Nad „sõitsid sealt laevaga Küprosesse”

NÕNDA algab Apostlite tegude raamatus lugu sellest, kuidas kristlikud misjonärid Paulus, Barnabas ja Johannes Markus 47. aasta paiku m.a.j Küprosel käisid (Apostlite teod 13:4). Tollal, nagu nüüdki, oli Vahemere idaosas asuv Küpros strateegilise tähtsusega koht.

Saart himustasid roomlased ja 58. aastal e.m.a see läkski nende alluvusse. Küprose ajalugu oli juba varem sündmusrikas. Saart olid okupeerinud foiniiklased, kreeklased, assüürlased, pärslased ja egiptlased. Keskajal tulid ristisõdijad, frangid ja veneetslased, nende järel türklased. 1914. aastal anastasid saare britid ja valitsesid kuni selle iseseisvumiseni aastal 1960.

Praegu on saare peamine sissetulekuallikas turism, kuid Pauluse päevil oli Küpros rikas loodusvarade poolest, mida roomlased Rooma varakambrite täitmiseks ära kasutasid. Vask avastati saare ajaloo alguses ja on välja arvestatud, et Rooma perioodi lõpuks oli maagist eraldatud 250 000 tonni vaske. Vasetööstus aga tarvitas maagi sulatamiseks üsnagi palju tihedat metsa. Paljud saare metsad olid kadunud ajaks, mil Paulus saarele jõudis.

 Küpros roomlaste valitsuse all

„Encyclopædia Britannica” kirjutab, et Julius Caesar andis Küprose Egiptusele ning pärast teda tegi seda Marcus Antonius. Ent Augustuse valitsusajal läks saar tagasi Roomale ja seda valitses, nagu Apostlite tegude raamatu kirjutaja Luukas märgib, maavalitseja, kes oli otseselt vastutav Rooma ees. Kui Paulus Küprosel kuulutas, oli maavalitsejaks Sergius Paulus (Apostlite teod 13:7).

Rooma kehtestatud rahvusvaheline rahu Pax Romana edendas kaevanduste laiendamist ja Küprose tööstust, pannes kaubanduse õitsema. Lisasissetulekut tõid saarel viibivad Rooma leegionid ja palverändurid, kes kogunesid austust avaldama saare kaitsejumalusele Aphroditele. Selle tulemusena ehitati uusi teid, sadamaid ja kaunistustega ühiskondlikke hooneid. Kreeka keel jäi ametlikuks keeleks. Rooma keisri kõrval kummardati laialdaselt Aphroditet, Apollonit ja Zeusi. Inimesed olid jõukad ning elasid sotsiaalselt ja kultuuriliselt rikast elu.

Säärase ühiskonnaga puutus Paulus kokku, kui ta Küprose läbi käis ning jagas inimestele teadmisi Kristuse kohta. Ent kristlus oli Küprosele jõudnud juba enne Pauluse tulekut. Apostlite tegude raamat ütleb, et pärast esimese kristliku märtri Stefanose surma põgenes osa algkristlasi Küprosele (Apostlite teod 11:19). Pauluse kaaslane Barnabas oli Küprose saarelt pärit ja kuna ta tundis saart hästi, oli ta Paulusele sel kuulutustööreisil kahtlemata suurepärane teejuht (Apostlite teod 4:36; 13:2).

Mööda Pauluse käidud teed

Pole kerge taastada Pauluse rännakut Küprosel. Arheoloogidel on aga üsnagi selge ettekujutus Rooma-aegsest heast teedevõrgust. Saare geograafia tõttu järgivad isegi nüüdisaegsed maanteed enamasti sama marsruuti, mida mööda käisid arvatavasti ka need ammused misjonärid.

Paulus, Barnabas ja Johannes Markus purjetasid Seleukiast Salamise sadamasse. Miks Salamisse, kui pealinn ja olulisim meresadam oli Paafos (nüüdisajal Paphos)? Üheks põhjuseks võis olla see, et Salamis paiknes idarannikul, maismaal asuvast Seleukiast kõigest 200 kilomeetri kaugusel. Kuigi Rooma võimu ajal muudeti Salamise asemel pealinnaks Paafos, jäi Salamis saare kultuuri-, haridus- ja kaubanduskeskuseks. Salamises asus üsna suur juudi kogukond ja misjonärid hakkasid kuulutama „Jumala sõna juutidele kogudusekodades” (Apostlite teod 13:5).

Tänapäeval on Salamisest alles vaid varemed. Arheoloogilised leiud annavad siiski tunnistust linna endisaegsest hiilgusest ja  jõukusest. Turuplats, poliitika ja usuelu keskus, on tõenäoliselt suurim rooma agoraa, mis Vahemere piirkonnas on eales välja kaevatud. Keiser Augustuse ajast pärit varemetest on näha, et linnas oli gümnaasiume, peenelt kavandatud mosaiikpõrandaid, muljetavaldavaid kümbluskomplekse, staadion, amfiteater, suurejoonelisi hauakambreid ja suur teater, kus oli istekohti 15 000 pealtvaatajale! Läheduses asuvad majesteetlikud Zeusi templi varemed.

Zeus ei suutnud aga kaitsta linna laastavate maavärinate eest. Tugev maavärin aastal 15 e.m.a tegi suure osa Salamisest maatasa, kuid Augustus lasi selle hiljem üles ehitada. Aastal 77 m.a.j purustas maavärin jälle linna, mis ehitati taas üles. Neljandal sajandil laastas Salamist terve rida maavärinaid ja linn ei saanud enam kunagi tagasi oma endist hiilgust. Keskajaks oli selle sadam ummistunud ja maha jäetud.

