Hea valitsuse otsingud

„Suurenev üksteisest sõltumine maailmas on tekitanud terve rea globaalprobleeme, mida üksikud riigid pole enam võimelised ise lahendama. Üksnes ülemaailmselt koostööd tehes võib edukalt hakkama saada inimkonna ees seisvate üha kasvavate ohtude ja raskustega.” (Ghulam Umar, Pakistani poliitikaanalüütik)

NÜÜDISMAAILM on täis vastuolusid. Materiaalse külluse keskel tulevad mõned vaevu ots otsaga kokku. Praegust arvutipõlvkonda võiks ilmselt pidada haritumaks ja taiplikumaks kui varasemaid põlvkondi, aga ometi on üha rohkem inimesi hädas püsiva töökoha leidmisel. Kuigi näib, et eales pole inimestel olnud suuremat vabadust kui nüüd, varjutab paljude elu hirm ja ebakindlus. Meeliköitvaid võimalusi on ohtralt, aga laialt levinud korruptsioon ja seadusetus tekitavad paljudes lootusetuse tunde.

Probleemide hulk, millega inimkond silmitsi seisab, on sedavõrd suur, et neid ei suuda lahendada ei üks riik ega isegi mitte rühm riike. Sellepärast on paljud vaatlejad jõudnud järeldusele, et rahu ja julgeolek saabub maailmas siis, kui kõik rahvad koonduvad ühe valitsuse alla. Albert Einstein propageeris seda ideed juba kaua aega tagasi. Aastal 1946 väitis ta: „Usun kindlalt, et enamik inimesi eelistab elada rahulikes ja turvalistes tingimustes ... Inimkonna rahusoovi võib täita ainult ülemaailmse valitsuse loomisega.”

Möödunud on pool sajandit, aga see tähtis vajadus on ikka veel rahuldamata. Nimetades 21. sajandi väljakutseid, märgib Prantsusmaa ajaleht „Le Monde”: „On vaja luua õiguslik, administratiivne ja põhiseaduslik alus rahvusvahelisele valitsusele, mis oleks etniliste tapatalgute korral võimeline ükskõik kus maailma paigas viivitamata sekkuma. Samuti on vaja tunnustada ideed, et siitpeale edasi on Maa üks riik.” Kellel või millel on võimu ja oskusi seda teostada, nii et inimkonda võiks ees oodata rahurikas tulevik?

Kas lahendus on ÜRO?

Paljud loodavad, et Ühinenud Rahvaste Organisatsioon toob maailma rahu. Kas ÜRO on institutsioon, mis tagab maailmas tõelise rahu ja julgeoleku? Lootustandvana ja paljutõotavana kõlavast poliitilisest ilukõnest juba puudust ei tule. Näiteks 2000. aasta millenniumi deklaratsioonis võttis ÜRO Peaassamblee pühalikult vastu järgmise otsuse: „Me teeme kõik endast  oleneva, et vabastada rahvad kas siis riigisisese või riikidevahelise sõjahäda käest, mis on viimasel aastakümnel nõudnud rohkem kui viis miljonit elu.” Selliste teadaannete eest on ÜRO pälvinud paljude ringkondade kiituse ja imetluse, ning see on toonud talle ka 2001. aastal Nobeli rahuauhinna. Norra Nobeli komitee märkis ÜRO-d sel viisil austades, et „ÜRO on ainus tee, mille kaudu on saavutatav ülemaailmne rahu ja koostöö”.

Kas 1945. aastal asutatud ÜRO ongi institutsioon, mis suudab tuua tõelise ja kestva rahu? Ei ole, sest paljud ÜRO pingutused on selle liikmesriikide omakasu ja rahvuslike ambitsioonide tõttu nurjunud. Avalikkuse meelest ei ole ÜRO, kui kasutada ühe ajalehetoimetaja sõnu, midagi enamat kui „globaalne arvamusbaromeeter” ja „seal on päevakorral palju küsimusi, mille üle on väideldud aastaid, aga nende lahendamiseks on suudetud korda saata väga vähe kui sedagi”. Seetõttu jääb püsima küsimus: kas maailma rahvad võivad tõesti ükskord saavutada ühtsuse?

Piibel annab teada, et varsti saabub selline ühtsus. Kuidas? Ja milline valitsus selle toob? See selgub järgmisest artiklist.

[Pilt lk 3]

Einstein propageeris ideed, et on vaja ülemaailmset valitsust

[Allikaviide]

Einstein: U.S. National Archives photo