Austagem Jumalat „ühest suust”

„Et te ... ühe suuga austaksite Jumalat ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa!” (ROOMLASTELE 15:6)

1. Mida õpetas Paulus oma usukaaslastele eriarvamustesse suhtumise kohta?

KÕIK kristlased ei tee samu valikuid ja neil pole samu eelistusi. Siiski peavad kõik kristlased sammuma eluteel õlg õla kõrval. Kas see on võimalik? On küll, kui me ei tee väikestest erimeelsustest suuri probleeme. Sellise õpetuse andis apostel Paulus 1. sajandil oma usukaaslastele. Kuidas ta seda tähtsat mõtet selgitas? Ja kuidas meie saame seda inspireeritud nõuannet ellu rakendada?

Kristliku ühtsuse tähtsus

2. Kuidas rõhutas Paulus ühtsuse vajalikkust?

² Paulus teadis, et kristlik ühtsus on tähtis, ning ta andis suurepärase nõuande, mis aitab kristlastel ’sallida üksteist armastuses’ (Efeslastele 4:1–3; Koloslastele 3:12–14). Kuna ta oli aga rajanud juba palju kogudusi ja rännanud ühest kogudusest teise rohkem kui 20 aastat, teadis ta, et ühtsuse säilitamine pole kerge (1. Korintlastele 1:11–13; Galaatlastele 2:11–14). Seepärast ta õhutas Roomas elavaid kaasusklikke: „Kannatlikkuse ja troosti Jumal andku teile üksmeelt, ... et te ühel meelel ja ühe suuga austaksite Jumalat ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa!” (Roomlastele 15:5, 6). Nii peame ka meie tänapäeval austama Jehoova Jumalat „ühest suust”, olles tema ühtne rahvas. Mil määral me seda teeme?

3., 4. a) Millise päritoluga kristlasi elas Roomas? b) Kuidas said Rooma kristlased mõningatest erinevustest hoolimata teenida Jehoovat „ühest suust”?

³ Paljud Rooma kristlased olid Pauluse sõbrad (Roomlastele 16:3–16). Nad olid küll erineva päritoluga, kuid Paulus nimetas kõiki vendi „Jumala armastatuiks”. Ta kirjutas: „Ma tänan oma Jumalat Jeesuse Kristuse läbi teie kõikide pärast, et teie usust kiitvalt kõneldakse kogu maailmas.” On selge, et Rooma kristlased olid mitmes valdkonnas eeskujulikud. (Roomlastele 1:7, 8; 15:14.) Kuid osal koguduseliikmetel oli teatud küsimustes eriarvamusi. Kuna tänapäevalgi on kristlastel erinev taust ja kultuur, siis Pauluse kirjapandud inspireeritud nõuande uurimine, kuidas suhtuda eriarvamustesse, aitab neil rääkida „ühest suust”.

⁴ Roomas elas nii juudi soost kui ka muudest rahvustest kristlasi (Roomlastele 4:1; 11:13). Osa juudikristlasi ilmselt ei lõpetanud mõnede Moosese Seaduse kommete täitmist, ehkki nad oleks pidanud aru saama, et need toimingud pole pääste saamiseks tingimata vajalikud. Paljud juudikristlased aga mõistsid, et Kristuse ohver vabastas nad piirangutest, mille all nad olid enne kristlaseks saamist. Selle tulemusena nad muutsid mõningaid oma harjumusi ja kombeid (Galaatlastele 4:8–11). Siiski, nagu Paulus märkis, olid nad kõik „Jumala armastatud”. Kui neil oli üksteisesse õige suhtumine, siis võisid nad kõik kiita Jumalat „ühest suust”. Meilgi tänapäeval on erinevaid seisukohti. Seega peaksime hoolega uurima, kuidas Paulus seda tähtsat põhimõtet selgitab (Roomlastele 15:4).

 „Võtke vastu üksteist”

5., 6. Miks oli Rooma koguduses erinevaid seisukohti?

⁵ Oma kirjas roomlastele räägib Paulus ühest valdkonnast, kus tuli ette erinevaid seisukohti. Ta kirjutab: „Mõni usub, et ta võib süüa kõike, aga kes on nõrk, sööb taimetoitu.” Mida sellega öelda taheti? Moosese Seaduse järgi oli sealiha söömine keelatud. (Roomlastele 14:2; 3. Moosese 11:7.) Pärast Jeesuse surma polnud aga enam vaja Seadust järgida (Efeslastele 2:15). Veidi hiljem, kolm ja pool aastat pärast Jeesuse surma, ütles üks ingel apostel Peetrusele, et Jumala silmis pole ükski toit ebapuhas (Apostlite teod 11:7–12). Neid tegureid silmas pidades võisid mõned juudikristlased tunda, et nad võivad süüa sealiha või mõnda muud toitu, mis oli varem Seaduse järgi keelatud.

