Mehhiko põlisasukad kuulevad head sõnumit
Mehhiko põlisasukad kuulevad head sõnumit
RÜHM Mehhiko põliselanikke mišesid kogunes 10. novembril 2002 San Miguel Quetzaltepeci, väiksesse linna kaunis Oaxaca osariigis Lõuna-Mehhikos. Nad võtsid osa Jehoova tunnistajate piirkonnakonvendist. Hommikuse programmi kõrgpunktiks oli piibliline näidend.
Kui kõlaritest kostsid piiblinäidendi esimesed sõnad, olid kuulajad vapustatud. Nad hakkasid aplodeerima ja paljude silmad täitusid pisaratega. Näidend esitati miše keeles! Selle lõppedes väljendasid paljud suurt tänulikkust ootamatu õnnistuse eest. „Esimest korda suutsin näidendist aru saada. See puudutas südant,” ütles üks kohalolnu. „Nüüd võin rahuga surra, sest Jehoova on andnud mulle võimaluse kuulda näidendit mu omas keeles,” kuulutas teine sealviibinu.
Sel hommikul esitatud mišekeelne näidend on üks näide Mehhiko Jehoova tunnistajate hiljutistest tohututest jõupingutustest jõuda Kuningriigi hea sõnumiga sealsete põlisasukateni (Matteuse 24:14; 28:19, 20).
Jehoova võtab palveid kuulda
Mehhikos on üle 6 miljoni põlisasuka – piisavalt palju, et moodustada omaette riik, mille paljukultuuriline rahvastik räägiks ühtekokku 62 keelt. Neist keeltest viitteist räägib igaüht üle saja tuhande inimese. Enam kui miljon põliselanikest ei räägi Mehhiko riigikeelt hispaania keelt. Ja ka paljud, kes hispaania keelt oskavad, õpivad Piibli tõde parema meelega oma emakeeles (Apostlite teod 2:6; 22:2). Osa põliselanikke on aastaid Piiblit uurinud ja ustavalt kristlikel koosolekutel käinud, ehkki nende arusaamine õpitust on olnud piiratud. Seetõttu on juba mõnda aega nende palvete keskmeks olnud soov kuulda tõesõnumit nende omas keeles.
Selle keerulise ülesande lahendamiseks hakkas Jehoova tunnistajate Mehhiko harubüroo 1999. aastal tegema korraldusi, mis võimaldaksid pidada koguduse koosolekuid põliskeeltes. Samuti moodustati tõlkemeeskonnad. Aastal 2000 esitati piirkonnakonvendi näidend maaja keeles ja hiljem ka mitmes teises keeles.
Järgmiseks sammuks oli Jehoova tunnistajate piibliuurimise abivahendite tõlkimine. Kõigepealt tõlgiti brošüür „Naudi elu maa peal igavesti!” huave, maaja, masateegi, totonaki, tseltali ja tsotsili keelde. Sellele järgnes veel teisi väljaandeid, sealhulgas hakati maaja keeles regulaarselt välja andma „Meie Kuningriigiteenistust”. Mõningaid väljaandeid on salvestatud ka helikassettidele. Et õpetada põliselanikke nende omas keeles lugema ja kirjutama, on võetud appi brošüür „Kuidas õppida lugema ja kirjutama” („Apply Yourself to Reading and Writing”), mida kohandatakse kohalikele oludele. Praegu antakse piiblilist kirjandust välja 15 Mehhiko põliskeeles
ja lisandumas on veel uusi väljaandeid.„Panevad mängu kogu oma jõu”
Tõlketöö pole olnud kergete killast. Üheks raskuseks on see, et Mehhiko põliskeeltes on ilmunud väga vähe ilmalikku kirjandust. Paljudel juhtudel on sõnaraamatuid äärmiselt keeruline leida. Lisaks on mõnel keelel hulgaliselt murdeid. Näiteks räägitakse ainuüksi sapoteegi keeles vähemalt viit dialekti. Need erinevad üksteisest sedavõrd, et eri paikkondadest pärit sapoteegid ei saa üksteisest aru.
Lisaks puuduvad mõningates keeltes kindlad reeglistikud, mistõttu tõlkijad on pidanud ise osa keelenorme välja töötama. See nõuab palju uurimist ja konsulteerimist. Pole siis ime, et paljud tõlkijad tundsid alguses umbes nii nagu Élida huave tõlkemeeskonnast: „Kui mind kutsuti Jehoova tunnistajate Mehhiko harubüroosse tõlketööle, valdasid mind kaks emotsiooni – rõõm ja hirm.”
Tõlkijad pidid õppima ka arvutit kasutama, ajakava järgi töötama ja erisuguseid tõlkimismeetodeid kasutama. Nende ees seisis tõesti päris mahukas ülesanne. Mida nad sellest arvasid? Maaja tõlkemeeskonda kuuluv Gloria vastab: „On lausa kirjeldamatu rõõm aidata piiblilisi väljaandeid oma emakeelde tõlkida.” Tõlkeosakonna ülevaataja märgib tõlkijate kohta: „Soov näha piiblilisi väljaandeid nende omas keeles on sedavõrd tugev, et nad panevad mängu kogu oma jõu, et tõlkimisega seotud raskusi ületada.” Kas need pingutused on olnud seda väärt?
