Lugejate küsimusi

Kui apostel Johannes kirjutas, et „täiuslik armastus ajab kartuse välja”, siis mida ta mõtles „täiusliku armastuse” all ja millise „kartuse” see kõrvaldab?

Apostel Johannes kirjutas: „Kartust ei ole armastuses, vaid täiuslik armastus ajab kartuse välja, sest kartuses on nuhtlust; aga kes kardab, ei ole saanud täiuslikuks armastuses” (1. Johannese 4:18).

Kontekstist ilmneb, et Johannes rääkis julgusest – nimelt seosest Jumala armastamise ja temaga julgelt rääkimise vahel. See selgub 17. salmi lugedes: „Selles on armastus saanud täiuslikuks meie sees, et meil oleks julgust kohtupäeval.” See, kui tugevalt kristlane Jumalat armastab ja tajub, kuidas Jumal teda armastab, mõjutab otseselt tema julgust Jumalaga palves rääkida.

Ilmekas väljend on ka „täiuslik armastus”. Piiblis ei kujuta sõna „täiuslik” alati täiuslikkust absoluutses mõttes, vaid sageli mõeldakse selle all suhtelist täiuslikkust. Näiteks mäejutluses lausus Jeesus: „Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik.” Jeesus rääkis oma järelkäijatele, et kui nad armastavad ainult inimesi, kes neid armastavad, siis pole nende armastus täielik ega küllaldane. Nad peaksid muutma oma armastuse täiuslikuks ehk täielikuks nõnda, et armastavad koguni oma vaenlasi. Samuti kui Johannes kirjutas „täiuslikust armastusest”, pidas ta silmas seda, et armastus Jumala vastu peaks tulema kogu südamest, olema täielikult juurdunud ja haarama inimese elu igat tahku. (Matteuse 5:46–48; 19:20, 21.)

Palves Jumala poole pöörduv kristlane teab väga hästi, et ta on patune ja ebatäiuslik. Ent kui tema armastus Jumala vastu on täielikult juurdunud ja ta tajub, kuidas Jumal teda armastab, ei koorma teda kartus hukkamõistu või ärapõlgamise ees. Vastupidi, ta räägib julgelt oma südameasjadest ja palub andestust lunastusohvri alusel, mille Jumal on armastavalt Jeesus Kristuse kaudu korraldanud. Ta on kindel, et Jumal võtab kuulda tema anumisi.

Kuidas võib keegi saada „täiuslikuks armastuses” ja ajada välja kartuse hukkamõistu või ärapõlgamise ees? „Kes peab tema [Jumala] sõna, selles on tõesti Jumala armastus saanud täiuslikuks,” ütles apostel Johannes (1. Johannese 2:5). Mõtle: kui Jumal on meid armastanud sellal, kui me alles patused olime, kas ta ei armasta meid veel rohkem siis, kui me ehtsalt kahetseme ja püüdlikult „tema sõna” järgime? (Roomlastele 5:8; 1. Johannese 4:10.) Tõesti, seni kui jääme ustavaks, võime olla sama kindlad nagu apostel Paulus, kui ta lausus Jumala kohta: „Tema, kes oma Poegagi ei säästnud, vaid loovutas tema meie kõikide eest, kuidas ta ei peaks siis temaga meile kõike muud annetama?” (Roomlastele 8:32).