⁶ Ent teistele juudikristlastele võis olla vastik juba ainuüksi mõte sellise varem ebapuhtaks peetud toidu söömisest. Nad võisid end loomusunnil häirituna tunda, kui nad nägid oma juutidest usukaaslasi sellist toitu söömas. Peale selle võisid mõned mittejuutidest kristlased, kelle varasemas religioonis polnud mingeid toitumispiiranguid, olla segaduses, miks toidu üle nii palju vaieldakse. Muidugi polnud vale mingist toidust loobuda, ent kristlane ei tohtinud väita, et teatavast toidust loobumine on vajalik pääste saamiseks. Siiski võisid eriarvamused koguduses kergesti poleemikat tekitada. Rooma kristlased pidid olema hoolikad, et sellised erimeelsused ei takistaks neil austada Jumalat „ühest suust”.

7. Milliseid eriarvamusi oli teatava nädalapäeva tähistamise kohta?

⁷ Paulus toob teise näite: „Mõni arvab üht päeva paremaks teisest, aga teine peab kõik päevad ühesuguseks” (Roomlastele 14:5a). Moosese Seaduse järgi ei tohtinud hingamispäeval mingit tööd teha. Sel päeval oli piiratud isegi rännaku pikkus. (2. Moosese 20:8–10; Matteuse 24:20; Apostlite teod 1:12.) Seaduse kõrvaldamisega need  piirangud kadusid. Siiski võis mõnel juudikristlasel olla raske mingit tööd teha või pikemat teekonda ette võtta päeval, mida ta varem oli pühaks pidanud. Isegi pärast kristlaseks saamist võisid nad jätta seitsmenda päeva vaimsete asjadega tegelemiseks, kuigi Jumal ei nõudnud enam hingamispäeva tähistamist. Kas oli vale nii käituda? Ei, kui nad ei väitnud, et Jumal nõuab hingamispäeva pidamist. Seepärast kirjutas Paulus oma kristlike vendade südametunnistusega arvestades: „Igaüks olgu enese mõttes kindel omas veendumuses” (Roomlastele 14:5b).

8. Mida ei tohtinud Rooma kristlased teha, ehkki nad pidid arvestama teiste südametunnistusega?

⁸ Paulus innustas südamlikult vendi olema kannatlikud nendega, kel oli nõrk südametunnistus, kuid samas ta mõistis jõuliselt hukka need, kes püüdsid sundida kaasusklikke Moosese Seadusele kuuletuma ja rõhutasid, et see on vajalik pääste saamiseks. Näiteks umbes aastal 61 m.a.j kirjutas Paulus kirja heebrealastele. See on võimas kiri juudikristlastele, milles ta ütleb väga selgelt, et Moosese Seadusele kuuletumine pole enam vajalik, sest kristlastel on palju parem lootus, mis põhineb Jeesuse lunastusohvril. (Galaatlastele 5:1–12; Tiitusele 1:10, 11; Heebrealastele 10:1–17.)

9., 10. Mida ei tohiks kristlased teha? Selgita.

⁹ Nagu näha, kinnitab Paulus, et eriarvamused ei pruugi ohustada ühtsust, kuni ei rikuta kristlikke põhimõtteid. Seepärast küsib Paulus nõrgema südametunnistusega kristlastelt: „Miks sa mõistad kohut oma venna üle?” Samuti küsib ta tugevamatelt (näiteks neilt, kelle südametunnistus lubas süüa teatud toite, mis olid Seadusega keelatud, või teha tööd hingamispäeval): „Miks sa paned oma venda halvaks?” (Roomlastele 14:10). Pauluse sõnade kohaselt ei peaks nõrgema südametunnistusega kristlased mõistma hukka oma vendi, kel on avaram seisukoht. Samas ei tohiks tugevad kristlased halvustada neid, kelle südametunnistus on mõnes küsimuses ikka veel nõrk. Kõik peaksid austama teiste puhtaid motiive ja mitte mõtlema „end kõrgemale sellest, mida peab mõtlema” (Roomlastele 12:3 [UT 1989], 18).

