Elulugu

Meie rahuldustpakkuvat elu on saatnud hea meelega toodud ohvrid

JUTUSTANUD MARIAN JA ROSA SZUMIGA

„Hea meelega ma toon sulle ohvreid,” kuulutab Laul 54:8. See ütlus on olnud Prantsusmaal elavate Marian Szumiga ja tema naise Rosa elu juhtmõtteks. Hiljuti istusid nad maha ning meenutasid Jehoova teenistuses veedetud pika ja rahuldustpakkuva elu tähelepanuväärsemaid juhtumeid.

MARIAN: „Mu vanemad olid roomakatoliku usku Poola immigrandid. Isa oli lihtne mees. Tal polnud kunagi võimalust koolis käia, ent Esimese maailmasõja aegu õppis ta kaevikutes olles siiski lugema ja kirjutama. Isa oli jumalakartlik mees, kuid nii mõnigi kord valmistas kirik talle pettumuse.

Üks vahejuhtum sööbis eriti ta mällu. Kord sõja ajal tuli isa üksusesse kaplan. Kui läheduses plahvatas mürsk, pistis kaplan paanikas pagema, kihutades oma hobust krutsifiksiga tagant. Isa šokeeris, et Jumala esindaja kasutas oma põgenemise kiirendamiseks „püha” riista. Niisugused kogemused ja sõjaõudused aga ei nõrgendanud isa usku Jumalasse. Ta tänas sageli Jumalat selle eest, et ta sõjast eluga pääses.

„Väike Poola”

Aastal 1911 abiellus isa naaberkülast pärit neiuga. Tema nimi oli Anna Cisowski. Peagi pärast sõda, 1919. aastal, emigreerusid mu ema ja isa Poolast Prantsusmaale, kus isa leidis tööd söekaevurina. Mina sündisin 1926. aasta märtsis Edela-Prantsusmaal Cagnac-les-Mines’i linnakeses. Seejärel kolisid vanemad Põhja-Prantsusmaale Lensi  lähedale Loos-en-Gohelle’i, kus elas palju poolakaid. Seal olid poolakad nii pagar, lihunik kui ka kihelkonna preester. Pole siis ime, et seda piirkonda nimetati Väikeseks Poolaks. Vanemad lõid kogukonna tegemistes kaasa. Isa korraldas sageli etendusi, kus esitati mõni näidend, tehti muusikat ja lauldi. Samuti vestles ta sageli preestriga, kuid rahuldavaid vastuseid ta ei saanud, kuna preester ütles tavaliselt: „On palju asju, millest me aru ei saa.”

Ühel päeval 1930. aastal koputasid kaks naist meie uksele. Nad oli piibliuurijad, nagu Jehoova tunnistajaid tollal nimetati. Mu isa sai neilt Piibli – raamatu, mida ta oli juba aastaid igatsenud lugeda. Lisaks lugesid isa ja ema innuga ka piiblilisi väljaandeid, mis naised neile jätsid. Vanematele jättis väljaannetest loetu sügava mulje. Kuigi neil oli kiire elu, hakkasid nad käima piibliuurijate koosolekutel. Arutelud preestriga muutusid veelgi tulisemaks, kuni ühel päeval ähvardas preester mu õe Stéphanie katekismuse klassist välja visata, kui vanemad ei lõpeta piibliuurijatega läbikäimist. „Ärge muretsege selle pärast,” vastas isa. „Nüüdsest peale tuleb mu tütar koos teiste lastega meiega piibliuurijate koosolekutele kaasa.” Isa tuli kirikust ära ja 1932. aasta alguses mu vanemad ristiti. Sel ajal oli Prantsusmaal Kuningriigi kuulutajaid ainult 800 ringis.”

Rosa: „Minu vanemad olid pärit Ungarist ning olid nagu Mariani peregi kolinud Põhja-Prantsusmaale söekaevandustesse tööle. Sündisin aastal 1925. Aastal 1937 hakkas üks Jehoova tunnistaja Auguste Beugin ehk papa Auguste, nagu meie teda kutsusime, mu vanematele ungarikeelset „Vahitorni” tooma. Ajakirjad pakkusid vanematele huvi, kuid kummastki neist ei saanud Jehoova tunnistajat.

