Elulugu

Rahuldustpakkuv elu südamevalust hoolimata

JUTUSTANUD AUDREY HYDE

Vaadates tagasi oma 63 aasta pikkusele täisajalisele teenistusele, millest 59 aastat olen veetnud Jehoova tunnistajate peakorteris, võin tõesti öelda, et mu elu on olnud igati rahuldustpakkuv. Tõsi küll, mul on olnud ka muserdavaid aegu – pidin nägema, kuidas mu esimene abikaasa aeglaselt vähki suri ja kuidas teine abikaasa Alzheimeri tõve kohutavate tagajärgede käes kannatas. Seepärast lubage mul rääkida teile, mis on aidanud mul neist raskustest hoolimata rõõmu säilitada.

MINU lapsepõlv möödus Haxtuni linnakese lähedal asuvas talus Colorado kirdeosa tasandikul Nebraska piiri ligi. Olin Orille ja Nina Mocki kuuelapselise pere viies laps. Russell, Wayne, Clara ja Ardis sündisid ajavahemikus 1913–1920 ning mina tulin ilmale järgmisel aastal. Curtis sündis aastal 1925.

Aastal 1913 sai emast piibliuurija, nagu Jehoova tunnistajaid tollal nimetati. Aja jooksul liitusid temaga ka teised pereliikmed.

Kosutav elu tasandikul

Isa oli väga edumeelne mees. Meil oli kõigis taluhoonetes elektrivalgustus, mis oli noil päevil üsnagi haruldane. Toiduks tarbisime talumajapidamise traditsioonilisi saadusi: meie oma kanade mune ning oma lehmade piima, koort ja võid. Põllutöödel kasutasime hobuseid. Kasvatasime maasikaid, kartuleid, nisu ja maisi.

Isa oli seisukohal, et kõik ta lapsed peaksid õppima tööd tegema. Mulle hakati juba enne kooliminekut põllutöid õpetama.  Mäletan, kuidas ma kuumadel suvepäevadel pidin aias pikki peenraid kõplama. Tollal tundus, et ma ei jõua kunagi sinna peenra lõppu. Higi voolas igalt poolt ja mesilased nõelasid. Vahel hakkas mul endast lausa kahju, kuna teised lapsed ei pidanud nii palju töötama kui meie. Tegelikult aga olen nüüd lapsepõlvele tagasi vaadates tänulik, et meid õpetati tööd tegema.

Kõigil lastel olid oma ülesanded. Ardis sai lehmade lüpsmisega paremini hakkama kui mina, seetõttu oli minu tööks hobusetallis latreid puhastada, neist sõnnikut välja rookida. Samas jäi meil ka aega lõbutsemiseks ja mängimiseks. Mängisime Ardisega kohalikus softpallivõistkonnas. Olin kas söötja või siis mängisin kolmandas pesas, Ardis seisis aga esimeses mängupesas.

Selged öötaevad olid preerias võrratult kaunid. Tuhanded tähed tuletasid mulle meelde meie Loojat Jehoova Jumalat. Juba lapsena mõtlesin Laulule 147:4, mis ütleb: „Tema [Jehoova] määrab tähtede arvu ja nimetab neid kõiki nimepidi!” Neil selgetel õhtutel pani meie koer Judge sageli oma koonu mu sülle ja oli mulle seltsiks. Istusin tihti pärastlõunati veranda peal ja imetlesin rohelist nisuvälja, mis tuules lainetades päikesevalguses hõbendas.

Ema suurepärane eeskuju

Ema oli väga armastav ja ustav naine. Isa oli majas alati peremees ning ema õpetas meid temasse austusega suhtuma. Aastal 1939 sai ka temast Jehoova tunnistaja. Kuigi isa meid kõvasti tööle pani ega poputanud, teadsime, et ta meid armastab. Talviti rakendas ta tihtipeale hobused ette ja viis meid saanisõidule. Kuidas meile küll meeldis lume sädelus!

