Veskid, mis toovad leiva lauale

LEIB on olnud inimese põhitoit igipõlistest aegadest peale. Õigupoolest on igapäevase leiva hankimine inimese üks peamisi muresid.

Leiva põhikoostisosa jahu saadakse teravilja peenestamisel. Jahvatamine on niisiis juba iidne kunst. Aga kui vaevarikas võis küll teraviljadest jahu valmistamine olla, kui abiks ei olnud masinaid! Piibli aegadel seostati käsikivi häält rahuajaga, selle vaikimine osutas maa laastatusele (Jeremija 25:10, 11).

Kuidas on ajaloo vältel jahu jahvatatud? Milliseid meetodeid ja vahendeid on selleks kasutatud? Ja missugused veskid toovad tänapäeval leiva lauale?

Miks neid vaja on?

Jehoova ütles esimesele inimpaarile Aadamale ja Eevale: „Vaata, mina annan teile kõik seemet kandvad taimed kogu maal, ja kõik puud, mis kannavad vilja, milles nende seeme on; need olgu teile roaks” (1. Moosese 1:29). Jehoova Jumal andis inimestele toiduks ka teraviljade seemned. See toiduallikas on inimese eluks hädavajalik, sest kõik teraviljad – nende hulgas nisu, oder, rukis, kaer, riis, hirss, sorgo ja mais – sisaldavad rohkesti tärklist, süsivesikut, mille organism muudab oma peamiseks energiaallikaks – glükoosiks.

Inimese organism terveid, töötlemata viljateri aga hästi ei seedi. Need on kergemini omastatavad jahvatatult ja küpsetatult. Lihtsaim viis suurest kogusest viljast jahu saada on see kas uhmris peeneks tampida, kahe kivi vahel purustada või kasutada mõlemat meetodit.

Inimjõul töötavad veskid

Vanadest Egiptuse hauakambritest leitud kujukesed osutavad muistsel ajal kasutusel olnud viljaveskile, mis meenutas kujult sadulat. See koosnes kahest kivist – kergelt nõgus ja kaldus kivi oli all ning väiksem kivi oli peal. Tööline, tavaliselt naisterahvas, põlvitas käsikivi taha ning võttis mõlema käega pealmisest kivist kinni. Siis hakkas ta kogu jõust ülemist kivi edasi-tagasi mööda alumist kivi liigutama, purustades niimoodi kahe kivi vahel olevad terad. Algeline, aga tõhus tööriist!

Kuid tundidepikkune põlvitamine nõudis oma lõivu. Pealmise kivi lükkamine käsikivi ühte otsa ja siis tagasi tõmbamine koormas liigselt töölise selga, käsivarsi, reisi, põlvi ja varbaid. Paleontoloogid on muistse Süüria skelettide luuhälbeid  uurides jõudnud järeldusele, et samalaadsete käsikividega töötamise tõttu esines noortel naistel korduvalt ülekoormusest tingitud haigusi – põlvekedra kahjustusi, viimase selgroolüli vigastusi ja suure varba luu-liigesepõletikke. Käsikivil jahvatamine oli Vana-Egiptuses ilmselt naisteenijate ülesanne (2. Moosese 11:5). * Osa õpetlasi arvab, et Egiptusest lahkudes olid iisraellastel kaasas sadulakujulised käsikivid.

Hiljem täiendati jahvatusseadmeid mõlemasse kivisse uurendatud soontega, et tootlikkust tõsta. Kui kasutusele võeti lehtrikujulise avausega pealiskivi, said töölised täita selle viljaga, mis voolas automaatselt kivide vahele. 5. või 4. sajandil e.m.a nägi Kreekas ilmavalgust algeline jahvatusmasin. Selle pealiskivi külge oli kinnitatud horisontaalne käepide ehk hoob, mille üks ots asus kivi pöördeteljel. Seda hooba teisest otsast väikese kaarega edasi-tagasi liigutades hakkas vilja täis koluga pealiskivi hõõrduma vastu aluskivi.

Kõigil eelmainitud veskitel oli suur puudus. Nad sõltusid edasi-tagasi liikumisest, mida ei ole võimalik loomadele selgeks õpetada. Seega tuli nende veskite puhul loota inimjõule. Siis aga tõi uus tehnoloogia kaasa ringiaetavad veskid. Nüüd sai tööle rakendada loomi.

Ringiaetavad veskid lihtsustavad tööd

Tõenäoliselt leiutati ringiaetavad jahuveskid 2. sajandi paiku e.m.a Vahemere maades. Meie ajaarvamise 1. sajandiks olid Palestiina juudid seesuguse veskiga juba tuttavad, sest Jeesus rääkis „veskikivist, mida eesel ringi ajab” (Markuse 9:42, UM).

