Kartmatu „evangeeliumi rändur”

ON TEADA, et 18 aasta vanuselt oskas George Borrow 12 keelt. Kaks aastat hiljem oli ta „ladusas ja elegantses stiilis” suuteline tõlkima ühtekokku 20 keelde.

Aastal 1833 kutsus Briti ja Välismaa Piibliselts selle erakordselt andeka mehe Londonisse vestlusele. Kuigi 30-aastasel Borrow’l polnud sinnasõiduks raha, ei tahtnud ta niisugust soodsat võimalust kaotsi minna lasta ja läbis seepärast jalgsi need 180 kilomeetrit oma kodulinnast Norwichist Londonisse, kusjuures aega võttis see tal vaid 28 tundi.

Piibliselts andis talle tõeliselt keerulise ülesande – õppida kuue kuuga ära mandžu keel, mida kõneldakse mõningates Hiina piirkondades. Borrow palus grammatikaõpikut, kuid neil oli talle anda üksnes mandžukeelne Matteuse evangeelium ja mandžu-prantsuse sõnaraamat. Ometi kirjutas ta 19 nädala pärast Londonisse, et ta on – tema enda sõnade kohaselt – „Jumala abiga” mandžu keele selgeks saanud. See saavutus oli seda tähelepanuväärsem, kuna samal ajal olevat ta redigeerinud ka nahuakeelset (üks Mehhiko põliskeeli) Luuka evangeeliumi.

Piibel mandžu keeles

Mandžu keel ilmus esimest korda kirjakujul 17. sajandil (aluseks Mongoolia uiguuridelt laenatud kiri), mil sellest sai Hiina ametlik keel. Kuigi aja jooksul selle kasutus vähenes, olid Briti ja Välismaa Piibliseltsi liikmed innuga valmis mandžukeelset Piiblit trükkima ja levitama. 1822. aastaks olid nad rahastanud 550 eksemplari Matteuse evangeeliumi kirjastamist. Selle oli tõlkinud Stepan V. Lipoftsoff, kes oli Vene välisministeeriumi liige ja oli Hiinas elanud 20 aastat. Väljaanne trükiti Peterburis ning seda jõuti levitada vaid käputäis, kuna ülejäänud raamatud hävisid üleujutuses.

Peagi sai valmis kogu Kristlike Kreeka Kirjade tõlge. Aastal 1834 leitud enamiku Heebrea Kirjade muistsed käsikirjad kasvatasid huvi Piibli vastu. Kes koordineeriks olemasoleva mandžukeelse Piibli redigeerimist ja lõpetaks tõlketöö? Briti ja Välismaa Piibliselts lähetas oma nimel seda ülesannet täitma George Borrow.

Venemaale

Jõudnud Peterburi, asus Borrow mandžu keelt põhjalikult uurima, et osata piibliteksti veelgi täpsemalt korrigeerida ja toimetada. Ülesanne nõudis suuri pingutusi ning ta töötas ligi 13 tundi päevas, et aidata  valmistada trükivormi Uuele Testamendile, mille lõpptulemust kirjeldati kui „kaunist idamaise teose väljaannet”. Aastal 1835 trükiti sellest tuhat eksemplari. Borrow’ suur plaan viia need Hiinasse ja seal neid levitama hakata aga nurjus. Kartusest, et seda ettevõtmist võidakse pidada misjonitegevuseks ja et see võib ohustada naabritevahelisi sõbralikke suhteid, keeldus Vene valitsus andmast Borrow’le luba reisida Hiina piirini, kui ta võtab „kas või ühegi mandžukeelse Piibli” endaga kaasa.

Mõningaid eksemplare levitati umbes kümme aastat hiljem ning 1859. aastal anti välja Matteuse ja Markuse evangeeliumi tõlked, kus kõrvuti tulpades asus korraga nii mandžu- kui hiinakeelne tekst. Selleks ajaks eelistas aga enamik mandžu keelt oskavaid inimesi lugeda hiina keeles ning väljavaade tõlkida kogu Piibel mandžu keelde hakkas tuhmuma. Mandžu oli õigupoolest hääbuv keel, mille hiina keel peagi välja tõrjus. Lõplik üleminek oli toimunud aastaks 1912, mil Hiinast sai vabariik.

Pürenee poolsaar

Oma kogemustest suurt indu juurde saanuna naasis George Borrow Londonisse. Talle anti 1835. aastal uus ülesanne minna Portugali ja Hispaaniasse, „et teha kindlaks, mil määral on sealsete inimeste meel valmis kristlikke tõdesid vastu võtma”, nagu ta hiljem oma sinnasaatmise eesmärki ise sõnastas. Tol ajal polnud Briti ja Välismaa Piibliselts neisse kahte riiki sealsete poliitiliste ja sotsiaalsete rahutuste tõttu eriti jõudnud. Borrow’le meeldis vestelda inimestega Piiblist Portugali maapiirkondades, kuid peagi ajendas sealne usuline ükskõiksus teda Hispaaniasse edasi rändama.