Ent just ema õpetas meid Jumalat armastama ja Piiblit austama. Saime teada, et Jumala nimi on Jehoova ja et tema on eluallikas (Laulud 36:10, 83:19). Õppisime samuti, et Jumala antud juhtnööride eesmärk ei ole sugugi meilt elurõõmu röövida, vaid hoopis meile kasu tuua (Jesaja 48:17). Ema rõhutas meile alatasa tõsiasja, et meie ees seisab eriline töö. Saime teada, et Jeesus andis oma järelkäijatele käsu: „Seda kuningriigi evangeeliumi peab kuulutatama kogu maailmas tunnistuseks kõigile rahvaile, ja siis tuleb ots” (Matteuse 24:14).

 Kui ma noil lapsepõlvepäevil koolist koju jõudsin ja ema polnud toas, läksin teda otsima. Kord, kui olin umbes kuuene-seitsmene, leidsin ta laudast. Siis hakkas ladinal vihma sadama. Istusime heinalakas ja ma küsisin emalt, kas Jumal saadab uue veeuputuse. Ta rahustas mind, öeldes, et Jumal on tõotanud mitte kunagi enam hävitada maad veeuputuse läbi. Samuti mulle meenub, kuidas me palju kordi jooksime keldrisse varju, kuna tornaadod olid selles kandis küllalt tavalised.

Ema osales kuulutustöös juba enne minu sündi. Meie kodus kogunes rühm inimesi, kellel kõigil oli lootus elada koos Kristusega taevas. Kuigi emal polnud sugugi kerge majast majja kuulutamas käia, sai tema armastus Jumala vastu hirmust alati võitu. Ta püsis ustavana kuni surmapäevani 24. novembril 1969, mil ta oli 84-aastane. „Ema, sa lähed taevasse ja saad kokku nendega, keda sa tunned,” sosistasin talle kõrva. Olin väga õnnelik, et sain emaga koos olla tema surmapäeval ja jagada temaga kindlat usku sellesse lootusesse. Ema vastas tasa: „Küll sa oled hea mu vastu.”

Alustame kuulutustööd

Aastal 1939 hakkas Russell pioneeriks, nagu täisajalisi evangeeliumikuulutajaid Jehoova tunnistajate seas nimetatakse. Ta teenis Oklahomas ja Nebraskas aastani 1944, mil ta kutsuti tööle Jehoova tunnistajate ülemaailmsesse peakorterisse (Peetelisse) Brooklynis New Yorgis. Mina alustasin pioneeritööd 20. septembril 1941 ning teenisin mitmes paigas Colorado, Kansase ja Nebraska osariigis. Need pioneeriaastad olid täis rõõmu, kuna sain aidata teistel Jehoova kohta teadmisi omandada ja samuti õppisin kindlalt Jumalale lootma.

Umbes sel ajal, kui Russell alustas pioneerteenistust, õppis Wayne idarannikul ühes kolledžis ja tegi mõnda aega ka ilmalikku tööd. Hiljem kutsuti ta Peetelisse. Ta teenis mõnda aega Kuningriigi farmis Ithaca lähedal New Yorgi osariigis. Seal kasvatati toitu nii väikese farmipere kui ka umbes 200 Brooklyni Peeteli töötaja tarbeks. Wayne kasutas oma oskusi ja kogemusi Jehoova teenistuses kuni surmani aastal 1988.

Mu õde Ardis abiellus James Kerniga ja neil sündis viis last. Ta suri 1997. aastal. Teine õde Clara on püsinud Jehoovale ustavana kuni tänase päevani ja oma puhkuse ajal käin tal siiani Colorados külas. Noorim vend Curtis tuli Brooklyni Peetelisse 1940. aastate keskpaiku. Ta sõitis veoautoga Brooklyni ja Kuningriigi farmi vahet, vedades mitmesugust kaupa ja saadusi. Ta ei abiellunud kunagi ja suri aastal 1971.