Kuigi olin alles noor, puudutasid mind „Vahitornist” loetud mõtted ning papa Auguste’i minia Suzanne Beugin võttis mind oma tiiva alla. Vanemad lubasid tal mind koosolekutele kaasa võtta. Kui ma hiljem tööle läksin, hakkasid minu pühapäevased koosolekul käimised isa häirima. Kuigi ta oli üldiselt lahke loomuga, kurtis ta: „Sind ei ole kodus nädala sees ning pühapäeviti lähed sa koosolekule!” Sellele vaatamata käisin ma koosolekutel edasi. Nii ütles isa mulle ühel päeval: „Paki oma asjad kokku ja lahku siit!” Oli parasjagu hilisõhtu. Olin kõigest 17-aastane ning mul polnud aimugi, kuhu minna. Lõpuks läksin Suzanne’i koju, ise lohutamatult nuttes. Jäin Suzanne’i juurde umbes nädalaks, kuni isa saatis õe mulle järele. Olin loomult üsnagi uje, kuid tekstis 1. Johannese 4:18 kirjas olev mõte aitas mul kindlana püsida. See kirjakoht ütleb, et  „täiuslik armastus ajab kartuse välja”. Aastal 1942 mind ristiti.”

Kallihinnaline vaimne pärand

Marian: „Mind ristiti aastal 1942 koos õdede Stéphanie ja Mélanie ning venna Stéphane’iga. Kodus keskendus meie pereelu Jumala Sõnale. Isa luges meile sageli poola keeles Piiblit ette, kui me kõik koos ümber laua istusime. Õhtuti kuulasime tihtilugu vanemaid Kuningriigi kuulutustöö kogemusi jutustamas. Need vaimselt julgustavad hetked õpetasid meid Jehoovat armastama ja tema peale üha rohkem lootma. Kehva tervise tõttu pidi isa töölt lahkuma, kuid ta jätkas meie eest vaimselt ja materiaalselt hoolitsemist.

Kuna isal oli nüüd rohkem vaba aega, uuris ta kord nädalas koguduse noortega poola keeles Piiblit. Nii õppisin ma poola keelt lugema. Isa jagas noortele julgustust ka muul moel. Kord, kui tolleaegne Jehoova tunnistajate tegevuse ülevaataja Prantsusmaal vend Gustave Zopfer meie kogudust külastas, pani isa kokku koori ja lavastas piiblilise kostüüminäidendi, mille aluseks oli kuningas Belsassari pidu ja kiri seinal (Taaniel 5:1–30). Taanieli osa mängis Louis Piéchota, kes hiljem kindlalt natsidele vastu seisis. * Sellises õhkkonnas me lastena kasvasime. Me nägime oma vanemaid alati vaimsete asjadega aktiivselt tegelemas. Praegu mõistan, millise kallihinnalise pärandi vanemad meile jätsid.

Teise maailmasõja puhkedes 1939. aastal keelustati Jehoova tunnistajate kuulutustöö Prantsusmaal. Kord korraldati meie külas läbiotsimine. Saksa sõdurid piirasid kõik majad ümber. Isa oli teinud riidekapi põhja peidiku ning me panime mitmesugused piiblilised väljaanded sinna. Mõned brošüürid „Fašism või vabadus” olid aga jäänud söögilaua sahtlisse. Isa peitis need kiirelt koridoris rippuva jaki taskusse. Kaks sõdurit ja Prantsuse politseinik otsisid meie maja läbi. Hoidsime hinge kinni. Üks sõduritest hakkas koridoris rippuvaid riideid läbi tuhnima ja peagi astus ta kööki, kus me kõik olime, brošüürid käes. Ta heitis meile pika pilgu, pani brošüürid lauale ja jätkas oma otsinguid mujalt. Võtsin kiirelt brošüürid ja pistsin need sahtlisse, mille sõdurid olid juba läbi otsinud. Sõdur ei küsinud kordagi brošüüride järele, justkui oleksid need tal täiesti meelest läinud.

