Elulugu

Toetusime Jehoova jõule

JUTUSTANUD ERZSÉBET HAFFNER

„Ma ei lase neil sind välja saata,” ütles Tibor Haffner, kui ta kuulis, et mul kästi Tšehhoslovakkiast lahkuda. Seejärel ta lisas: „Kui sa nõus oled, siis ma abiellun sinuga ning sa jääd igavesti minuga.”

VAID mõni nädal pärast seda ootamatut abieluettepanekut, nimelt 29. jaanuaril 1938, naitusin ma kristliku venna Tiboriga, kes oli esimesena meie perele tunnistust andnud. See polnud sugugi kerge otsus. Olin just äsja 18 saanud ning Jehoova tunnistajate täisajalise teenijana soovisin oma noorusaastad üksnes Jumala teenimisele pühendada. Nii ma nutsin ja palvetasin. Alles pärast maharahunemist suutsin mõista, et Tibori abieluettepanek oli midagi enamat kui vaid lahke žest, ning ma tundsin, et tahan elada koos mehega, kes mind tõeliselt armastab.

Ent miks taheti mind maalt välja saata? Elasin ma ju riigis, mis oli uhke oma demokraatliku korra ja usuvabaduse üle. Siinkohal tuleb mul ilmselt veidi oma tausta selgitada.

Sündisin 26. detsembril 1919 kreekakatoliku perre Sajószentpéteri külas, mis asub umbes 160 kilomeetrit Budapestist ida pool Ungaris. Kahjuks suri isa juba enne mu sündimist. Varsti abiellus ema ühe lesega, kellel oli neli last, ning me kolisime armsasse Lučeneci linna, mis jäi tollase Tšehhoslovakkia aladele. Neil aastatel oli elu kasuperekonnas üsnagi raske. Olles pere viiest lapsest noorim, tundsin end pidevalt viienda rattana. Meie majanduslik seis oli keeruline, ent lisaks materiaalsetele asjadele tundsin puudust ka vanemlikust tähelepanust ja armastusest.

 Kas keegi teab vastust?

Kui olin 16-aastane, vaevasid mind tõsised küsimused. Lugesin suure huviga I maailmasõja ajalugu ning mind hämmastas see tohutu verevalamine, mis oli toimunud end kristlikuks nimetavate kultuurrahvaste vahel. Lisaks nägin kõikjal kasvavat militarismi. Kõik see ei langenud kokku sellega, mida olin kirikus ligimesearmastuse kohta õppinud.

Seepärast läksin roomakatoliku preestri juurde ja küsisin temalt: „Kumb käsk peaks olema meile kristlastele olulisem – kas käsk minna sõtta ja tappa oma ligimesi või käsk neid armastada?” Minu küsimusest ärritatuna vastas ta, et tema õpetab seda, mida talle kõrgemalt poolt öeldakse. Paremini ei läinud mul ka kalvinistliku kiriku õpetajat ja juudi rabit külastades. Ma ei saanud mingit vastust, viisin oma tavatu küsimusega neid üksnes hämmingusse. Lõpuks läksin luteri kiriku õpetaja juurde. Temagi ärritus, kuid enne mu lahkumist ütles ta: „Kui sa tõesti selle kohta midagi teada tahad saada, siis pöördu Jehoova tunnistajate poole.”

Püüdsin tunnistajaid leida, kuid edutult. Mõni päev hiljem töölt koju tulles nägin meie koduust irvakil olevat. Üks kena väljanägemisega noormees luges mu emale midagi Piiblist. Mu peast välgatas läbi mõte, et see peab olema Jehoova tunnistaja. Kutsusime selle mehe, kelle nimi oli Tibor Haffner, majja sisse ning esitasin talle needsamad küsimused. Selle asemel et hakata oma sõnadega vastama, näitas ta mulle Piiblist, mis peaks olema tõeliste kristlaste tundemärk ja millistel aegadel me praegu elame (Johannese 13:34, 35; 2. Timoteosele 3:1–5).

Mõne kuu pärast, veel enne 17-aastaseks saamist, mind ristiti. Tundsin, et neid kallihinnalisi tõdesid, mis ma nii suure vaevaga leidsin, peaks iga inimene kuulda saama. Alustasin täisajalist kuulutamist, mis oli 1930. aastate lõpus Tšehhoslovakkias üsnagi keeruline. Kuigi meie töö oli ametlikult registreeritud, tuli meil pidevalt vaimulike õhutatud tugeva vastuseisuga kokku puutuda.

