Esiletõstetud kohti 5. Moosese raamatust
Jehoova Sõna on elav
Esiletõstetud kohti 5. Moosese raamatust
ON AASTA 1473 e.m.a. Nelikümmend aastat on möödunud ajast, mil Jehoova vabastas Iisraeli järeltulijad Egiptuse orjusest. Iisraellased on rännanud kõik need aastad kõrbes ja neil pole ikka veel oma maad. Viimaks ometi seisavad nad Tõotatud Maa piiril. Mis ootab neid ees, kui nad selle enda valdusesse võtavad? Milliseid probleeme neil tekib ja kuidas nad peaksid need lahendama?
Enne kui Iisrael läheb üle Jordani jõe Kaananimaale, valmistab Mooses koguduse ette suureks eelseisvaks ülesandeks. Kuidas ta seda teeb? Ta esitab mõned julgustavad ja hoiatavad kõned. Mooses tuletab iisraellastele meelde, et Jehoova Jumal väärib jagamatut andumust ja et nad ei tohi jäljendada ümberkaudsete rahvaste kombeid. Need kõned moodustavadki peamise osa 5. Moosese raamatust. Neis esitatud nõuanded on vajalikud ka tänapäeval, sest meiegi elame maailmas, kus on raske teenida Jehoovat jagamatu andumusega (Heebrealastele 4:12).
5. Moosese raamat hõlmab veidi rohkem kui kahe kuu pikkust perioodi ning selle raamatu – välja arvatud viimase peatüki – pani kirja Mooses (5. Moosese 1:3; Joosua 4:19). * Vaadakem, kuidas need nõuanded aitavad meil Jehoova Jumalat kogu südamest armastada ja ustavalt teenida.
’ÄRA UNUSTA ASJU, MIDA SU SILMAD ON NÄINUD’
Esimeses kõnes räägib Mooses mõnedest kõrbes juhtunud seikadest – eriti sellistest, mis aitavad iisraellastel valmistuda võtma enda valdusse Tõotatud Maad. Kohtumõistjate määramise meenutamine kinnitab neile, et Jehoova juhib oma rahvast armastaval viisil. Mooses jutustab ka sellest, et kümne maakuulaja negatiivsed teated nurjasid eelmise põlvkonna jõudmise maale, mis neile oli tõotatud anda. Mõtle, kuidas see hoiatav näide mõjub Moosese kuulajatele, kelle silme ees see maa nüüd laiub.
Meeldetuletus võitude kohta, mida Jehoova oli andnud Iisraeli lastele enne Jordani ületamist, sisendab neisse julgust, nii et nad on valmis alustama vallutusi teisel pool jõge. Vallutatav maa kubiseb ebajumalakummardajatest. Moosese karm hoiatus ebajumalakummardamise eest on seega väga kohane.
Vastused piiblilistele küsimustele:
2:4–6, 9, 19, 24, 31–35; 3:1–6 – Miks iisraellased mõned Jordanist ida pool elavad rahvad hävitasid, teised aga jätsid elama? Jehoova ütles Iisraelile, et nad ei tohiks sõdida Eesavi järglastega. Miks? Sest need olid Jaakobi venna järeltulijad. Iisraellased ei tohtinud kimbutada ka moabiite ja ammonlasi ega sõdida nende vastu, sest need olid Aabrahami vennapoja Loti järeltulijad. Ent emorlaste kuningatel Siihonil ja Oogil polnud selliseid õigusi maale, mis oli nende valduses. Seega, kui Siihon keeldus iisraellasi oma maast läbi laskmast ja Oog tuli nendega võitlema, siis Jehoova andis iisraellastele korralduse kiskuda maha nende linnad ning mitte kedagi elama jätta.
4:15–20, 23, 24 – Kas keeld teha nikerdatud kujusid tähendab seda, et ka kunstilisel eesmärgil on vale midagi meisterdada? Ei. Keelatud oli teha kujusid kummardamise eesmärgil – oli öeldud, et neid ei tohi ’kummardada ja teenida’. Pühakiri ei keela inimesel luua skulptuure või maalida midagi, kui ta teeb seda kunstilisel eesmärgil (1. Kuningate 7:18, 25).
Õpetus meile:
1:2, 19. Iisraeli lapsed rändasid kõrbes umbes 38 aastat, ehkki vaid „üksteist päevateekonda on Hoorebilt [mägine ala Siinai mäe ümbruses, kus anti kümme käsku] Kaades-Barneani mööda Seiri mäestiku teed”. Neil tuli maksta kallist hinda Jehoova Jumalale mittekuuletumise pärast (4. Moosese 14:26–34).
