Kapadookia – maa, kus elati tuule ja vee kujundatud elamutes

APOSTEL Peetrus rääkis Kapadookiast. Ta adresseeris oma esimese inspireeritud kirja teiste seas ka „Kapadookias ... hajuvil asuvaile valitud majalistele” (1. Peetruse 1:1). Missugune maa oli Kapadookia? Miks elasid sealsed elanikud kaljusse uuristatud elamutes? Kuidas kristlus nendeni jõudis?

„Leidsime äkki, et oleme eksinud kaljukoonuste ja -sammaste metsa,” ütles Briti rännumees William F. Ainsworth, kes käis Kapadookias 1840ndail. Eriskummaline maastik paneb sinna Türgi piirkonda sattunud külastajaid veel tänapäevalgi jahmatama. Kapadookia orgude keskel tihedalt kobaras tummade tunnimeestena seisvad sambad näevad välja nagu veidrad raidkujud. Osa neist sarnaneb 30 meetrini kõrguvate gigantsete korstnatega, teised meenutavad jälle tohutu suuri jäätisetorbikuid, obeliske või seeni.

Kui kaunilt muudavad need kujud päeva jooksul päikesevalguse käes oma värvi! Koiduajal on nad kahkjasroosad, keskpäevaks muutuvad pleekjaks kreemvalgeks ning õhtupäike annab neile kuldse kollakaspruuni tooni. Kuidas on selline „kaljukoonuste ja -sammaste mets” tekkinud? Ja miks rajasid sealsed elanikud oma kodu nende sisse?

Tuule ja vee kujundatud

Kapadookia asub Aasiat ja Euroopat ühendava Anatoolia poolsaare südames. Ilma kahe sealse vulkaanita oleks see piirkond tasane platoo. Tuhandeid aastaid tagasi katsid nende tulemägede võimsad pursked kogu ümbruse kahte liiki kivimi kihiga – kõva basaldi ja vulkaanilise tuha tsementudes moodustunud pehme kahvatu kivimi tufiga.

Seejärel asusid jõed, vihm ja tuul pehmet tufipinnast uuristama ning nii tekkisid kanjonid. Aja jooksul õõnestas erosioon kanjoneid ääristanud kaljusiiludest välja rea koonusekujulisi kivisambaid, kaunistades maastiku skulptuuridega, mille sarnaseid ei leidu kusagil mujal maailmas. Osadesse kaljukoonustesse on uuristatud nii palju auke, et nad näevad välja nagu ehtsad meekärjed. Kohalikud asukad rajasid endale pehmesse kivimisse elupaiku ja sedamööda, kuidas pere kasvas, uuristati ruume järjest juurde. Seesugused elamud olid suviti jahedad ja talviti soojad.

 Elu tsivilisatsioonide ristumiskohas

Kapadookia koopaelanikud oleksid tõenäoliselt jäänud üsna omapead, kui nad poleks elanud tsivilisatsioonide tähtsas ristumiskohas. Kuulus 6500 kilomeetri pikkune Rooma keisririigi ja Hiina vaheline Siiditee kulges läbi Kapadookia. Lisaks kaupmeestele kasutasid seda teed Pärsia, Kreeka ja Rooma sõjaväed. Need rändurid tõid endaga kaasa uusi religioosseid ideid.

Teiseks sajandiks e.m.a oli Kapadookiasse tekkinud juudi asundusi. Osa selle kandi juute viibis 33. aastal m.a.j Jeruusalemmas. Nad olid tulnud sinna nelipüha pidama. Nõnda sai apostel Peetrus, olles täis püha vaimu, Kapadookia juutidele kuulutada (Apostlite teod 2:1–9). Osa neist võttis tema sõnumit ilmselt kuulda ja viis äsjaleitud usu endaga koju kaasa. Seepärast pöördus Peetrus oma esimeses kirjas Kapadookia kristlaste poole.

Aastate möödudes aga hakkasid Kapadookia kristlasi mõjutama paganlikud filosoofiad. 4. sajandi kolm mõjukat Kapadookia kirikujuhti olid koguni pühakirjavastase kolmainsusõpetuse tulised pooldajad. Need kolm meest olid Gregorios Nazianzenos, Basileios Suur ja tema vend Gregorios Nysses.

Lisaks propageeris Basileios Suur ka eraklikku elulaadi. Tagasihoidlikud Kapadookia koobaselamud sobisid hästi askeetliku eluviisi jaoks, mida tema soovitas. Mungakogukonna kasvades ehitati mõningate suuremate koonuste sisemusse koguni kirikuid. 13. sajandiks oli kaljudesse uuristatud ligikaudu 300 kirikut. Paljud neist on säilinud tänase päevani.

Kuigi nüüdseks on need kirikud ja kloostrid tühjaks jäänud, pole kohalike eluviis sajandite jooksul palju muutunud. Suur osa koopaid on seniajani elamutena kasutusel. On tõesti hämmastamapanev, kui praktiliseks koduks on leidlikud kapadooklased suutnud need looduslikud maastikuvormid muuta.

[Kaart lk 24, 25]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

KAPADOOKIA

HIINA (Cathay)