Hispaania pakkus Borrow’le teistlaadi põnevaid ülesandeid, seda eriti seoses sealsete mustlastega, kellega Borrow’l tekkisid kiiresti head suhted, kuna ta oskas nende keelt. Varsti pärast Hispaaniasse saabumist hakkas ta tõlkima Uut Testamenti hispaania mustlaskeelde. Seejuures kutsus ta endale appi kaks mustlannat. Ta luges neile ette hispaaniakeelse variandi ja palus seejärel neil see talle tõlkida. Sel viisil õppis ta tundma mustlasidioomide õiget kasutust. Tänu nendele pingutustele avaldati 1838. aasta kevadel Luuka evangeelium, mille kohta üks piiskop ütles: „Ta pöörab mustlaskeele abil kõik hispaanlased ümber.”

George Borrow sai korralduse otsida „inimene, kes suudaks Pühakirja baski keelde tõlkida”. See ülesanne anti ühele arstile dr Oteizale, kelle kohta Borrow kirjutas: „[Ta] tunneb hästi seda dialekti, mida minagi veidi oskan.” 1838. aastal avaldatud Luuka evangeeliumist sai esimene baski keeles ilmunud Piibli raamat.

Sütitatuna soovist lihtinimesi valgustada, võttis Borrow ette pikki, sageli ohtlikke retki,  et maapiirkondades elavate vaeste seas Piibli raamatuid levitada. Ta lootis vabastada inimesi usulisest ükskõiksusest ja ebausust. Näitamaks müüdavate indulgentside väärtusetust, arutles ta inimestega näiteks nõnda: „Kuidas on võimalik, et Jumal, kes on hea, kiidab heaks patu müügi?” Ent Briti piibliselts hakkas kartma, et selline pühakspeetavate tõekspidamiste ründamine võib viia nende tegevuse keeluni, ning andis seetõttu Borrow’le korralduse üksnes Pühakirja levitamisele keskenduda.

Borrow’l õnnestus saada suuline luba hispaaniakeelse Uue Testamendi El Nuevo Testamento trükkimiseks ilma roomakatoliku kiriku õpetusest lähtuvate märkusteta. Ta sai selle loa, hoolimata sellest et peaminister, kes pidas seda tõlget ohtlikuks ja „kõlbmatuks raamatuks”, sellele esialgu vastu seisis. Seejärel avas Borrow Madridis lao, kus ta hakkas seda hispaaniakeelset Uut Testamenti müüma, kuid see viis ta konflikti sealsete usujuhtide ja ilmalike võimudega. Ta pandi 12 päevaks vangi. Kui Borrow selle vastu protestis, paluti tal vaikselt lahkuda. Ent kuna ta teadis väga hästi, et tema vangistus on seadusevastane, otsustas ta apostel Pauluse eeskujule osutades jääda, kuni ta õigel viisil süütuks tunnistatakse ja tema nimi häbist puhtaks pestakse (Apostlite teod 16:37).

Aastal 1840, mil Borrow pärast innukat tegutsemist Hispaaniast lahkus, teatas piibliselts: „Hispaanias on viimase viie aastaga levitatud ligi 14 000 Pühakirja.” Suur osa selles oli Borrow’l, kes Hispaanias veedetud aja kohta ütles kokkuvõtlikult, et need olid tema elu kõige õnnelikumad aastad.

Raamat „The Bible in Spain”, mis esimest korda ilmus aastal 1842 ja mida siiani veel trükitakse, on George Borrow’ enda ilmekas jutustus oma reisidest ja seiklustest. Selles teoses, mis saavutas kiirelt lugejate seas menu, nimetas ta end „evangeeliumi ränduriks”. Ta kirjutas: „Tahtsin külastada salajasi ja kõrvalisi paiku kaljustes mägipiirkondades ning omal kombel rääkida inimestega Kristusest.”

Niisuguse entusiasmiga Pühakirja levitades ja tõlkides rajas George Borrow aluse järgmistele, kes teevad sedasama auväärset ja kallihinnalist tööd.

[Kaart lk 29]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

George Borrow’ jõupingutused Piiblit tõlkida ja levitada viisid teda (1) Inglismaalt (2) Venemaale, (3) Portugali ja (4) Hispaaniasse

[Allikaviide]

Mountain High Maps® Copyright © 1997 Digital Wisdom, Inc.

[Pilt lk 28]

1835. aastal ilmunud mandžukeelse Johannese evangeeliumi avasõnad, mida loetakse ülalt alla vasakult paremale

[Allikaviide]

Raamatust „The Bible of Every Land”, 1860

[Pildi allikaviide lk 27]

Raamatust „The Life of George Borrow”, Clement K. Shorter, 1919