Minu soov – Peeteli teenistus

Mu vanemad vennad olid juba varem Peetelisse läinud ja sama soov oli ka  minul. Usun, et just tänu nende heale eeskujule sain ka mina sinna kutse. Ema jutud Jumala organisatsiooni ajaloost ja Piibli prohvetiennustuste täitumise nägemine neil viimseil päevil olid minus tekitanud soovi Peetelis teenida. Tõotasin Jehoovale palves, et kui ta lubab mul Peetelis teenida, ei lahku ma sealt kunagi, kui just kristlikud kohustused mult seda ei nõua.

Saabusin Peetelisse 20. juunil 1945 ja mind määrati koristustöödele. Minu koristada oli 13 tuba, kus mul tuli iga päev 26 voodit üles teha, ning lisaks sellele koridorid, trepid ja aknad. Töö oli raske. Iga päev tööl olles kordasin endale: „Jah, sa oled väsinud, kuid see-eest sa oled Peetelis, Jumala kojas!”

Abiellun Nathan Knorriga

Alates 1920. aastatest tuli abielluda soovivatel peetellastel Peetelist lahkuda ja Kuningriigi huve mujal teenida. Ent 1950. aastate alguses lubati mõningatel paaridel, kes olid Peetelis juba küllalt kaua olnud, pärast abiellumist sinna jääda. Seega, kui Nathan H. Knorr, kes tollal Kuningriigi ülemaailmset kuulutustööd juhatas, minu vastu hakkas huvi ilmutama, mõtlesin ma, et tema on kindla peale siiajääja.

Nathanil oli palju kohustusi seoses Jehoova tunnistajate ülemaailmse tegevuse ülevaatuse eest hoolitsemisega. Niisiis oli ta väga aus minu vastu ja tõi mulle palju põhjusi välja, miks ma peaks hoolega järele mõtlema, enne kui tema abieluettepanekuga nõustun. Neil päevil reisis ta palju, et külastada Jehoova tunnistajate harubüroosid üle maailma, ja oli tihtipeale nädalaid ära. Sellepärast ta selgitas mulle, et meil tuleb aeg-ajalt ette pikki lahusolekuid.

Noore tüdrukuna olin unistanud pulmadest kevadisel ajal ja mesinädalatest Vaikse ookeani saarel Hawaiil. Abiellusime aga hoopis talvel, 31. jaanuaril 1953 ning pulmajärgse laupäevapärastlõuna ja pühapäeva veetsime New Jerseys. Esmaspäeval asusime taas tööle. Siiski nädala pärast saime võtta nädalapikkuse puhkuse.

Töökas kaaslane

Nathan oli 1923. aastal Peetelisse tulles 18-aastane. Ta sai väärtuslikku väljaõpet sellistelt kogenud vendadelt nagu Joseph F. Rutherford, kes juhatas tollal tunnistajate tööd, ja trükikoja juhataja Robert J. Martin. Kui vend Martin 1932. aasta septembris suri, määrati Nathan trükikoja juhatajaks. Järgmisel aastal võttis vend Rutherford Nathani kaasa ringreisile Euroopasse, külastamaks  sealseid Jehoova tunnistajate harubüroosid. 1942. aasta jaanuaris, kui vend Rutherford suri, anti Nathanile vastutus vaadata Jehoova tunnistajate ülemaailmse töö järele.

Nathan oli väga edasiviivate vaadetega ja tegi alati plaane tulevast kasvu silmas pidades. Mõned ei pidanud seda õigeks, kuna maailma lõpp arvati olevat väga lähedal. Üks vend, kes nägi Nathani plaane, küsis temalt: „Milleks see kõik, vend Knorr? Kas sul polegi siis üldse usku?” Ta vastas: „On küll, aga kui lõpp ei saabu nii pea, kui arvame, siis oleme valmis.”