Esimene kogemus tagakiusamisest

Ühel päeval 1937. aasta lõpupoole olime koos ühe kristliku õega Lučeneci lähedal asuvas külas kuulutamas. Peagi meid arreteeriti ja viidi vanglasse. „Siia te surete,” ütles vangivalvur ja lõi kongiukse pauguga kinni.

Õhtuks pandi meie kongi veel neli naist. Hakkasime neid lohutama ja neile tunnistust andma. Nad rahunesid ning me saime terve öö jooksul neile pikalt Piibli sõnumist rääkida.

Kell kuus hommikul kutsus valvur mind kongist välja. Ütlesin oma kaaslasele: „Kohtume taas Jumala Kuningriigis!” Palusin, et ta räägiks juhtunust mu perele, kui ta peaks eluga pääsema. Tegin vaikse palve ja järgnesin valvurile. Ta viis mind oma korterisse, mis asus vanglaterritooriumil. „Tead tüdruk, mul on sulle mõningaid küsimusi,” ütles ta. „Eile õhtul sa ütlesid, et Jumala nimi on Jehoova. Kas näitaksid mulle seda Piiblist?” Milline üllatus ja kergendus! Ta tõi oma Piibli ning ma näitasin talle ja ta naisele, kus nimi Jehoova asub. Mehel oli veel palju küsimusi neil teemadel, mida olime nelja kongikaaslasega öö jooksul arutanud. Rahul vastustega, palus ta oma naisel mulle ja mu kaaslasele hommikusöögi valmistada.

Paar päeva hiljem meid vabastati, aga kuna mul oli Ungari kodakondsus, otsustas kohtunik mind Tšehhoslovakkiast välja saata. Just  pärast seda vahejuhtumit paluski Tibor Haffner minu kätt. Me abiellusime ja ma kolisin tema vanemate koju.

Tagakiusamine tugevneb

Jätkasime kuulutustööd abielupaarina, kuigi Tiboril oli ka igasuguseid korraldustöid. Vaid mõni päev enne Ungari sõdurite saabumist meie linna 1938. aasta novembris sündis meile poeg Tibor. Euroopas oli silmapiirile kerkinud II maailmasõda. Suur osa Tšehhoslovakkiast läks üle Ungarile, mis tõi endaga kaasa suurema tagakiusamise annekteeritud alade Jehoova tunnistajatele.

10. oktoobril 1942 läks Tibor Debrecenisse mõningate vendadega kohtuma. Sel korral ta koju aga ei naasnudki. Hiljem ta selgitas mulle, mis juhtus. Vendade asemel seisid kokkulepitud sillal hoopis töölisrõivastesse riietunud politseinikud. Nad ootasid minu abikaasat ja Pál Nagypáli, kes pidid viimastena saabuma. Politseinikud viisid nad jaoskonda ja peksid nuiadega nende paljaid jalgu, kuni nad valust minestasid.

Seejärel kästi neil saapad jalga panna ja püsti tõusta. Valust hoolimata sunniti neid raudteejaama minema. Politseinikud tõid sinna veel ühe mehe, kelle pea oli nii kinni seotud, et ta vaevalt nägi midagi. See oli vend András Pilling, kes oli samuti kokkusaamisele tulnud. Mu mees viidi rongiga Budapesti lähedal asuvasse kinnipidamiskohta Alagi. Üks valvur ütles Tibori pekstud jalgu nähes sarkastiliselt: „Kui julmad võivad küll mõned inimesed olla! Ära muretse, küll me sind terveks ravime.” Kaks valvurit hakkasid Tibori jalgu peksma, nii et verd lendas igale poole. Mõne minuti pärast kaotas ta teadvuse.

Järgmisel kuul saadeti Tibor ning veel üle 60 venna ja õe kohtu ette. Vennad András Bartha, Dénes Faluvégi ja János Konrád mõisteti surma poomise läbi. Vend András Pilling sai eluaegse vanglakaristuse ja minu mees mõisteti 12 aastaks vanglasse. Mis oli nende kuritegu? Prokurör süüdistas neid riigireetmises, sõjaväeteenistusest keeldumises, spionaažis ja kõige pühama kiriku teotamises. Surmaotsused muudeti hiljem eluaegseks vanglakaristuseks.

Järgnen oma abikaasale

Kaks päeva pärast Tibori lahkumist Debreceni kokkusaamisele olin juba enne kuut hommikul üleval ja triikisin pesu. Äkitselt prõmmiti uksele. Mõistsin, et nüüd on nad siin. Kuus politseinikku marssisid uksest sisse ja teatasid mulle, et neil on luba maja läbi otsida. Kõik majas olnud isikud arreteeriti ja viidi politseijaoskonda, teiste seas ka meie kolmeaastane poeg. Veel samal päeval viidi meid üle Pétervására kinnipidamisasutusse Ungaris.