1:16, 17. Tänapäeval mõistab Jumal kohut samade normide alusel mis varemgi. Need, kellele on usaldatud ülesanne teenida õiguskomitees, ei tohiks kedagi soosida või lasta inimesekartusel oma otsuseid mõjutada.
4:9. Iisraellased ei tohtinud ’unustada neid asju, mida nende silmad olid näinud’, sest sellest sõltus nende edasine edu. Tõotatud uue maailma lähenedes on meilgi tähtis keskenduda Jehoova imelistele tegudele, uurides hoolsalt tema Sõna.
ARMASTA JEHOOVAT JA PEA TEMA KÄSKE
Teises kõnes räägib Mooses uuesti Seaduse andmisest Siinai mäel ja toob veel kord välja kümme käsku. Nimetatakse seitse rahvast, kes tuleb täielikult hävitada. Iisraellastele tuletatakse meelde tähtsat õppetundi, mille nad said kõrbes: „Inimene ei ela ükspäinis leivast, vaid inimene elab kõigest, mis lähtub Jehoova suust.” Ka uues olukorras tuleb neil pidada „kõiki käske” (5. Moosese 8:3; 11:8).
Tõotatud Maale elama asudes on neil vaja seadusi jumalakummardamise kohta, kuid lisaks sellele ka kohtumõistmise, valitsemise, sõjapidamise, igapäevase ühiskondliku tegevuse ja eraelu kohta. Mooses kordab need seadused üle ning rõhutab, et on vaja armastada Jehoovat ja kuuletuda tema käskudele.
Vastused piiblilistele küsimustele:
8:3, 4 – Kuidas on võimalik, et kõrberännaku jooksul iisraellaste riided ei kulunud ära ja nende jalad ei läinud paiste? See oli ime, mida võib öelda ka igapäevase manna kohta. Iisraellased kasutasid kogu selle aja jooksul neidsamu rõivaid ja jalanõusid, millega nad rännakut alustasid – ilmselt käisid need käest kätte, kui täiskasvanud surid ja lapsed järjest suureks kasvasid. Kuna üks rahvaloendus toimus kõrberännaku alguses ja teine selle lõpus, siis on teada, et iisraellaste arv selle aja jooksul ei suurenenud. Järelikult piisas rahvale neist asjadest. (4. Moosese 2:32; 26:51.)
14:21 – Miks võisid iisraellased võõrale anda või müüa verest tühjaks laskmata surnud looma, mida nad ise ei söönud? Heebreakeelne sõna, mille vasteks siin on „võõras”, võib viidata mitteiisraellasele, kellest sai proselüüt, või inimesele, kes järgis maa üldisi seadusi, kuid kellest ei saanud Jehoova teenijat. Võõras, kes polnud proselüüt, ei olnud ka Seaduse all ning ta võis verest tühjaks laskmata loomi mitmel viisil kasutada. Neile võisid iisraellased selliseid loomi anda või müüa. Ent proselüüt pidi alluma seaduselepingule. 3. Moosese 17:10 annab teada, et sellisel inimesel oli keelatud looma verd süüa.
24:6 – Miks oli käsikivi või selle pealmise kivi pandiks võtmine võrreldav „hinge” pandiks võtmisega? Käsikivi ja selle pealmine kivi sümboliseerisid inimese „hinge”, tema elatusvahendeid. Nende äravõtmine võis terve pere igapäevasest leivast ilma jätta.
25:9 – Mis tähendus on sellel, et mehelt, kes keeldus oma vennanaisega abiellumast, võeti king jalast ja talle sülitati näkku? „Vanasti oli Iisraelis vabaksostu puhul ... asja kinnituseks seesugune viis: üks tõmbas kinga jalast ja andis teisele.” (Rutt 4:7.) Kinga jalast võtmine mehelt, kes keeldus venna abielu jätkamast, kinnitas, et ta on loobunud oma positsioonist ja õigusest sigitada pärija oma surnud vennale. See oli häbiväärne (5. Moosese 25:10). Näkku sülitati tema alandamiseks (4. Moosese 12:14).
Õpetus meile:
6:6–9. Nagu iisraellased pidid Seadust tundma, nii peame meiegi teadma Jumala käske – meil tuleb neid igal ajal meenutada ja oma lastele kinnitada. Me peame otsekui siduma käsud „märgiks oma käe peale”, et meie tegudest – mida sümboliseerivad käed – oleks näha, et me kuuletume Jehoovale. Ja nagu „naast silmade vahel”, peab meie kuulekus olema kõigile nähtav.
6:16. Ärgem kunagi kiusakem Jehoovat, nagu seda tegid Massas ustavusetud iisraellased, kes nurisesid veepuuduse üle (2. Moosese 17:1–7).