Üks idee, millesse Nathan eriti uskus, puudutas misjonäride kooli rajamist. Nõnda tehtigi 1. veebruaril 1943 algust misjonikooliga selles suures farmis, kus mu vend Wayne parasjagu teenis. Kuigi kool sisaldas viiekuulist tihedat piibliuurimiskursust, hoolitses Nathan selle eest, et õpilased saaksid natuke ka meelt lahutada. Esimeste kursuste ajal võttis ta osa pallimängudest, kuid hiljem ta hoidus neist, et ära hoida võimalikke vigastusi, mis võiksid tal takistada osalemast suvistel piirkonnakonventidel. Selle asemel tegutses ta kohtunikuna. Õpilastele valmistas rõõmu, kuidas ta täiesti ennekuulmatult väänas reegleid võõrõpilastest mängijate kasuks.

Reisid koos Nathaniga

Aja jooksul hakkasin Nathaniga välisreisidel kaasas käima. Mulle meeldis vahetada kogemusi harubüroode töötajate ja misjonäridega. Sain oma silmaga näha nende armastust ja pühendumust ning õppisin tundma nende territooriumile iseloomulikke igapäevatoimetusi ja elutingimusi. Saan siiani veel tänukirju nende külastuste eest.

Meie reisidele tagasi vaadates meenub mulle palju kogemusi. Näiteks kui me Poolas olime, rääkisid kaks õde minu juuresolekul teineteisega sosinal. Küsisin neilt: „Miks te sosistate?” Nad palusid vabandust ja selgitasid, et harjumus sosistada on neile jäänud sellest ajast, kui Jehoova tunnistajate tegevus oli Poolas keelatud ja nende kodusid pealt kuulati.

Õde Adach oli üks neist paljudest, kes keelu ajal Poolas teenisid. Tal olid lokkis juuksed ja tukk otsaees. Kord lükkas ta tuka kõrvale ja näitas mulle sügavat armi, mille oli jätnud tagakiusaja löök. Olin vapustatud, nähes oma silmaga vendadele ja õdedele osakssaanud julma kohtlemise jälgi.

Minu teine lemmikpaik Peeteli kõrval on Hawaii. Mul on meeles üks sealne konvent, mis toimus Hilo linnas 1957. aastal. See oli tähelepanuväärne sündmus, millest osavõtjate hulk ületas kohalike tunnistajate koguarvu. Linnapea kinkis Nathanile koguni linnavõtme. Paljud tulid meid tervitama, kinkides meile kauneid lei’sid.

Teine meeliülendav konvent toimus 1955. aastal Saksamaal Nürnbergi staadionil, mida varem kasutati Hitleri paraadväljakuna. On hästi teada, et Hitler tõotas Jehoova rahva Saksamaalt hävitada, kuid nüüd oli see staadion Jehoova tunnistajaid pilgeni täis. Ma ei suutnud kuidagi pisaraid tagasi hoida. Konvendilava oli tohutult suur ja selle taga kõrgus 144 muljetavaldavalt suurt sammast. Mul oli võimalus lava peal olla ja heita sealt pilk tohutule kuulajaskonnale, kus oli inimesi üle 107 000. Staadioni tagaots oli nii kaugel, et viimane rida oli ainult vaevu nähtav.

Saime tajuda saksa vendade laitmatust ja  jõudu, mida nad olid saanud Jehoovalt natsliku režiimi aegse tagakiusamise ajal. See tugevdas me otsust püsida Jehoova ees ustava ja laitmatuna. Nathan pidas lõpukõne ja selle lõpus viibutas ta kuulajatele hüvastijätuks käega. Selle peale lehvitasid kõik rätikuga otsekohe vastu. See nägi välja nagu kaunis lilleaas.

