Pilguheit Chester Beatty aaretele

„RIKAS paljude kadunud tsivilisatsioonide aarete poolest, ... selle miniatuuride ja maalide ilu on silmipimestav.” Sellise kokkuvõtte tegi endine kuraator Richard James Hayes Iirimaal Dublinis asuva Chester Beatty raamatukogu kohta. Selle tohutusse kollektsiooni kuulub väärtuslikke antiikesemeid, oivalisi kunstiteoseid ning haruldasi raamatuid ja käsikirju, mis on peaaegu hindamatu väärtusega. Kes õigupoolest oli Chester Beatty? Ja milliseid aardeid ta kogus?

1875. aastal New Yorgis USA-s sündinud Alfred Chester Beatty oli šoti, iiri ja inglise päritolu. Juba 32-aastaselt oli tal suur varandus, mille ta kaevandusinseneri ja konsultandina endale oli kogunud. Terve oma elu kasutas ta suuri summasid selleks, et kollektsioneerida kauneid ja harukordseid esemeid. Kui Beatty 1968. aastal 92 aasta vanuselt suri, jättis ta oma kollektsioonid iiri rahvale.

Mida ta kogus?

Beatty kollektsioonid on ulatuslikud ja eripalgelised. Korraga eksponeeritakse neist vaid umbes üht protsenti. Beatty kogus haruldasi ja kalleid esemeid paljudest ajajärkudest ja kultuuridest rohkem kui mitme tuhande aasta ulatuses – kesk- ja renessansiaegsest Euroopast ning samuti mitmelt Aasia ja Aafrika maalt. Näiteks tema peente Jaapani puulõigete kollektsiooni peetakse üheks maailma parimaks.

Kaunite kunstide eksponaatidest erineva, kuid põneva kollektsiooni moodustavad rohkem kui sada babüloonia ja sumeri kiilkirjatahvlit. Enam kui 4000 aastat tagasi Mesopotaamias elanud inimesed kirjutasid üles oma elu üksikasju pehmetele savitahvlitele, mis seejärel põletati. Paljud seesugused tahvlid on säilinud tänini, andes selgelt tunnistust kirjutamiskunsti iidsusest.

Raamatute lummuses

Paistab, et Chester Beattyt võlus kaunite raamatute valmistamisega seotud kunstnikutöö. Ta kogus tuhandeid ilmaliku ja religioosse sisuga köiteid, mille seas on mõningad keerukate kaunistustega Koraani käsikirjad. Ühe kirjaniku väitel „kütkestasid teda araabia kirja matemaatilised proportsioonid, ... ja tema värvitaju kütkestasid kalligraafilised ilustused, mis olid tehtud kuld- ja hõbelehest ning erksatest mineraalidest”.

Jadeiit lummas Chester Beattyt samamoodi, nagu see oli lummanud mõningaid varasematel sajanditel elanud Hiina keisreid. Nende meelest oli ehe jadeiit üks hinnatumaid mineraale ja kaugelt väärtuslikum kui kuld. Need valitsejad käskisid oskuslikel käsitöölistel teha jadeiiditükkidest õhukesi siledaid lehti. Seejärel täitsid andekad kunstnikud need jadeiidilehed peene kalligraafia, illustratsioonide ja kuldgraveeringutega, valmistades hämmastavalt kauneid raamatuid. Need Beatty raamatud on maailmakuulsad.

Hindamatud Piibli käsikirjad

Nende jaoks, kes armastavad Piiblit, peituvad Beatty suurimad aarded tema tohutus vanaaegsete ja keskaegsete piiblikäsikirjade kogus.  Rikkalike kaunistustega käsikirjad peegeldavad seda, millise kannatlikkuse ja kunstimeisterlikkusega kirjutajad neid ümber kirjutasid. Trükitud raamatutest on näha varajaste raamatuköitjate ja trükkalite oskusi ning meisterlikkust. Näiteks Biblia Latina trükkis Nürnbergis aastal 1479 Anton Koberger, kes elas umbes samal ajal kui Johann Gutenberg, ning öeldakse, et ta oli „üks tähtsamaid ja aktiivsemaid varajasi trükkaleid”.

Chester Beatty raamatukogu üks harukordseid eksponaate on Süüria õpetlase Ephraemi pärgamentkäsikiri, mis on pärit 4. sajandi algusest. Ephraem tsiteerib pikalt üht 2. sajandist pärit tööd, „Diatessaroni”. Selles teoses liitis kirjamees Tatianus neli evangeeliumijutustust Jeesuse elust üheks harmooniliseks looks. Hiljemgi on kirjamehed viidanud „Diatessaronile”, aga sellest ei ole säilinud ühtki eksemplari. Osa 19. sajandi õpetlasi isegi kahtles selle olemasolus. Ent 1956. aastal avastas Beatty Tatianuse „Diatessaroni” kommentaari, mille oli teinud Ephraem, ja see avastus andis taas kinnitust Piibli autentsuse ja tõepärasuse kohta.