„Suur tänu, Jehoova!”
Jehoova on põlisasukate seas tehtavat tööd silmanähtavalt õnnistanud. Osavõtt kristlikest koosolekutest ja kokkutulekutest on mitmekordistunud. Näiteks kogunes 2001. aastal 223 miše keelt rääkivat tunnistajat pidama Kristuse surma mälestusõhtut. Ent ühtekokku viibis sel sündmusel 1674 inimest, mis ületab seitse ja pool korda sealsete tunnistajate arvu.
Mõningatel, kes tõe vastu võtavad, on nüüd võimalus seda juba algusest peale õigesti mõistma õppida. Mirna meenutab oma kogemust, enne kui koosolekuid hakati pidama maaja keeles. „Mind ristiti pärast kolm kuud kestnud piibliuurimist,” ütleb ta. „Teadsin, et peaksin laskma end ristida, kuid pean tunnistama, et tegelikult ei mõistnud ma Piibli tõdesid nii hästi, kui oleks olnud vaja. Minu arvates oli põhjuseks see, et minu emakeeleks on maaja keel ja ma ei saanud hispaania keelest nii hästi aru. Võttis aega, enne kui hakkasin mõistma, mida tõde tegelikult tähendab.” Tänaseks kuulub ta oma mehega maaja tõlkemeeskonda.
Emakeelsed väljaanded valmistavad suurt rõõmu kõigile kogudustes. Kui esitleti äsjavalminud tsotsilikeelset brošüüri „Naudi elu maa peal igavesti!”, haaras üks naine, kes oli hiljuti kristlikel koosolekutel hakanud
käima, selle endale embusse ja hüüatas: „Suur tänu, Jehoova!” Aruanded näitavad, et paljud piibliõpilased on märksa kiiremini ristimiseni edenenud, mittetegevad kuulutajad on taas tegevaks saanud ning paljud kristlikud vennad tunnevad nüüd, et on võimelised vastu võtma kohustusi koguduses. Osa inimesi võtavad meelsamini piiblilist kirjandust vastu ja on valmis seda uurima, kuna see on nende emakeeles.Ühel juhtumil läks tunnistaja piibliuurimist juhatama, kuid tema õpilast polnud kodus. Kui tolle abikaasa ukse peale tuli, tegi tunnistaja talle ettepaneku lugeda mõningad mõtted brošüürist. „Ma ei taha midagi kuulda,” vastas mees. Õde ütles talle totonaki keeles, et see brošüür on nende keeles. Seda kuuldes võttis mees pingi ja istus maha. Kui tunnistaja talle brošüürist ette luges, ütles ta aina: „Nii see on. Jah, nii see tõesti on.” Nüüd käib see mees kristlikel koosolekutel.
Yucatáni osariigis seisis ühe tunnistaja mees tõele vastu ja mõnikord lõi oma naist, kui see koosolekult koju jõudis. Kui koosolekuid hakati pidama maaja keeles, otsustas naine mehe kaasa kutsuda. Mees tuli ja talle väga meeldis seal. Nüüd käib ta korrapäraselt koosolekutel, uurib Piiblit ja pole vist tarvis öeldagi, et ta pole enam oma naist löönud.
Totonaki keelt rääkiv mees ütles kahele tunnistajale, et ta ei palveta kunagi, kuna katoliku preester oli talle öelnud, et Jumal kuulab ainult hispaaniakeelseid palveid. Tal tuli preestrile isegi maksta selle eest, et too palvetaks 2. Ajaraamat 6:32, 33; Laul 65:3).
tema rahva eest. Tunnistajad selgitasid, et Jumal kuulab palveid igas keeles, ning andsid talle totonakikeelse brošüüri, mille ta hea meelega vastu võttis („Kualtsin tajtoua”
Sellisest sündmuste arengust vaimustatuna on paljud Kuningriigi kuulutajad hakanud mõnda põliskeelt õppima või selle oskust parandama. Seda teeb ka üks ringkonnaülevaataja, kes teenib viit nahuakeelset kogudust Puebla osariigi põhjaosas. Ta jutustab: „Lapsed, kes varem kippusid koosolekutel magama jääma, on nüüd väga erksad ja kuulavad tähelepanelikult, kui ma nahua keeles räägin. Ühe koosoleku lõpus tuli üks nelja-aastane poiss minu juurde ja ütles: „Kualtsin tajtoua”, mis tähendab ’sa räägid kenasti’. Tundsin, et keele õppimiseks tehtud pingutused on olnud igati vaeva väärt.”