Väga meeldejäävaks osutus ka meie külaskäik Portugali 1974. aasta detsembris. Osalesime Lissabonis esimesel Jehoova tunnistajate koosolekul, mis toimus pärast meie töö seaduslikku registreerimist. Tunnistajate tegevus oli olnud seal 50 aastat keelatud. Kuigi sel ajal oli Portugalis vaid 14 000 Kuningriigi kuulutajat, osales neil kahel kokkusaamisel üle 46 000 inimese. Mul tulid lausa pisarad silma, kui vennad ütlesid: „Meil ei ole vaja end enam varjata. Oleme vabad.”

Sellest ajast, kui ma Nathaniga reisisin, kuni tänase päevani on mulle väga meeldinud anda tunnistust eraviisiliselt – lennukis, restoranis – ja tänavail. Kannan alati kirjandust kaasas, nii et oleksin valmis tunnistust andma. Ükskord, kui ootasime hiljaksjäänud lennukit, päris üks naisterahvas mu töökoha kohta. Sellest arenes vestlus tema ja teiste ootajate vahel, kes seda olid pealt kuulnud. Peeteli teenistus ja kuulutustöö on aidanud mul püsida innukana ja ülimalt rõõmsana.

Haigus ja julgustavad hüvastijätusõnad

Aastal 1976 haigestus Nathan vähki ning koos teiste Peeteli töötajatega püüdsime teda haiguse ajal igati toetada. Kuigi ta seisund järjest nõrgenes, kutsusime enda tuppa paljusid harubüroode töötajaid, kes olid maailma eri paigust tulnud Brooklynisse väljaõpet saama. Mäletan Don ja Earlene Steele’i, Lloyd ja Melba Barry, Douglas ja Mary Guesti, Martin ja Gertrud Pötzingeri, Pryce Hughesi ja paljude teiste külaskäike. Sageli jutustasid nad oma maa kogemusi. Mulle avaldasid eriti muljet kogemused vendade vankumatusest keelu ajal.

Kui Nathan mõistis, et ta peagi sureb, andis ta mulle head nõu lesepõlvega toimetulekuks. Ta ütles: „Meil on olnud õnnelik abielu. Paljud ei koge seda kunagi.” Üks tegur, mis muutis meie abielu õnnelikuks, oli Nathani hoolivus. Näiteks kui meil tuli reisidel kohtuda erisuguste inimestega, siis ütles ta mulle: „Audrey, kui ma vahel jätan mõne sulle tutvustamata, siis seda põhjusel, et ma olen nende nime lihtsalt ära unustanud.” Mul oli väga hea meel, et ta mulle seda eelnevalt ütles.

Nathan tuletas mulle meelde: „Pärast surma on meil kindel lootus ning me ei pea enam kunagi kannatusi kogema.” Seejärel ta innustas mind: „Vaata ettepoole, sest seal on sinu tasu. Ja kuigi mälestused ei kao kuhugi, ära ela minevikus. Aeg parandab su haavad. Ära muutu kibestunuks ega hakka ennast haletsema. Tunne rõõmu neist õnnistustest ja ilusatest hetkedest, mis sul on olnud. Mõne aja pärast sa avastad, kuidas mälestused toovad sulle rõõmu. Mälestused on Jumala kingitus meile.” Ta jätkas: „Püsi aktiivsena, püüa kasutada oma elu teiste heaks. See aitab sul elust rõõmu tunda.” 8. juunil 1977 lahkus Nathan maisest elust.

Abiellun Glenn Hyde’iga

Nathan ütles mulle, et mul on valida, kas elada minevikus koos oma mälestustega või rajada uus elu. Niisiis, aastal 1978 pärast New Yorgi osariigis Wallkillis asuvasse Vahitorni farmi kolimist abiellusin ma väga kena, tasase ja hella meesterahva Glenn Hyde’iga. Enne tunnistajaks saamist oli ta  teeninud USA mereväes ajal, kui Ühendriigid sõdisid Jaapaniga.

Glenn teenis patrull-torpeedokaatril, kus ta oli määratud tööle masinaruumi. Masinamüra tagajärjel kaotas ta osaliselt kuulmise. Pärast sõda sai temast tuletõrjuja. Aastaid kannatas ta sõjaaegsete painajate käes. Ta õppis Piibli tõde tundma oma sekretäri kaudu, kes andis talle eraviisiliselt tunnistust.