Aardeleid – papüüruskäsikirjad

Beatty kogus veel hulgaliselt nii religioosseid kui ilmalikke papüüruskäsikirju. Üle 50 papüürusest koodeksi on dateeritud meie ajaarvamise 4. sajandist varasemasse aega. Mõned neist papüürustest päästeti suurtest papüüruselasudest – põhimõtteliselt vanapaberi hulgast –, mis lebasid Egiptuse kõrbes ja olid sajandeid avastamata. Paljudest papüürustest olid müüki panekul alles vaid fragmendid. Kaupmehed tõid kohale papüürusetükke täis pappkastid. „Kes tahtis neid osta, pistis lihtsalt käe kasti ja valis välja suurema tüki, kuhu oli rohkem peale kirjutatud,” ütleb Charles Horton, Chester Beatty raamatukogu läänemaade kollektsioonide kuraator.

Hortoni sõnul „kõige sensatsioonilisema leiu” Beatty kollektsioonis moodustavad kallid piiblikoodeksid, mille seas on „mõned teadaolevalt varaseimad käsikirjad kristlikust Vanast ja Uuest Testamendist”. Koodeksite väärtust hinnata oskavad kaupmehed oleksid võinud need tükkideks rebida ja üksikute osade kaupa ostjatele maha müüa. Ent Beattyl õnnestus osta suurem osa leiust. Kui tähendusrikkad need koodeksid on? Frederic Kenyon peab neid tähtsaimaks leiuks pärast seda, kui Tischendorf leidis Siinai koodeksi aastal 1844.

Need koodeksid on dateeritud ajavahemikku 2.–4. sajand m.a.j. Kreekakeelse Septuaginta Heebrea Kirjade raamatute hulgas on kaks 1. Moosese raamatu ärakirja. Kenyoni sõnul on need eriti väärtuslikud, „sest [1. Moosese] raamat on peaaegu tervenisti puudu Vatikani ja Siinai koodeksitest”, 4. sajandi pärgamentkäsikirjadest. Kolm koodeksit sisaldavad Kristlike Kreeka Kirjade raamatuid. Ühes on pea tervenisti neli evangeeliumi ja Apostlite tegude raamat. Teine koodeks, mille lisalehed Beatty hiljem sai, on peaaegu täielik ärakiri apostel Pauluse kirjadest, kaasa arvatud tema läkitusest heebrealastele. Kolmas koodeks sisaldab umbes ühte kolmandikku Ilmutusraamatust. Kenyoni sõnade kohaselt on need papüürused „käegakatsutavaks tõendiks juba  varem kindlale veendumusele, et Uue Testamendi algtekst on olnud just selline, nagu meie seda teame”.

Piiblitekste sisaldavad Chester Beatty papüürused näitavad, et kristlased hakkasid juba väga varakult, tõenäoliselt enne 1. sajandi lõppu m.a.j, kasutama raskesti käsitsetavate rullraamatute asemel koodekseid ehk lehtedega raamatuid. Papüürused näitavad ka seda, et sageli võtsid ümberkirjutajad kirjatarvete nappusel kasutusele vanu papüüruselehti. Näiteks üks koptikeelne käsikiri, mis sisaldab osa Johannese evangeeliumist, on kirjutatud „arvatavasti koolivihikusse, milles olid Vana-Kreeka arvutusülesanded”.

Need papüürused ei ole küll eriliselt kaunid, aga nad on siiski hindamatud. Nad on nähtav ja käegakatsutav side kristluse algusajaga. „Te võite oma silmaga näha raamatuid, mida mõned varajased kristlikud kogudused kasutasid ja kalliks varanduseks pidasid,” ütleb Charles Horton. (Õpetussõnad 2:4, 5.) Kui sul avaneb võimalus uurida neid Chester Beatty raamatukogu aardeid, siis ei tule sul kindlasti pettuda.

[Pilt lk 31]

Jaapani puulõige, autor Katsushika Hokusai

[Pilt lk 31]

Biblia Latina on üks varasemaid trükitud Piibleid

[Pilt lk 31]

Ephraemi kommentaar Tatianuse „Diatessaroni” kohta toetab Piibli autentsust

[Pilt lk 31]

Chester Beatty P45, üks maailma vanimaid koodekseid, sisaldab suurt osa neljast evangeeliumist ja Apostlite tegude raamatust ühes köites

[Pildi allikaviide lk 29]

Reproduced by kind permission of The Trustees of the Chester Beatty Library, Dublin

[Piltide allikaviide lk 31]

Kõik pildid: Reproduced by kind permission of The Trustees of the Chester Beatty Library, Dublin