Looma jõul töötavaid veskeid kasutati Roomas ja paljudes teisteski Rooma impeeriumi paikades. Paljud neist veskeist seisavad siiani Pompeis. Need koosnevad raskest liivakellakujulisest pealiskivist, mis täidab kolu osa, ja koonusekujulisest aluskivist. Pealiskivi pöörlemine alumisel kivil söötis viljaterad kahe kivi vahele ja peenestas need. Olemasolevate sellist tüüpi pealiskivide läbimõõt ulatub 45-st 90 sentimeetrini. Nende veskite kõrgus on umbes 180 sentimeetrit.

Kas ringiaetavad käsikivid arenesid välja looma jõul töötavaist veskeist või toimus see vastupidi, ei ole teada. Nii või teisiti on ringiaetavate käsikivide eeliseks olnud see, et neid on kerge teisaldada ning kasutada. Käsikivi koosnes kahest ümmargusest kivikettast, mille läbimõõt võis olla 30–60 sentimeetrit. Aluskivi ülaosa oli kergelt kumer ja pealiskivi alumine osa veidi nõgus, et sobituda kumerale aluskivile. Pealiskivi toetus keskel asetsevale teljele ja seda aeti ringi puust käepideme abil. Tavapäraselt istusid kaks naist vastakuti, kummalgi pealiskivi pööramiseks üks käsi käepidemel (Luuka 17:35). Üks naine puistas vaba käega pealiskivi täitmisavasse väikestes kogustes teri ja teine naine kogus kokku jahu, kui see pudenes käsikivi äärte vahelt alusele või käsikivi alla laotatud riidele. Sellist tüüpi jahvatusvahend rahuldas sõdurite, meremeeste  või veskitest kaugel elava väikepere vajadused.

Vee või tuule jõul töötavad veskid

Umbes aastal 27 e.m.a kirjeldas rooma insener Vitruvius tolleaegset vesiveskit. Voolav vesi lükkas horisontaalsele teljele kinnitatud püstise ratta labasid, pannes selle pöörlema. Hammasrattad kandsid liikumise üle vertikaalsele teljele, mis omakorda ajas ringi suurt pealmist veskikivi.

Milline oli vesiveskite tootlikkus võrreldes teiste veskitega? Käsikivid jahvatavad hinnanguliselt vähem kui 10 kilogrammi jahu tunnis ja tõhusaimad looma jõul töötavad veskid kuni 50 kilogrammi. Ent Vitruviuse mainitud vesiveski võis jahvatada 150–200 kilogrammi jahu tunnis. Võimekad veskimeistrid kasutasid hulgaliste paranduste ja täiustustega Vitruviuse kirjeldatud põhiplaani veel sajandeidki hiljem.

Vooluvesi polnud ainus looduslik energiaallikas, mida veskikivide töölepanekul rakendati. Vesirataste asendamisel tuuleveski tiibadega saadi sama tulemus. Tuuleveskeid hakati Euroopas kasutama arvatavasti 12. sajandil ning need olid levinud jahvatusvahendid Belgias, Hollandis, Saksamaal ja mujal. Neid kasutati seni, kuni auru jõul või mõnel muul jõul töötavad veskid lõpuks teised jõuallikad välja tõrjusid.

„Meie igapäevane leib”

Hoolimata tehnoloogia arengust, on mõningais maailma paigus paljud ammused jahvatusmeetodid tänini kasutusel. Aafrikas ja Okeaanias leidub paikkondi, kus tarvitatakse siiani uhmrit ja nuia. Mehhikos ja Kesk-Ameerikas peenestatakse tortiljade valmistamiseks maisi sadulakujulise käsikiviga. Ning maakera eri paigus on ikka veel töös ka mitmeid vesi- ja tuuleveskeid.

Tänapäeval toodetakse arenenud maades enamik leivajahust täielikult mehhaniseeritud ja automatiseeritud valtsveskeis. Viljaterad muudetakse jahuks pärast mitut järjestikust jahvatust kahe soonilise pinnaga terassilindri vahel, mis pöörlevad eri kiirusel. Selline süsteem võimaldab odavalt toota eri sorti jahu.

Küpsetusjahu saamiseks ei ole enam vaja näha nõnda palju vaeva kui varem. Siiski on meil põhjust tänada Loojat selle eest, et ta on andnud meile nii teravilja kui ka leidlikkust valmistada sellest „meie igapäevast leiba” (Matteuse 6:11).

[Allmärkus]

[Pilt lk 23]

Sadulakujuline egiptuse käsikivi

[Allikaviide]

Soprintendenza Archeologica per la Toscana, Firenze

[Pilt lk 23]

Looma jõul töötava veskiga pressiti oliividest õli

[Pildi allikaviide lk 22]

Teosest „Self-Pronouncing Edition of the Holy Bible”, mis sisaldab piiblitõlkeid King James Version ja Revised Version