Hiljem, aastal 1968, kutsuti Glenn tuletõrjujana tööle Brooklyni Peetelisse. Seejärel, kui Vahitorni farmid said endale oma tuletõrjeauto, viidi ta 1975. aastal sinna üle. Mõne aja pärast haigestus ta aga Alzheimeri tõppe. Pärast kümme aastat kestnud abielu Glenn suri.

Kuidas ma kõige sellega toime tulin? Nathani targad nõuanded, mis ta mulle enne oma surma andis, olid mulle taas lohutuseks. Lugesin ikka ja jälle neid sõnu, mida ta oli mulle lesepõlvega toimetuleku kohta kirjutanud. Jagan neid mõtteid veel praegugi nendega, kes on oma kaasa kaotanud, ning ka nemad on Nathani nõuannetest lohutust saanud. On tõesti hea vaadata ettepoole, nagu Nathan mind innustas.

Kallihinnaline vennaskond

Suurt rolli mu õnnelikus ja rahuldustpakkuvas elus on mänginud armsad sõbrad Peeteli peres. Pean eeskätt silmas Esther Lopezi, kes lõpetas 1944. aastal Vahitorni Gileadi piiblikooli kolmanda kursuse. Ta naasis Brooklynisse 1950. aasta veebruaris, et olla abiks piiblilise kirjanduse tõlkimisel hispaania keelde. Esther oli Nathani äraolekul sageli mulle heaks seltsiks. Temagi on praegu Vahitorni farmides. Tal on vanust üle 90 aasta ja põdura tervise pärast kantakse tema eest hoolt meie hooldekodus.

Mu lihastest õdedest-vendadest on üksnes Russell ja Clara veel elus. Russell on üle 90 aasta vana ja teenib ustavalt Brooklyni Peetelis. Ta oli üks esimesi, kel lubati pärast abiellumist Peetelisse edasi jääda. Ta naitus 1952. aastal peetellase Jean Larsoniga. Jeani vend Max tuli Peetelisse 1939. aastal ning määrati Nathani järel 1942. aastal trükikoja ülevaatajaks. Maxil on siiani Peetelis palju kohustusi täita, sealhulgas tuleb tal hoolitseda oma armsa naise Heleni eest, kes põeb sclerosis multiplex’i.

Vaadates tagasi oma 63 aasta pikkusele täisajalisele teenistusele Jehoova heaks, võin tõesti öelda, et mu elu on olnud igati rahuldustpakkuv. Peetelist sai minu kodu ja ma teenin siin rõõmuga ikka edasi. Olen väga tänulik oma vanematele, et nad oskasid juurutada meisse häid tööharjumusi ja soovi Jehoovat teenida. Ent elu muudab tõeliselt rahuldustpakkuvaks meie imeline vennaskond ning lootus elada koos vendade-õdedega igavesti paradiisliku maa peal ja teenida üheskoos suurt Loojat, ainust tõelist Jumalat Jehoovat kogu igaviku vältel.

[Pilt lk 24]

Mu vanemad oma pulmapäeval juunis 1912

[Pilt lk 24]

Vasakult paremale: Russell, Wayne, Clara, Ardis, mina ja Curtis aastal 1927

[Pilt lk 25]

Mina seismas Frances ja Barbara McNaughti vahel, olles pioneerteenistuses aastal 1944

[Pilt lk 25]

Peetelis aastal 1951. Vasakult paremale: mina, Esther Lopez ja mu vennanaine Jean

[Pilt lk 26]

Koos Nathani ja tema vanematega

[Pilt lk 26]

Nathaniga aastal 1955

[Pilt lk 27]

Nathaniga Hawaiil

[Pilt lk 29]

Koos oma teise abikaasa Glenniga