¹⁰ Paulus selgitas seda tasakaalukat seisukohta järgmiselt: „Kes sööb, ärgu pidagu halvaks seda, kes mitte ei söö; ja kes ei söö, ärgu mõistku hukka seda, kes sööb; sest Jumal on tema vastu võtnud.” Hiljem ta märgib, et ’Kristus on meid vastu võtnud Jumala austuseks’. Kuna Jumalale ja Kristusele on vastuvõetavad nii tugeva kui ka nõrga  südametunnistusega kristlased, peaksime meiegi olema suuremeelsed ja ’võtma vastu üksteist’ (Roomlastele 14:3; 15:7). Kas meil on mingit põhjust sellega mitte nõustuda?

Vennaarmastuse tulemuseks on ühtsus

11. Milline ainulaadne olukord oli Pauluse päevil?

¹¹ Oma kirjas roomlastele käsitleb Paulus ainulaadset olukorda. Jehoova oli hiljuti lõpetanud ühe lepingu ja sõlminud teise, millega mõnel oli raske kohaneda. Tänapäeval pole küll täpselt samasugust olukorda, kuid sarnaseid küsimusi võib aeg-ajalt tekkida.

12., 13. Millised võivad tänapäeval olla mõned olukorrad, kus kristlased saavad arvestada oma vendade südametunnistusega?

¹² Näiteks on võib-olla mõni kristlik naine kuulunud religiooni, kus naistelt nõutakse väga lihtsat riietust ja välimust. Ehkki ta on tõe vastu võtnud, võib tal olla raske harjuda mõttega, et pole vale kanda tagasihoidlikke värvikaid riideid või end maitsekalt jumestada. Kuna selle kohta ei käi otseselt ükski Piibli põhimõte, ei tohiks keegi veenda seda kristlikku naist oma südametunnistuse vastaselt tegutsema. Samas see naine mõistab, et ta ei tohiks kritiseerida teisi kristlikke naisi, kelle südametunnistus lubab oma välimusele teistsugust tähelepanu pöörata.

¹³ Mõtle veel ühele näitele. Kristlik mees on võib-olla kasvanud ümbruskonnas, kus alkoholi tarvitamist mõisteti hukka. Tõde õppides sai ta teada, et vein on Jumala and ja et seda võib mõõdukas koguses juua (Laul 104:15, P 1997). Ta võttis selle seisukoha omaks. Siiski võib ta oma tausta tõttu otsustada karsklaseks jääda, kuid samas ta ei kritiseeri neid, kes alkoholi mõõdukalt tarbivad. Nõnda rakendab ta ellu Pauluse sõnu: „Taotlegem seda, mida on vaja rahuks ja üksteise ülesehitamiseks!” (Roomlastele 14:19, P 1997).

14. Millistes olukordades võivad kristlased rakendada ellu Pauluse nõuannet roomlastele?

¹⁴ On ka muid olukordi, kus on vaja järgida Pauluse nõuannet roomlastele. Kristlik kogudus koosneb paljudest inimestest, kel on erisuguseid eelistusi. Sellest tulenevalt tehakse erinevaid valikuid – näiteks riietuse ja välimuse osas. Muidugi on Piiblis selgeid põhimõtteid, mida kõik siirad kristlased järgivad. Keegi meist ei tohiks kanda selliseid rõivaid või lasta teha endale niisuguseid soenguid, mis on veidrad ja silmatorkavad ning mis seostavad meid selle maailma rikutusega (1. Johannese 2:15–17). Kristlased peavad meeles, et nad esindavad universumi Suverääni igal ajal – isegi puhates (Jesaja 43:10; Johannese 17:16; 1. Timoteosele 2:9, 10). Ent on rohkesti valdkondi, milles kristlastel on palju valikuvõimalusi. *

Ärgem pangem teisi komistama

15. Mis olukorras võiks kristlane kaaskristlaste heaolu nimel oma õigusi mitte kasutada?

¹⁵ On veel üks tähtis põhimõte, millele Paulus kirjas roomlastele meie tähelepanu suunab. Mõnikord otsustab hästi õpetatud südametunnistusega kristlane mitte teha sellist valikut, milleks tal on tegelikult õigus. Miks? Ta mõistab, et teatud käitumisviis võib teisi häirida. Mida me peaksime sellel juhul tegema? Paulus ütleb: „Hea on liha mitte süüa ja viina mitte juua, ja mitte teha seda, mis su vennale on komistuseks” (Roomlastele 14:14, 20, 21). Seega, „meie, kes oleme tugevad, peame kandma jõuetute nõrkusi ega tohi  elada iseeneste meele heaks. Igaüks meist olgu ligimesele meelepärane tema heaks, et teda parandada” (Roomlastele 15:1, 2). Kui meie tegu häirib usukaaslase südametunnistust, siis vennaarmastus ajendab meid olema mõistev ja piirama oma valikuid. Selle kohta võiks tuua näite alkohoolsete jookide tarbimisest. Kristlasel on lubatud mõõdukalt veini juua. Kui ta aga võib sellega kedagi komistama panna, siis ei nõua ta oma õigusi taga.

