me peaksime otsuste langetamisel pidama kõige olulisemaks suhteid Jumalaga?

[Küsimused]

[Teabegraafika lk 22]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

ÜLDINE SEISUKOHT VERE SUHTES

TÄISVERI

POLE VASTUVÕETAV

Punalibled

Valgelibled

Vereliistakud

Plasma

KRISTLASE ISIKLIK OTSUS

Punaliblede fraktsioonid

Valgeliblede fraktsioonid

Vereliistakute fraktsioonid

Plasma fraktsioonid

[Pilt lk 20]

Juhtiv kogu järeldas, et kristlased peavad ’hoiduma verest’

[Pilt lk 23]

Ära eira oma südametunnistuse häält, kui pead langetama otsuse seoses verefraktsioonide kasutamisega