Pärast sinna jõudmist tõusis mul palavik ja mind paigutati teistest vangidest eraldi. Kui toibusin, oli minu kongis kaks sõdurit, kes tülitsesid minu pärast. „Me peame ta maha laskma! Ma lasen ta maha!” ütles üks. Teine aga tahtis enne mu tervislikku seisundit kontrollida. Anusin neid, et nad jätaksid mind ellu. Lõpuks läksid nad kongist minema ja ma tänasin Jehoovat abi eest.

Valvuritel oli spetsiaalne ülekuulamismeetod. Nad käskisid mul kõhuli põrandale heita, toppisid sokid mulle suhu, sidusid käed ja jalad kinni ning piitsutasid mind niikaua, kuni veri oli väljas. Nad lõpetasid peksmise alles siis, kui üks sõduritest ütles, et on väsinud. Nad uurisid, kellega mu mees pidi sel arreteerimispäeval kokku saama. Ma ei öelnud  neile midagi ja nii jätkus peksmine kolm päeva. Neljandal päeval lubati mul poeg oma ema juurde viia. Külma käes lõdisedes kandsin oma väikest last haige selja peal ja kõndisin ligikaudu 13 kilomeetri kaugusel olevasse raudteejaama. Sealt sõitsime rongiga koju, kusjuures ma pidin veel samaks päevaks laagrisse tagasi jõudma.

Mind mõisteti kuueks aastaks Budapesti vanglasse. Sinna jõudes sain teada, et ka Tibor oli seal vanglas. Olime väga rõõmsad, kui saime loa teineteisega rääkida, ehkki vaid mõne minuti jooksul läbi raudaia. Tajusime mõlemad Jehoova armastust ning saime neist kallihinnalistest hetkedest palju jõudu juurde. Enne kui me uuesti kokku saime, tuli meil mõlemal kohutavaid katseid läbi elada, kusjuures mitu korda olime surmale väga-väga lähedal.

Vanglast vanglasse

Ühte vangikongi oli topitud ligi 80 õde. Igatsesime vaimse toidu järele, kuid näis olevat võimatu midagi säärast vanglasse toimetada. Kas oleks võimalik midagi vangla seest hankida? Lubage mul selgitada, mis me tegime. Pakkusin end vabatahtlikuna vanglaametnike sokke parandama. Pistsin ühe soki sisse paberitüki palvega saata vanglaraamatukogus leiduva Piibli katalooginumber. Et asi ei ärataks kelleski mingit kahtlust, lisasin veel kaks raamatupealkirja.

Järgmisel päeval sain vanglaametnikelt uue sokihunniku. Ühe soki seest leidsin vastuse. Andsin need numbrid siis valvurile ja palusin neid raamatuid. Milline rõõm, kui saimegi soovitud raamatud, sealhulgas Piibli! Teisi raamatuid me vahetasime iga nädala tagant, kuid Piibli hoidsime alles. Kui valvur selle järele päris, vastasime alati: „See on nii paks raamat ja kõik tahavad seda lugeda.” Nii oligi meil võimalus Piiblit lugeda.

Ühel päeval kutsus kõrge vanglaametnik mind enda kabinetti. Ta paistis tavatult viisakana.

„Proua Haffner, mul on teile häid uudiseid,” ütles ta. „Te saate koju minna. Võib-olla homme, aga kui mõni rong läheb, siis isegi juba täna.”

„See oleks ju suurepärane,” vastasin.

„Muidugi oleks,” ütles ta. „Teil on ju laps ning kindlasti tahate teda üles kasvatada.” Seejärel ta lisas: „Kirjutage vaid sellele kirjale alla.”

„Mis kiri see selline on?” küsisin.

„Ärge selle pärast muretsege,” lausus ta. „Kirjutage vaid alla ja te olete vaba.” Seejärel ta ütles mulle: „Niipea kui olete kodus, võite teha mida iganes. Nüüd aga tuleb teil allkirjaga kinnitada, et te ei ole enam Jehoova tunnistaja.”

Astusin sammu tagasi ja keeldusin otsustavalt.

„Sel juhul siia te surete!” karjus ta vihaselt ja saatis mu minema.