Astun täisajalisse teenistusse

Aastal 1948 otsustasin hakata Jehoovat täisajaliselt teenima, avaldades soovi alustada pioneerteenistust. Mõni päev hiljem sain Jehoova tunnistajate Prantsusmaa harubüroolt kirja, kus mind määrati pioneerina teenima Belgia lähedal asuvasse Sedani kogudusse. Vanematel oli hea meel näha mind sel viisil Jehoova teenistusele pühendumas. Isa tuletas siiski meelde, et pioneerteenistus pole mingi meelakkumine, vaid kõva töö. Ent ta ütles, et tema kodu uksed on mulle alati lahti ja et ma võin raskuste korral temale loota. Kuigi mu vanematel polnud palju raha, ostsid nad mulle uue jalgratta. Mul on siiani selle ratta tšekk alles ja seda vaadates tulevad mulle pisarad silma. Isa ja ema surid aastal 1961, kuid isa targad sõnad kõlavad mul siiani kõrvus. Need on julgustanud ja lohutanud mind kõikide nende teenistusaastate jooksul.

Teine inimene, kes mind palju julgustas, oli 75-aastane kristlik õde Elise Motte Sedani kogudusest. Suviti sõitsin rattaga linnaäärsetesse küladesse kuulutama ja Elise sõitis mulle rongiga järele. Ühel päeval hakkasid raudteelased aga streikima ja Elise ei saanud kuidagi koju. Ainsa lahendusena suutsin  välja mõelda selle, et võtan ta oma pakiraamile ja sõidutan ta nii koju – mis ei olnud teab mis mugav sõiduviis. Järgmisel hommikul taas kuulutustööle minnes võtsin kaasa padja ja võtsin Elise kodunt peale. Ta ei kasutanudki enam rongi ning säästetud piletirahaga sai ta meile osta lõunaks sooja jooki. Kes oleks osanud arvata, et minu jalgrattast saab ühissõiduk?

Rohkem vastutust

Aastal 1950 paluti mul asuda ringkonnatööle kogu Põhja-Prantsusmaal. Kuna olin alles 23-aastane, oli mu esimeseks reaktsiooniks hirm. Arvasin, et harubüroo on teinud mingi eksituse. Peast käisid läbi igasugused küsimused: „Kas ma olen selle töö jaoks vaimselt ja füüsiliselt kõlbulik? Kuidas ma tulen toime eri ööbimiskohtadega iga nädal?” Pealegi olen kuueaastasest saadik kannatanud nägemishäire all, mida nimetatakse väljakäänduvaks kõõrsilmsuseks. Selle häire tõttu vaatab üks mu silm väljapoole kõõdi. Olen selle pärast end alati väga ebakindlalt tundnud, muretsedes, kuidas teised sellele reageerivad. Õnneks oli selles suhtes mulle suureks abiks Stefan Behunick, kes oli lõpetanud Gileadi misjonikooli. Vend Behunick oli kuulutustegevuse pärast Poolast välja saadetud ja oli seejärel Prantsusmaale määratud. Tema julgus avaldas mulle suurt muljet. Ta pidas sügavalt lugu Jehoovast ja tõest. Mõne arvates oli ta minu vastu liialt range, kuid ma õppisin temalt väga palju. Tema julgus aitas mul enesekindlust kasvatada.

Ringkonnatöös sai mulle osaks palju toredaid kuulutustöökogemusi. Aastal 1953 paluti mul külastada kedagi härra Paolit, kes elas Pariisist lõuna pool ja tellis ajakirja „Vahitorn”. Me kohtusime ja ma sain teada, et ta on erusõjaväelane ja loeb „Vahitorni” suure huviga. Ta rääkis, et pärast seda, kui oli lugenud Kristuse surma mälestusõhtut selgitavat artiklit ühes hiljutises numbris, pidas ta ise omaette mälestusõhtu ja veetis ülejäänud õhtu Laule lugedes. Vestlesime peaaegu terve pärastlõuna. Enne mu lahkumist rääkisime lühidalt ka ristimisest. Hiljem saatsin talle kutse meie ringkonnakokkutulekule, mis toimus 1954. aasta alguses. Ta tuli ning nende 26 inimese seas, kes lasid end sel kokkutulekul ristida, oli ka vend Paoli. Sellised kogemused on siiani suureks rõõmuallikaks.”