Pole teada, kuidas reageerisid Salamise elanikud Pauluse kuulutustööle. Paulus pidi aga kuulutama ka muudes paikades. Salamisest lahkudes oli misjonäridel valida kolme peamise tee vahel: esimene viis põhjarannikule, ületades Kyrenia mäeaheliku; teine, läänepoolne tee läks läbi saare keskosa Mesaoria madaliku kaudu; kolmas piki lõunarannikut.

Pärimuse järgi valis Paulus kolmanda tee, mis kulgeb mööda ainulaadse punase pinnasega viljakat põllumaad. Umbes 50 kilomeetri kaugusel edelas jõuab tee Larnaca linna, enne kui käändub põhja sisemaa poole.

Nad käisid saare läbi

Maantee jõudis peagi muistsesse Ledra linna. Tänapäeval on samasse paika ehitatud praegune pealinn Nikosia. Kõik muistsele linnriigile viitavad jäljed on hävinud. Kuid 16. sajandist pärit veneetsia müüride sees Nikosia südames on üks elav kitsas tänav, mis kannab Ledra nime. Kas Paulus Ledras käis või mitte, pole teada. Piibel ütleb lihtsalt, et nad ’käisid saare läbi’ (Apostlite teod 13:6). Raamat „The Wycliffe Historical Geography of Bible Lands” ütleb, et „ilmselt tähendas see üsnagi täielikku ringkäiku Küprosel asuvatesse juudi kogukondadesse”.

 Paulus tahtis muidugi mõista Küprosel võimalikult paljude inimesteni jõuda. Järelikult võis ta minna Ledrast lõunasse viivat teed mööda, mis läks Amathusi ja Kourioni, kahte suurde maailmalinna, mille elanikud olid heal järjel.

Kourion paiknes kõrgetel rannaäärsetel kaljudel, mis kerkisid merest peaaegu püstloodselt. See suurejooneline Kreeka-Rooma linn sai kannatada samas maavärinas, mis hävitas Salamise aastal 77 m.a.j. Linnas on Apollonile pühendatud templi varemed, mis pärinevad aastast 100 m.a.j, ning staadion, mis võis mahutada 6000 pealtvaatajat. Paljude Kourioni linnaelanike toretsevat eluviisi võib märgata imelistest mosaiikidest, mis kaunistasid isegi eramajade põrandaid.

Edasi Paafosesse

Maaliline tee suundub Kourionist edasi läbi viinamarjakasvatuspiirkonna üles lääne poole, tõuseb järk-järgult, kuni hakkab küllaltki ootamatult looklema järskudelt kaljudelt alla klibuse ranna poole. Kreeka mütoloogia järgi olevat just selles paigas sündinud merest jumalanna Aphrodite.

Aphrodite oli Küprosel Kreeka jumalustest kõige armastatum ja teda jumaldati hardalt kuni teise sajandini m.a.j. Aphrodite kummardamiskeskus asus Paafoses. Tema auks toimusid seal igal kevadel suured pidustused. Väike-Aasiast, Egiptusest, Kreekast ja isegi Pärsiast tulid palverändurid Paafosesse pidustustele. Kui saart valitsesid Ptolemaiosed, hakati seal kummardama ka vaaraosid.

Paafos oli Rooma ajal Küprose pealinn ja maavalitseja asukoht ning linnal oli õigus müntida vaskraha. Seegi linn hävis maavärinas aastal 15 e.m.a ja nagu Salamise puhul finantseeris Augustus linna ülesehitamist. Väljakaevamistega on ilmsiks tulnud jõukate inimeste toretsev eluviis esimese sajandi Paafoses – laiad linnatänavad, ohtrate kaunistustega eramajad, muusikakoolid, gümnaasiumid ja amfiteater.

Selline nägi Paafos välja ajal, mil Paulus, Barnabas ja Johannes Markus seal viibisid ja kus maavalitseja Sergius Paulus – „mõistlik mees” – „püüdis kuulda Jumala sõna”, vaatamata nõid Elümase tugevale vastupanule. Maavalitseja oli „hämmastunud Issanda õpetusest” (P 1997). (Apostlite teod 13:6–12.)

Pärast kordaläinud kuulutustööd Küprosel läksid misjonärid edasi Väike-Aasiasse. See Pauluse esimene misjonireis oli väga oluline sündmus tõelise kristluse levikul. Raamat „St. Paul’s Journeys in the Greek Orient” nimetab seda „kristliku misjoni ja ... Pauluse misjoniteenistuse tegelikuks alguseks”. Raamat lisab: „Paiknedes Süüriasse, Väike-Aasiasse ja Kreekasse viivate mereteede ristumiskohas, paistis Küpros olevat misjonireisi esimeseks peatuskohaks möödapääsmatu.” Kuid see oli alles algus. Ligi kaks aastatuhandet hiljem jätkub kristlik misjonitöö ja võib tõepoolest öelda, et hea sõnum Jehoova Kuningriigist on sõna otseses mõttes jõudnud „maailma otsani” (Apostlite teod 1:8).

[Kaardid lk 20]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

KÜPROS

NIKOSIA (Ledra)

Salamis

Paphos

Kourion

Amathus

Larnaca

KYRENIA MÄEAHELIK

MESAORIA MADALIK

TROODOSE MÄESTIK

[Pilt lk 21]

Täis püha vaimu, tegi Paulus Paafoses viibides pimedaks nõia Elümase