Mais 1943 viidi mind üle ühte teise Budapesti vanglasse ning hiljem Márianosztra külla, kus elasime koos umbes 70 nunnaga ühes kloostris. Hoolimata näljast ja muudest raskustest, rääkisime innukalt nendele oma lootusest. Üks nunnadest tundis meie sõnumi vastu suurt huvi ja ütles: „Need on ilusad asjad. Ma pole varem midagi sellist kuulnud. Palun, rääkige veel.” Rääkisime talle uuest maailmast ja sealsest imelisest elust. Meie vestluse ajal tuli sinna kloostri abtiss. Huvi ülesnäidanud nunn viidi otsekohe ära, talt kisuti riided  seljast ning ta piitsutati julmalt läbi. Kui me teinekord temaga kohtusime, anus ta: „Palun, anuge Jehoovat, et ta päästaks ja viiks mind siit kloostrist minema. Tahan kuuluda teie sekka.”

Järgmisena saadeti meid Doonau-äärse linna Komáromi vanasse vanglasse, mis asub ligikaudu 80 kilomeetrit Budapestist lääne pool. Elamistingimused olid seal kohutavad. Nii nagu paljud teised õed, haigestusin ka mina raskelt tüüfusesse, oksendasin verd ja muutusin äärmiselt nõrgaks. Mingeid ravimeid meil polnud, seepärast arvasin end juba ühe jalaga hauas olevat. Siis aga otsisid vanglaametnikud kedagi kontorisse tööle. Õed soovitasid mind. Nõnda sain natuke ravimeid ja mu seisund paranes.

Saan taas oma perega kokku

Sedamööda, kuidas Nõukogude armee idast muudkui lähemale tungis, sunniti meid lääne poole liikuma. Kõikide läbielatud õuduste kirjeldamine läheks väga pikaks. Olin korduvalt surmale väga ligidal, kuid tänu Jehoova kaitsvale käele pääsesin neist katsumustest eluga. Sõja lõppedes olime Tšehhi linnas Táboris, mis asub Prahast umbes 80 kilomeetri kaugusel. Möödus veel kolm nädalat, enne kui me koos meheõe Magdalenaga 30. juunil 1945 Lučenecisse koju jõudsime.

Nägin juba eemalt aias oma ämma ja kallist pojakest Tiborit. Pisarad silmis hüüdsin: „Tiborike!” Ta jooksis ja lausa hüppas mu käte vahele. „Emme, ega sa enam ära ei lähe?” Need olid tema esimesed sõnad, mis ei unune mul kunagi.

Jehoova oli armuline ka mu mehe vastu. Budapesti vanglast saadeti ta koos 160 vennaga Bori lähedale töölaagrisse. Palju kordi tuli neil surmaga silmitsi seista, kuid rühmana koos olles püsisid nad elus. Tibor naasis koju umbes kuu aega enne mind, 8. aprillil 1945.

Pärast sõda läks meil jätkuvalt vaja Jehoova jõudu, et üle elada kõik järgmise 40 aasta katsumused kommunistlikus Tšehhoslovakkias. Tibor mõisteti taas pikaks ajaks vanglasse ning ma pidin üksi meie poja eest hoolt kandma. Pärast vabanemist teenis Tibor reisiva ülevaatajana. 40 aastat kestnud kommunistliku režiimi ajal püüdsime kasutada igat võimalust oma usku jagada. Meil õnnestus aidata paljudel tõde tundma õppida. Nendest said sel teel meie vaimsed lapsed.

Milline rõõm oli, kui siis 1989. aastal saabus usuvabadus! Järgmisel aastal võtsime osa esimesest konvendist, mis meie maal üle pika aja toimus. Nähes tuhandeid vendi ja õdesid, kes aastakümnete jooksul olid ustavana püsinud, mõistsime, et Jehoova on olnud võimas jõuallikas nende kõigi jaoks.

Mu kallis abikaasa Tibor suri 14. oktoobril 1993, jäädes surmani Jumalale ustavaks, ja nüüd elan ma oma poja ligidal Žilinas Slovakkias. Mul pole enam palju füüsilist jõudu, kuid mu vaim on tänu Jehoova jõule tugev. Olen täiesti kindel, et tema jõu abil suudan ma üle elada mis tahes katsed siin vanas maailmas. Ootan igatsusega ka aega, mil mul tänu Jehoova armule on võimalik igavesti elada.

[Pilt lk 20]

Mu poeg Tibor (4-aastasena), kellest pidin lahkuma

[Pilt lk 21]

Mu abikaasa Tibor koos teiste vendadega Boris

[Pilt lk 22]

Tibori ja tema õe Magdalenaga 1947. aastal Brnos

[Pildid lk 23]

Olin korduvalt surmale väga ligidal, kuid tänu Jehoova kaitsvale käele pääsesin neist katsumustest eluga