Rosa: „1948. aasta oktoobris alustasin pioneerteenistust. Teeninud mõnda aega Belgia lähedal Anoris, määrati mind Pariisi koos ühe teise pioneeri Irène Kolanskiga (nüüd Leroy). Elasime pisikeses toas otse linna südames Saint-Germain-des-Près rajoonis. Minus kui maatüdrukus äratasid pariislased hirmu. Kujutasin ette, et nad kõik on väga haritud ja intelligentsed. Nende seas kuulutustööd tehes nägin aga peagi, et nad on samasugused inimesed nagu kõik teised.  Sageli ajas uksehoidja meid minema ja piibliuurimisi oli raske alustada. Ent sellest hoolimata võttis osa inimesi meie sõnumit kuulda.

1951. aasta ringkonnakokkutulekul tehti minu ja Irènega intervjuu, milles küsiti meie pioneerteenistuse kohta. Arvake ära, kes oli intervjueerijaks? Noor ringkonnaülevaataja Marian Szumiga. Olime korra varem kohtunud, kuid pärast seda kokkutulekut hakkasime üksteisele kirjutama. Marianil ja mul oli palju ühist, näiteks olime ühel ja samal aastal end ristida lasknud ning pioneerteenistust alustanud. Kõige olulisem oli aga see, et me tahtsime mõlemad täisajalises teenistuses püsida. Niisiis pärast asja kaalumist ja selle pärast palvetamist me abiellusime 31. juulil 1956. Sellega algas minu jaoks täielikult uus elu. Mul tuli harjuda nii abielunaise rolliga kui ka Mariani saatmisega ringkonnatööl, mis tähendas igal nädalal uut ööbimiskohta. Alguses oli see kõik väga raske, kuid suured rõõmud ootasid meid ees.”

Rahuldustpakkuv elu

Marian: „Nende aastate jooksul oli meil au osaleda mitme konvendi ettevalmistustöödes. Mul on eriti head mälestused konvendist, mis peeti 1966. aastal Bordeaux’s. Sel ajal oli Jehoova tunnistajate tegevus Portugalis keelatud. Seepärast esitati kokkutuleku programm ka portugali keeles, nii et sellest said kasu ka need tunnistajad, kel õnnestus sealt Prantsusmaale reisida. Portugalist saabus sadu kristlikke vendi ja õdesid, mistõttu tekkis suur küsimus, kuhu neid kõiki majutada. Kuna Bordeaux’ tunnistajatel polnud oma kodudes nende jaoks piisavalt ruumi, rentisime nende majutamiseks tühja kinoteatri. Eemaldasime kõik istmed ning lava eesriide abil jagasime saali kaheks  suureks magamistoaks, millest üks oli mõeldud vendade ja teine õdede jaoks. Paigaldasime sinna ka dušid ja valamud, asetasime betoonpõrandale heina ja katsime selle presendiga. Kõik olid sellise korraldusega rahul.

Konvendi õhtutel käisime vendi ja õdesid majutuskohas vaatamas. Seal valitses fantastiliselt tore õhkkond. Saime suurt julgustust nende rõõmsatest kogemustest, mis olid neile rasketest vastupanuaastatest hoolimata osaks saanud. Kui nad kokkutuleku lõppedes lahkusid, olid meil kõigil silmad pisaraist märjad.

Ühe teise eesõiguse olin saanud kaks aastat varem, aastal 1964, kui mul paluti asuda piirkonnatööle. Mõtlesin taas kord, kas ma ikka olen selle ülesande jaoks kõlbulik. Siis aga ütlesin endale, et kui juba ülesande määrajad palusid mul see töö vastu võtta, siis ilmselt arvavad nad, et ma suudan sellega toime tulla. See oli tore kogemus teenida tihedalt koos teiste reisivate ülevaatajatega. Õppisin neilt palju. Paljud neist on tõelised kannatlikkuse ja püsivuse eeskujud – need omadused on Jehoova silmis väga olulised. Olen hakanud mõistma, et kui me õpime ootama, siis Jehoova teab, kust meid leida.

Aastal 1982 palus harubüroo meil hoolitseda ka Pariisi äärelinnas Boulogne-Billancourt’is tegutseva väikese poolakeelse grupi eest, kuhu kuulus 12 kuulutajat. See oli mulle üllatuseks. Teadsin teokraatlikke termineid poola keeles, kuid mul oli raskusi lausete moodustamisega. Ent sealsete vendade lahkus ja koostöövalmidus olid mulle suureks abiks. Nüüdseks on selles koguduses umbes 170 kuulutajat, sealhulgas ligi 60 pioneeri. Hiljem külastasime Rosaga ka poolakeelseid gruppe ja kogudusi Austrias, Taanis ja Saksamaal.

