Millise pärandi sa võlgned oma lastele?

PAVLOS, pereisa Lõuna-Euroopast, viibib haruharva kodus koos oma naise ja lastega – 13- ja 11-aastaste tütardega ning 7-aastase pojaga. Seitse päeva nädalas töötab Pavlos kahes pikas vahetuses, et teenida piisavalt raha oma unistuse teostamiseks. Ta tahab osta mõlemale tütrele korteri ja teha poja jaoks algust väikese äriga. Tema abikaasa Sofia pingutab väga, et varuda nende kahe uue majapidamise tarvis pesu, köögiriistu, portselannõusid ja lauahõbedat. Kui küsiti, miks nad nii kõvasti rabavad, vastasid mõlemad: „Oma laste pärast!”

Nagu Pavlos ja Sofia, üritavad paljud teisedki vanemad mujal maailmas anda oma parima, et nende laste elu võiks saada  hea alguse. Mõned panevad laste tulevikku silmas pidades raha kõrvale. Teised kannavad hoolt, et nende järeltulijad omandaksid piisava hariduse ja õpiksid oskusi, mida hiljem elus vaja läheb. Ehkki enamik vanemaid peab seesuguseid ande armastuse väljenduseks, paneb kõige selle tagamine nende õlule tihtilugu suure koorma, kui nad tahavad täita sugulaste, sõprade ja ühiskonna ootusi. Seepärast mõtlevad murelikud vanemad õigustatult, kui palju nad oma lastele siis võlgnevad.

Mõtle tulevikule

On loomupärane ja ka Piiblis nõutav, et kristlikud vanemad kannaksid hoolt oma laste eest. Apostel Paulus sõnas oma aja kristlastele: „Lapsed pole kohustatud koguma varandust vanemaile, vaid vanemad lastele” (2. Korintlastele 12:14). Hiljem teatas Paulus, et vanematel on tõsine kohustus hoolitseda oma laste eest. Ta kirjutas: „Aga kui keegi enese omaste ja iseäranis kodakondsete eest ei kanna hoolt, see on usu ära salanud ja on pahem kui uskmatu” (1. Timoteosele 5:8). Hulk Piibli jutustusi annab mõista, et pärandiga seotud küsimused olid tähtsad Piibli aegadel elanud jumalateenijatele (Rutt 2:19, 20; 3:9–13; 4:1–22; Iiob 42:15).

Vahel on aga vanemad ülemäära hõivatud oma lastele suure pärandi muretsemisega. Miks? Manolis, isa, kes kolis Lõuna-Euroopast Ameerika Ühendriikidesse, toob välja ühe põhjuse: „Vanemad, kes on kogenud Teise maailmasõja laastavat mõju, nälga ja vaesust, on otsustanud parandada oma laste elujärge.” Ta lisab: „Liialdatud vastutustunde tõttu ja soovist anda oma  laste elule võimalikult hea algus, teevad vanemad mõnikord iseendale liiga.” Tõesti, selleks et koguda materiaalset vara oma järeltulijatele, on mõned vanemad jätnud end ilma hädavajalikest asjadest ja on elanud askeetlikku elu. Kas vanematel on tark nii teha?

„Tühi töö ja väga paha”

Muistse Iisraeli kuningas Saalomon andis hoiatuse seoses pärandiga. Ta kirjutas: „Ma vihkasin kõike oma vaeva, mida ma olin näinud päikese all, sellepärast et ma selle pean jätma inimesele, kes tuleb pärast mind! Ja kes teabki, on ta tark või alp, aga ta hakkab valitsema kõige üle, milleks mina olen vaeva näinud ja tarkust tarvitanud päikese all! Seegi on tühi töö! ... sest inimene näeb vaeva tarkuse ja teadmiste ning tubliduse abil, kuid peab ometi kõik jätma osaks inimesele, kes selle kallal ei ole vaeva näinud. Seegi on tühi töö ja väga paha!” (Koguja 2:18–21).

Nagu Saalomon selgitab, võib juhtuda, et pärandi saajad ei hindagi selle täit väärtust, kuna nad ise ei ole selle jaoks kõvasti tööd teinud. Seega võivad järeltulijad käia rumalalt ümber pärandiga, mille vanemad on neile suure vaevaga kogunud. Nad võivad raske tööga teenitud vara koguni ära pillata (Luuka 15:11–16). See oleks tõesti siis „tühi töö ja väga paha”!

Pärand ja ahnus

Vanematel tuleb arvesse võtta veel midagi. Kultuurides, kus ollakse sügavalt huvitatud pärandvarast ja abiellumisega seotud kingitustest, võivad lapsed muutuda ahneks ja nõuda suuremat kaasavara, kui vanemad on suutelised neile andma. „Häda isale, kel on kaks või kolm tütart,” sõnab Kreekas elav isa Loukas teravmeelselt. Ta ütleb: „Tütred võivad hakata võrdlema vara, mida nende isa on võimeline andma, sellega, mida teised vanemad „heldelt” oma lastele kokku kuhjavad. Nad võivad öelda, et nende abieluväljavaated kahanevad, kui neil pole küllaldaselt kaasavara.”