Põliskeelsed kuulutustööpõllud on tõesti „valged lõikuseks” ja kõik selles töös osalejad on saanud palju innustust juurde (Johannese 4:35). Roberto, kes aitas moodustada tõlkemeeskondi, võtab selle kokku sõnadega: „On olnud unustamatu kogemus näha pisaraid veeremas vendade-õdede palgeil, kui nad kuulevad tõde oma emakeeles ja mõistavad seda. Selle peale mõeldes tõusevad mulle endalegi pisarad kurku.” Kahtlemata teevad pingutused aidata neil siirastel inimestel võtta seisukoht Kuningriigi poolel ka Jehoova südame rõõmsaks (Õpetussõnad 27:11).
[Kast lk 10, 11]
Saage tuttavaks mõningate tõlkijatega
● „Vanemad on õpetanud mulle tõde sellest ajast alates, mida ma mäletada suudan. Kahjuks lahkus mu isa kristlikust kogudusest, kui olin 11-aastane. Kaks aastat hiljem jättis ema meid maha. Kuigi käisin alles koolis, tuli mul viiest lapsest vanimana ema kohustused enda õlgadele võtta.
Vaimsed vennad ja õed pakkusid armastavalt meile oma tuge, kuid elu oli ikkagi raske. Mõnikord mõtlesin omaette: „Miks küll minuga nii juhtub? Olen ju nii noor!” Ainult Jehoova abiga suutsin olukorraga toime tulla. Pärast keskkooli lõpetamist alustasin täisajalist teenistust ja see aitas mind palju. Kui rajati nahua tõlkemeeskond, sain kutse sinna.
Isa on nüüdseks koguduses tagasi ning mu nooremad vennad ja õed teenivad Jehoovat. Jehoovale ustavana püsimine on end igati ära tasunud. Ta on minu perekonda rohkesti õnnistanud.” (Alicia)
● „Üks tunnistajast klassiõde esitas koolis ettekande elu päritolu kohta. Puudusin sellest tunnist ja tundsin seetõttu muret, et ei oska eksamil nendele küsimustele vastata. Seepärast palusin tal seda teemat endale selgitada. Olin alati mõelnud, miks inimesed surevad. Kui ta pakkus mulle „Loomise” raamatut * ja piibliuurimist, olin nõus. Mulle avaldas sügavat muljet Looja eesmärk ja armastus.
Lõpetanud kooli, oli mul võimalus asuda tööle kakskeelse õpetajana, õpetades nii hispaania kui tsotsili keeles. See oleks aga nõudnud kodunt kaugele kolimist, lisaõpinguid nädalavahetustel ja kristlikelt koosolekutelt puudumist. Nõnda sai minust hoopis müürsepp. Isa, kes ei olnud Jehoova tunnistaja, polnud mu otsusega üldsegi rahul. Hiljem, kui teenisin pioneerina, moodustati meeskond, kes hakkas piiblilist kirjandust tsotsili keelde tõlkima. Mind innustati selles töös kaasa lööma.
Näen, kuidas emakeelsed väljaanded aitavad vendadel ja õdedel end väärtusliku ja väärikana tunda. See on väga rahuldustpakkuv. Mulle on see ülesanne suureks auks.” (Humberto)
● „Kui olin 6-aastane, jättis ema meid maha. Minu teismeeas hakkas isa Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima. Ühel päeval pakkus üks õde mulle võimalust koos Piiblit uurida, et saada noortele vajalikke nõuandeid. Teismelisena, kel polnud ema, tundsin, et vajan just midagi sellist. Mind ristiti 15-aastaselt.
Aastal 1999 mu isa tapeti. Seda tegid mingid kurjad inimesed, kes tema maad himustasid. Olin muserdatud. Langesin sügavasse masendusse ning tundsin, et ei suuda enam edasi elada. Siiski palusin lakkamatult Jehoovat, et ta annaks mulle jõudu. Reisiv ülevaataja oma naisega olid mulle suureks julgustuseks. Peagi sai minust üldpioneer.
Ükskord panin tähele, kuidas mõned kõndisid kuus tundi üksnes selleks, et tulla kuulama 20-minutilist kõnet totonaki keeles, ehkki ülejäänud koosolek peeti hispaania keeles, mida nad ei mõistnud. Seetõttu olin ülimalt rõõmus, kui mind kutsuti appi tõlkima piiblilisi väljaandeid totonaki keelde.
Olin isale ikka rääkinud oma unistusest teenida Jehoova tunnistajate harubüroos. Ta ütles, et seda on minuvanuse vallalise tüdruku puhul üsna raske saavutada. Kui rõõmus võib ta olla, kui ta ülesäratamise kaudu naastes saab teada, et ma ikkagi sain sinna tööle ja aitasin tõlkida piiblilist kirjandust meie emakeelde!” (Edith)
[Allmärkus]
^ lõik 28 „Life–How Did It Get Here? By Evolution or by Creation?” (Elu maa peal – kas evolutsiooni või loomise tulemus?), mille on 1985. aastal välja andnud Jehoova tunnistajad.
[Pilt lk 9]
Tsotsili tõlkemeeskonna liikmed arutamas raskesti tõlgitavat sõna