16. Kuidas me võime arvestada oma ümbruskonnas elavate inimestega?

¹⁶ See põhimõte käib ka meie suhete kohta mittekristlastega. Võib-olla me elame paigas, kus enamlevinud usu kohaselt jätavad inimesed ühe nädalapäeva puhkamiseks. Seetõttu, et mitte oma naabreid komistama panna ega kuulutustööks tõkkeid seada, oleks parem võimaluste piires hoiduda sel päeval tegemast midagi, mis võiks meie naabrite tundeid haavata. Teinekord kolib heal materiaalsel järjel olev kristlane paika, kus on suurem vajadus kuulutada ja kus inimesed on suhteliselt vaesed. Ta võib teha otsuse arvestada oma uute naabritega nõnda, et riietub lihtsalt või elab tagasihoidlikumalt, kui tema rahaline olukord seda võimaldaks.

17. Miks on mõistlik valikute tegemisel teistega arvestada?

¹⁷ Kas on mõistlik oodata, et „tugevad” end selliselt kohandaksid? Mõtle järgmisele näitele. Maanteel sõites näed lapsi, kes on teele ohtlikult lähedal. Kas sa sõidad edasi suurima lubatud kiirusega, teades, et sul on selleks seaduslik õigus? Ei, sa võtad hoogu maha, et lapsi mitte ohtu seada. Mõnikord on meil vaja ka oma suhetes kaasusklike või teiste inimestega hoog maha võtta ehk milleski järele anda. Võib-olla me teeme midagi, milleks meil on täielik õigus ja mis ei ole vastuolus ühegi Piibli põhimõttega. Kui see aga häirib teisi või mõjub halvasti neile, kes on nõrgema südametunnistusega, siis kristlik armastus ajendab meid tegutsema ettevaatlikult (Roomlastele 14:13, 15). Ühtsuse säilitamine ja Kuningriigi huvide edendamine on palju tähtsam kui oma õiguste tagaajamine.

18., 19. a) Kuidas me järgime Jeesuse eeskuju, arvestades teistega? b) Millises valdkonnas me tegutseme täielikus ühtsuses, ja mida arutatakse järgmises artiklis?

 ¹⁸ Sel viisil toimides järgime parimat eeskuju. Paulus ütleb: „Kristuski ei elanud enese meele heaks, vaid nõnda nagu on kirjutatud: „Nende teotamised, kes sind teotavad, on langenud minu peale!”” Jeesus oli valmis meie eest oma elu andma. Kindlasti oleme meiegi valmis loobuma mõningatest õigustest, et „jõuetud” võiksid meiega ühtselt Jumalale au tuua. Tõepoolest, kui suhtume nõrgema südametunnistusega kristlastesse mõistvalt ja suuremeelselt – või piirame vabatahtlikult oma valikuid ega rõhuta oma õigusi –, siis ilmutame „samasugust meelelaadi, nagu oli Kristus Jeesusel” (UM). (Roomlastele 15:1–5.)

¹⁹ Küsimustes, mille kohta pole selgeid Pühakirja põhimõtteid, võivad meie seisukohad mingil määral küll erineda, kuid Jumala teenimisega seotud valdkondades valitseb meie seas täielik ühtsus (1. Korintlastele 1:10). Selline ühtsus ilmneb näiteks selles, kuidas me suhtume õige kummardamise vastastesse. Jumala Sõna nimetab selliseid vastupanijaid „võõrasteks” ja hoiatab, et me ei järgneks „võõraste häälele” (Johannese 10:5). Kuidas me võime aru saada, kes on need võõrad? Kuidas nende suhtes käituda? Neid küsimusi arutatakse järgmises artiklis.

[Allmärkus]

Kuidas sa vastaksid?

• Miks ei ohusta meie ühtsust eriarvamused isiklikes küsimustes?

• Miks peaksid kristlased üksteisega südamlikult arvestama?

• Kuidas me saame tänapäeval rakendada ellu Pauluse nõuannet ühtsuse kohta, ja mis peaks ajendama meid seda tegema?

[Küsimused]

[Pilt lk 9]

Pauluse nõuanne ühtsuse kohta oli kogudusele väga tähtis

[Pilt lk 10]

Kristlased on üksmeelsed, hoolimata erisugusest päritolust

[Pilt lk 12]

Mida peaks see autojuht tegema?