Muutuvad olud

Eri koguduste külastamine oli kujunenud meie eluks, kuid mu halveneva tervise tõttu olime 2001. aastal sunnitud reisiva teenistuse lõpetama. Leidsime endale korteri Pithiviers’ linnakeses, kus elab mu õde Ruth. Harubüroo määras meid lahkelt eripioneerideks, kohandades tundide normi vastavalt meie oludele.”

Rosa: „Esimene aasta pärast ringkonnatöö lõpetamist oli mulle väga raske. Muutus oli sedavõrd tohutu, et tundsin end täiesti tarbetuna. Siis tuletasin endale meelde, et ma saan ikka oma aega ja olemasolevat jõudu hästi ära kasutada, teenides pioneerina. Nüüdseks on mul väga hea meel töötada koos teiste meie koguduse pioneeridega.”

Jehoova on alati meie eest hoolt kandnud

Marian: „Olen väga tänulik Jehoovale, et Rosa on olnud minu kaaslaseks viimased 48 aastat. Kõigi nende aastate jooksul reisival tööl oli ta mulle suureks toeks. Ma ei kuulnud teda kordagi ütlemas: „Soovin, et me ei peaks enam niimoodi ringi rändama, vaid et meil oleks oma kodu.””

Rosa: „Vahetevahel mõni ütles mulle: „See pole üldsegi normaalne elu, mis teil on. Te elate alati koos teistega.” Ent mis on tegelikult „normaalne elu”? Tihtilugu me kuhjame enda ümber hulga asju, mis võivad hakata meil vaimset tegevust takistama. Meil pole ju tegelikult vaja midagi rohkemat kui mugavat voodit, lauda ja veel mõningaid  hädavajalikke asju. Pioneeridena oli meil vähe ainelist vara, ent sellegipoolest oli meil kõik, mida vajasime Jehoova tahte täitmiseks. Mõnikord minult küsiti, et mida ma teen, kui saan vanaks ja mul pole oma kodu ega pensioni. Siis ma tsiteerisin Laulu 34:10 sõnu: „Kes Jehoovat otsivad, neil ei puudu mingit head!” Jehoova on alati meie eest hoolt kandnud.”

Marian: „Nii see tõesti on. Jehoova on õigupoolest andnud meile isegi rohkem kui vaja. Näiteks valiti mind 1958. aastal esindama meie ringkonda New Yorgi rahvusvahelisel konvendil. Meil ei olnud aga raha pileti ostmiseks Rosale. Ühel õhtul ulatas üks vend meile ümbriku, mille peale oli kirjutatud „New York”. See kingitus võimaldas Rosal koos minuga konvendile minna.

Meil pole Rosaga absoluutselt midagi kahetseda seoses aastatega, mida oleme Jehoova teenistuses veetnud. Kaotanud pole me midagi, hoopis võitnud palju – rahuldustpakkuva ja õnneliku elu täisajalises teenistuses. Jehoova on tõesti imeline Jumal. Oleme õppinud temale täielikult lootma ning meie armastus tema vastu on aina süvenenud. Osa meie kristlikke vendi on oma ustavuse eest eluga maksnud. Usun aga, et aastate jooksul võib inimene ka vähehaaval oma elu Jehoovale ohvriks tuua. Seda oleme Rosaga püüdnud kuni tänaseni teha ja seda soovime teha ka tulevikus.”

[Allmärkus]

[Pilt lk 20]

François ja Anna Szumiga koos oma laste Stéphanie, Stéphane, Mélanie ja Marianiga 1930. aasta paiku. Marian seisab taburetil

[Pilt lk 22]

Ülal: Pakkumas piiblilisi väljaandeid Armentières’ turul Põhja-Prantsusmaal aastal 1950

[Pilt lk 22]

Vasakul: Stefan Behunick koos Marianiga aastal 1950

[Pilt lk 23]

Rosa (vasakult esimene) koos pioneeritöökaaslase Irènega (vasakult neljas) kokkutulekut reklaamimas aastal 1951

[Pilt lk 23]

Marian ja Rosa päev enne pulmi

[Pilt lk 23]

Peamiseks sõiduvahendiks ringkonnakülastustel oli jalgratas