8:11–18. Materialism võib panna meid Jehoovat unustama.
9:4–6. Meil tuleb olla valvel, et me ei hakkaks ennast õigustama.
13:7. Me ei tohiks lubada kellelgi end Jehoova teenimisest eemale tõmmata.
14:1. Enda vigastamine näitab hoolimatut suhtumist oma kehasse, see võib olla seotud valeusu kommetega ning seepärast tuleb sellest hoiduda (1. Kuningate 18:25–28). Kuna me usume ülestõusmisesse, siis selline äärmuslik leinamisviis on meie jaoks sobimatu.
20:5–7; 24:5. Tuleks arvestada nendega, kes on eriolukorras, isegi kui käsilolev ülesanne on tähtis.
22:23–27. Kui naist ähvardab vägistamisoht, siis üks parimaid viise enda kaitsmiseks on kõva häälega appi hüüda.
„VALI NÜÜD ELU”
Kolmandas kõnes ütleb Mooses, et pärast Jordani ületamist peavad iisraellased kirjutama Seaduse suurtele kividele ning kordama needusi, mis tabavad sõnakuulmatuid, ja õnnistusi, mis saavad osaks sõnakuulelikele. Neljas kõne algab lepingu uuendamisega Jehoova ja Iisraeli vahel. Jällegi hoiatab Mooses sõnakuulmatuse eest ja innustab rahvast: „Vali nüüd elu” (5. Moosese 30:19).
Lisaks neljale kõnele arutab Mooses muudatust juhtimiskorralduses ja õpetab iisraellastele kauni laulu, mis kiidab Jehoovat ja hoiatab ustavusetusest tulenevate hädade eest. Pärast suguharude õnnistamist sureb Mooses 120 aasta vanuselt ning ta maetakse. Lein kestab 30 päeva, seega peaaegu poole ajast, millest räägib 5. Moosese raamat.
Vastused piiblilistele küsimustele:
32:13, 14 – Miks öeldakse, et iisraellased sõid „jäärade rasva”, kui neil oli igasuguse rasva söömine keelatud? Sõna „rasv” kasutatakse siin sümboolses mõttes ja see tähendab parimat osa karjast. Poeetilisele väljendusele viitab seegi, et samas salmis öeldakse nisu kohta, et see on „otsekui neerurasv”, ja seal räägitakse ka „viinamarja verest”.
33:1–29 – Miks ei maininud Mooses Iisraeli poegi õnnistades Siimeoni? Sellepärast, et Siimeon ja Leevi tegutsesid „ranges raevus” ning nende viha oli „kange” (1. Moosese 34:13–31; 49:5–7). Nende pärisosa polnud sama suur kui teistel suguharudel. Leevi sai 48 linna ning Siimeoni osa asus Juuda territooriumil (Joosua 19:9; 21:41, 42). Seepärast ei õnnistanud Mooses Siimeoni eraldi. Ent Siimeongi sai õnnistatud üldises Iisraeli õnnistuses.
Õpetus meile:
31:12. Lapsed peaksid istuma koguduse koosolekutel koos täiskasvanutega ning püüdma kuulata ja õppida.
32:4. Kõik Jehoova teod on täiuslikud, sest ta kasutab oma õiglust, tarkust, armastust ja jõudu täielikus tasakaalus.
Väga väärtuslik meile
5. Moosese raamatust tuleb selgelt välja, et „Jehoova, meie Jumal Jehoova, on ainus” (5. Moosese 6:4). See raamat räägib rahvast, kes on Jumalaga ainulaadsetes suhetes. 5. Moosese raamat hoiatab ka ebajumalateenistuse eest ja rõhutab, et tõeline Jumal ootab jagamatut andumust.
Kindlasti on 5. Moosese raamat meile väga väärtuslik. Kuigi me pole Seaduse all, võime õppida sellest palju, mis aitab meil täita käsku: „Armasta Jehoovat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest!” (5. Moosese 6:5).
[Allmärkus]
^ lõik 3 Viimase peatüki, milles räägitakse Moosese surmast, lisas tõenäoliselt Joosua või ülempreester Eleasar.
[Kaart lk 24]
(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)
SEIR
Kaades-Barnea
Siinai (Hoorebi) mägi
Punane meri
[Allikaviide]
Based on maps copyrighted by Pictorial Archive (Near Eastern History) Est. and Survey of Israel
[Pilt lk 24]
Moosese kõned moodustavad peamise osa 5. Moosese raamatust
[Pilt lk 26]
Mida õpetab meile see, et Jehoova andis oma rahvale mannat?
[Pilt lk 26]
Käsikivi või selle pealmise kivi pandiks võtmist võrreldi „hinge” pandiks võtmisega