Manolis, kellest oli varem juttu, lausub: „Noormees võib kurameerimisaega pikendada seni, kuni tema tulevase mõrsja isa lubab talle anda midagi oma tütre eest, tavaliselt kinnisvara või üsnagi märkimisväärse summa raha. Sellest võib saada teatud laadi väljapressimine.”

Piibel hoiatab igasuguse ahnuse eest. Saalomon kirjutas: „Pärandus saadakse esmalt ahnusega, kuid selle tulevik ei ole  õnnistatud” (Õpetussõnad 20:21, UM). Apostel Paulus rõhutas: „Rahaahnus on kõigi kurjade asjade juur” (1. Timoteosele 6:10; Efeslastele 5:5).

„Tarkus on niisama hea kui pärisosa”

On tõsi, et pärandusel on teatud väärtus, kuid tarkus on palju enam väärt kui materiaalne vara. Kuningas Saalomon kirjutas: „Tarkus on niisama hea kui pärisosa, ja kasuks neile ... Sest tarkuse varjus on nagu raha varjus; aga teadmise kasu on see, et tarkus hoiab elus selle omaniku!” (Koguja 7:11, 12; Õpetussõnad 3:21; 8:11). Ehkki raha pakub mõningast kaitset ja võimaldab selle omanikul saada, mida ta vajab, võib sellest ometi ilma jääda. Teisalt aga tarkus – võime teadmiste varal probleeme lahendada või eesmärke täita – võib hoida inimest arutu riskeerimise eest. Kui tarkus põhineb õigel jumalakartusel, aitab see inimesel saada peatses Jumala uues maailmas igavese elu – tõeliselt hinnalise pärandi! (2. Peetruse 3:13.)

Kristlikud vanemad, kes ilmutavad niisugust tarkust, seavad enda ja oma laste elus asjad õigesse tähtsusjärjekorda (Filiplastele 1:10). Laste tarbeks kogutud materiaalne vara ei tohiks saada tähtsamaks vaimsetest asjadest. Jeesus innustas oma järelkäijaid: „Otsige esiti Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!” (Matteuse 6:33). Vanemad, kes seavad oma kristlikule perele vaimseid eesmärke, võivad oodata rikkalikku tasu. Tark kuningas Saalomon kirjutas: „Õiglase isa võib tõesti hõisata, kes targa on sünnitanud, võib temast rõõmu tunda! Olgu su isal ja emal rõõm, kes sind on sünnitanud, hõisaku!” (Õpetussõnad 23:24, 25).

Püsiv pärand

Vanaaja iisraellased pidasid pärisosa väga tähtsaks (1. Kuningate 21:2–6). Ent Jehoova andis neile nõu: „Ja need sõnad, mis ma täna sulle annan, jäägu su südamesse! Kinnita neid oma lastele kõvasti ja kõnele neist kojas istudes ja teed käies, magama heites ja üles tõustes!” (5. Moosese 6:6, 7). Kristlikele vanematele on lausutud sarnased sõnad: „Kasvatage neid [oma lapsi] karistuses ja Issanda manitsuses” (Efeslastele 6:4).

Vanemad, kel on vaimne ellusuhtumine, mõistavad, et oma pere eest hoolitsemise alla kuulub ka Piiblist õpetuse jagamine. Kolme lapse isa Andreas kommenteerib: „Kui lapsed õpivad jumalakartlike põhimõtete järgi elama, siis saavad nad tulevikus paremini hakkama.” Seesugune pärand aitab neil ka rajada ja süvendada isiklikke suhteid oma Loojaga (1. Timoteosele 6:19).

Kas sina oled mõelnud sellele, kuidas oma lapse tulevik vaimses mõttes kindlustada? Näiteks, mida võivad vanemad teha, kui nende laps on täisajalises teenistuses? Kuigi täisajaline teenija ei tohiks nõuda ega oodata teistelt rahalist toetust, võivad armastavad vanemad otsustada ’võtta osa tema puudusest’, aitamaks tal täisajalises teenistuses püsida (Roomlastele 12:13; 1. Saamueli 2:18, 19; Filiplastele 4:14–18). Jehoovale meeldib kindlasti selline toetav hoiak.

Niisiis, mida võlgnevad vanemad oma lastele? Peale selle, et kristlikud vanemad kannavad hoolt oma laste materiaalsete vajaduste eest, annavad nad neile kindlasti ka rikkaliku vaimse pärandi, millest tulenev kasu on igavene. Seda tehes täituvad Laul 37:18 sõnad: „Jehoova tunneb laitmatute päevi, ja nende pärisosa jääb igavesti!”

[Pildid lk 26, 27]

Millist tulevikku soovid sina oma lastele?